Donkey Kong Bananza – banaanivabariik

Mulle on kusagilt jäänud kõrva ütlus, et meie maakera sees on peidus veel teinegi, kuid see on palju suurem. “Super Mario Odyssey” loonud meeskond on seda nimelt “Donkey Kong Bananzat” luues sõna-sõnalt võtnud ja andnud meile seesuguse kaasahaarava, lustaka ja värvilise lammutamisseikluse, et “Lammutaja Ralf” võib häbist maa alla vajuda.

“Donkey Kong Bananza”; Nintendo Switch 2 konsooli uusim eksklusiivmäng, asetab mängija nimitegelase Donkey Kongi pükstesse (olgu, ka püksata saab ringi lipata) ja paneb ta koos üsna mängu alguses üles korjatud pisikese Paulinega reisima maakera südamesse, sest just seal peaks asuma kõiki soove täitev Banandiumijuur ja siis saab DK nii palju banaane põske pista kui süda lustib. Teekond osutub aga keeruliseks, sest kuigi DK rusikad suudavad erinevaid materjale üsna kerge vaevaga pulbriks muuta, seisavad kangelaste teel erinevad takistused, kurjamid ja purunenud plaate taga igatsevad vanad diskopeerud. Kõik see kokku teeb aga ühe ülitoreda mängu.

“Bananzat” nimetatakse kõikjal platvormeriks ehk jookse-hüppa stiilis mänguks. Okei, see kirjeldus just täiega mööda ei lajata, sest joosta ja hüpata tuleb siin ka, kuid mina nimetaksin seda pigem platvormerisugemetega seiklusmäruliks. Noh, midagi “Ratchet and Clanki” laadset.

Tegevus toimub erinevates maakoorekihtides, millest igaühes on oma temaatika, pinnas ja väljakutsed. Maakoorekihid võivad jaguneda omakorda alamkihtideks, mille vahel kiirreisida saab, kui piisavalt huvipunkte avastada ja nendes kihtides on ainult teatud kohad, kus nii-öelda “päris” platvormerite DNA esile tuleb. Samas on kõigi vihatud maailmakaart väga mõnusalt lahendatud. Mängijale manatakse ekraanile ruumiline maailma mudel, mida saab suurendada/kahandada, liigutada ja keerata ning kui te uuesti mängu hüppate, vaatab Donkey Kong täpselt sellesse suuna, kuhu te ta maailmakaardil keerasite.

Olgu, tegelikult teen ma mängule pisut liiga, väites, et see pole platvormer. On küll. DK animatsioonide ja trikkide arsenal on muljetavaldav, lubades koguni mõnda mänguala vahele jätta, kuid tavamängija ei rakenda seda üldse, sest mäng ei nõua seda. Põhimõtteliselt meenutab see oma olemuselt “Mario Odysseyd”, kus tegijad peitsid münte võimatuna tunduvatesse kohtadesse, teades, et mängijad sinna kuidagi ronivad. “Donkey Kongis” on sama lugu, aga siin on mõeldud pigem kiirläbijate peale, sest neile on sellised võimalused kindlasti mokkamööda, minusugused pühapäevamängurid piirduvad aga rusikahoopidega läbi mägede minemisega.

Donkey Kong sibabki teie juhtimisel maailmas ringi, andes pahadele pasunasse ja lammutades kõike, mis ette jääb. See on ka mängu peamine müügiargument. Kui enamasti olete harjunud sellega, et kui teisel pool mäge on aardekirst, siis tuleb ümber või üle mäe minna. Jah, “Bananzas” saab ka nii, kuid siin on võimalus ka minna läbi mäe või hoopis mäe alt üles tulla. DK suudab kämmaldega pinnast puruks peksta ja see muudab mäng ülimalt sõltuvust tekitavaks, sest kõikjal on peidus kristallbanaane, fossiile, aardekirste ja kulda. Need kõik toimivad mängus erinevate valuutadena ja mida rohkem on teil mingit ressurssi, seda ägedamaks mängukogemus muutub.

Banaanid lukustavad lahti erinevaid oskuseid oskuspuul (rohkem löögijõudu, võime pinnasekamakaga vee peal surfata, suurem kullaprahi kokkukorjamisraadius jne). Fossiilid lubavad poest osta Donkey Kongi karvastiku värve, uusi pükse, lipse ja Pauline kostüüme.

Aardekirstudest vupsab välja kas kuld või aardekaart, mis mõne muu ressursi asukoha paljastab. Kulda on aga vaja erinevateks väljakutseteks nagu banaanikristalle varjavate puude kasvatamiseks, varjupaikade ehitamiseks ja kristallolevustele töötasuks, kui nad sulle mõne eriti kõvast materjalist koha lahti kaevavad.

Lisaks on igas maakoorekihis ka mitmeid väljakutseareene. Suurem osa neist hõlmab aja peale kaklemist ja need pole eriti keerukad. Teised meenutavad aga “Breath of the Wildi” füüsikal põhinevaid pühamuid, kus tuleb leida tee koobastiku lõppu. Kolmandad oleks nagu hoopiski mõnest “Donkey Kong Country” mängust välja karanud ja toimivad külje pealt vaates tasemetena. Leidub ka bossivõitluseid, kuid need on enamasti küllaltki igavad, sest boss saab üsna kiirelt tappa, eriti kui mängu tulevad Bananza-võimed ja koostöömängulaad. Bananza-võimeid korjatakse vanade looma-DJde käest ja need lubavad Donkey Kongil muutuda vastavaks elajaks, mis muudab tema võimeid. Kui muidu pudeneb DK läbi hapra jää, siis sebrana sibab ta nii kiiresti, et suudab isegi klaasõhukestel pindadel joosta. On vaja suuremat hävitusjõudu? Hiidgorilla laenab oma kämblaid ja elevant kaugelt turmtule andmiseks lonti.

Kuna DK ja Pauline kantavad riided annavad ka eriomadusi ja kui neid kombineerida lahti lukustatavate oskustega, on loomade Bananza-võimed vaat et alistamatud. Nüüd lisame siia ka koostöömängulaadi. Teine mängija saab liituda nii teist Switch 2 või koguni Switch 1 kasutades või siis teleekraanil teise Pro Controller 2 abil ning tema ülesandeks saab põhimõtteliselt lõpmatu laskemoonaga vastaste ja maailma pilbastamine. Öeldakse küll, et sõnad ju haiget ei tee, aga Pauline röögib nii kõvasti, et sõnu lendab tihedamalt kui räpparite huultelt ning ümberringi leiab aset konkreetne häving. Vaatepilt on küll vapustavalt äge, aga see muudab mängu veelgi lihtsamaks, sest 1. mängija ülesandeks jääb DK õigesse suunda pöörata ning 2. mängija teeb kõik pihuks ja põrmuks. Minu lastele meeldis see väga, aga mulle endale eriti mitte.

Räägime siis miinustest ka. 99% ajast jookseb mäng stabiilselt 60 kaadrit sekundis, kuid ma vannun, et ühes kullaahnitsemise salatasemes langes kaadrisagedus elevandina kulda sisse hingates julgelt alla 20. Aga see oli ka ainus kord. Pigem hakkas häirima mängu püüdlikkus kogu aeg Donkey Kongi kaadris hoida, mis vahel toimus maailma arvelt. Ümbritsev sulatatakse maagiliselt halliks massiks ja siis mängija püüab kaamerat pöörata, et DK taas normaalsesse keskkonda kuvada. Seda juhtus päris tihti, eriti koobastikes ringi lipates.

“Donkey Kong Bananza” on hetkel Nintendo Switch 2 parim mäng. Tõenäoliselt on see ka parim märulplatvormer, mida ma mänginud olen, sest pinnase füüsilised omadused, selle lõhkumine ja erivõimete kasutamine on igal ajahetkel ägedad, sest raame põhimõtteliselt pole. Kui soovite, võite terve taseme puhtaks teha, jättes alles ainult maailmade aluse, mida lammutada ei lubata. Ma ütleks, et Nintendo Switch 2 omanikele täiesti kohustuslik ost. Hästi tehtud, Nintendo.

Lapsevanematele: “Donkey Kong Bananza” on lõbus ja küllaltki lihtne videomäng. Vägivald piirneb koomiksielukate klohmimisega ja dialoogi on minimaalselt. Võite seda vabalt ka hommikuti multikaid nautivatele jõnglastele mängida anda.