11. novembril ilmus Bethesda mängustuudio poolt järg mängule Dishonored pealkirjaga: Dishonored II. Mulle on alati Dishonoredi juures meeldinud selle mängu välimus, lugu, tegelased ning süngus, mis kogu asjaga kaasas käib. Seega oli mu ootus mängule tavalisest suurem ning soov hea hiilimismängu uus osa kiiresti läbi teha samuti. Kahjuks see ootus, aga sinna jäigi.
Mängu algus tundus mulle paljulubav. Suur põnev lugu, mis otsis lahenduse saamist koos impeeriumiga, mis vajas päästmist. Mida võiks veel tahta? Dishonored 2 annab sulle võimaluse mängida kahe erineva tegelasena ning päästemissiooni alguses pead tegema ka oma valiku. Üheks tegelaseks on meile juba esimesest osast tuttavaks saanud Corvo Attano ning teiseks tema tütar – Dunwalli valitsejanna Emily Kaldwin. Pärast sinu vastat riigipöörde teostamist, Emily ema, endise valitsejanna, surma-aastapäeval, on mängija ülesandeks võimalikult kiiresti põgeneda ning sinu tee viib sind Karnaca linna. Emilyna mängides on sul juures ka mõned lisavõimed, mis teevad mängu läbimise palju huvitavamaks. Näiteks on sul võimalus päästa ennast ära oma enese tapmise läbi.
Igal tasemel on oma olemus ja välimus, näiteks kas ulmeline või mehaaniline. Mängu käigus tuli ette mitmeid huvitavaid kõrvalmissioone, mis nõudsid otsustusvõimet, ajaga mängimist ning korralikult vana head hiilimisoskust. Kahjuks jätab soovida, aga Dishonored 2 põhilugu. Minu jaoks oli see lihtsalt: IGAV. Tegelaste kõnemaneer oli puine ja emotsioonitu. Ma ei tea, kas see oli taotuslik, aga häid mälestusi see mulle küll ei jätnud. Mängu põhilugu kippus jääma igavaks, kohati ka segaseks. Tihti tuli ette kordi, kus täpselt aru ei saanud, mida peab tegema või kuhugi saamiseks tuli läbida pikka ja tüütu tee. Mind tavaliselt ei häiri mängu siseselt suremine, aga lõpuks hakkas muutuma see väga tüütuks. Kui poleks olnud lisamissioone ja kohti nagu näiteks kellavärgi kindlus, siis poleks suutnud ma seda mängu väga kaugele mängida.
Minu jaoks jäi Dishonored 2 alla kindlasti selle esimesele osale. Tekkis pidevalt selline tunne, et ei taha ja ei jaksa seda mängida. Asi muudkui venis ja venis, sest põnevust polnud. Siiski võin öelda, et tegu on graafiliselt väga ilusa mänguga ning laialdane steam-punk stiilis maailm paneb siiski ennast avastama. Kindlasti võtan selle mängu ette kunagi uuesti ning proovin mängida seda ka Corvo Attanona. Ehk siis ma leian sealt mängust ka selle, mis minu jaoks praegu puudu jäi.
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One Ilmus: 11 november 2016 Arendaja: Arkane Studios Levitaja: Bethesda Softworks Ülevaade tehtud: PS4 |