Juba sellest ajast saadik, kui Pokémoni mängud Nintendo pihukonsoolidel üldse ilmavalgust nägid, on Pokéfännid soovinud korralikke kolmemõõtmelisi lahinguid oma lemmikelukate vahel. Pokémon Stadiumi sari oli küll sammuke õiges suunas, kuid sealsed kähmlused olid siiski „vali-menüüst-rünnak-ja-vaata-mis-juhtub“ stiilis. Pokkén Tournament ei ole küll see, mida mängijad soovisid, sest Pokkéni näol on tegu kaklusmängu, mitte rollimänguga, kuid päris äge on juhtida Pokémonide põiklemisi ja rünnakuid ning mõista, et näe, ma ise juhin neid.
Pokkén Tournament DX on Switchi versioon 2016. aastal WiiU konsoolil ilmunud Pokkén Tournamendist. Võrreldes eelmise põlvkonnaga on mugavamaks läinud sama konsooli taga kahekesi mängimine, lisandunud 5 uut tegelast ning jõudu saab katsuda lisaks üks ühele madistamises veel kolm kolme vastu meeskonnavõitluses. Lisaks on kõik lahti lukustatavad tegelased ja areenid kohe alguses lahti, seega need, kes WiiU varianti mängisid, saavad kohe oma lemmiktegelastega mängida.
WiiU Pokkén oli hea, kuid meie väikses Eestis suhteliselt tundmatu kaklusmäng, sest WiiU konsool oli vast umbes kümnel inimesel ja kaklusmängufännid jäid pigem muude konsoolide ning Mortal Kombati ja Street Fighteri juurde. Pokkén on samas väga vahva tavamängija jaoks kuid ka piisavate tehniliste nüanssidega, et seda veidi rohkem süviti puurida.
Pokkén pakub mängijale kokku valida 21 Pokémoni mängust tuntud tegelase vahel ning kindlasti on mainimist väärt asjaolu, et nad kõik mängivad erinevalt. Isegi kollase elektrihiire Pikachu kaks eri varianti (tavaline ja maadleja) on oma kasutusviisidelt täiesti erinevad.
Mängu alguses palutakse sul valida oma põhiline partnerpokémon, kellega hakkad läbima mängu lugu ning saabki asuda kolkimise kallale. Mängus on olemas harjutusvõimalus ning ma soovitan kindlasti tutvust teha iga tegelase löögiarsenaliga enne päris kaklustesse minemist. Võrreldes teiste kaklusmängudega on suureks erinevuseks see, et mängus on kaks erinevat faasi või siis vaadet ning sellega seonduvalt ka kahed eri rünnakud. Kakluse alguses on vaatenurk üle tegelase õla ja seda nimetatakse Field Phase’iks. Siin on liikumine kolmemõõtmelisel väljakul, rünnakud panustavad pigem vastasega distantsi hoidmisele ja selle vahemaaga mängimisele. Teine vaatenurk on klassikalise kaklusmängu sarnane külgvaade ning siin tegeletakse pigem vastase lähivõitluses alistamisega. Sellise kahe erineva stiiliga võitlussüsteemi võlu seisneb selles, et teatud löögid põhjustavad faasivahetust ehk Phase Shifti ning kõige põnevamad ongi need kaklused, kus mõlemad mängijad teavad, millise stiiliga on eelis nende käes ja üritavad seda kaalukaussi enda kasuks kallutada. Arvuti vastu mängides tundub see kuidagi mängija kasuks kallutatuna, sest seal tegeleb oma soovi peale surumisega pigem ainult mängija.
Kaklemine ise meenutab mõnevõrra Super Smash Brosi. On tugev ja nõrk löök, mis teevad kombosid ning erilööginupp (Pokémon Move), mis teeb erinevaid Special-lööke vastavalt vajutatud suunale. Lisaks blokk, abipokémoni kutsumine ja hüpe. Väga lihtne õppida, kuid mängija ülesandeks jääb kogu see kupatus õige faasi ajal õigesti kasutusse võtta. Kõik pokémonid, kellega te teistele kaussi sõidate, koguvad kogemuspunkte, mis omakorda lubavad teha paremaks selle tegelase rünnakut, kaitset, strateegiat (ehk oma nö superlöögi kasutamise kiirust ja kestvust) või sünergiat (võitluse alguses valid endale veel eraldi pokémonipaari abilisteks ning saad neid üheks löögiks väljakule kutsuda). See omakorda põhjustab asjaolu, et pokémon, kelle endale põhiliseks paariliseks valisid ja kellega loo läbi mängisid, on tunduvalt tugevam kui kõik teised. Asja tasandavad Switchi versioonis igapäevased ülesanded, kus tuleb kolmeliikmelise tiimiga vastase satsile tuul saba alla teha ning kõik osalejad saavad näpuotsaga boonust. Noh, vähemalt saad iga päev proovida erinevaid pokémone, kellega sa võib-olla igapäevaselt ei mängi. Lisaks lukustatakse pidevalt mängija tarbeks lahti erinevaid hüüdlauseid, riietusesemeid avatari jaoks ning mängija kirjeldusi. Kosmeetilised lisad, kuid netimänguritele kindlasti meeldib nende rohkus.
Graafika ja heli on… rahuldavad. Ma pole veel siiani aru saanud, miks ei suuda Nintendo Pokémoni mängudes elukaid multikalaadselt karjuma panna. Multikas suhtlesid pokémonid oma nime või selle silpe sõnadena kasutades, kuid mängudes on ainult mingid üldised mörinad ja piiksatused. Ainult Pikachu saab oma ainulaadse hääle. Muidu oli taustamuusika minu jaoks täiesti unustatav, kuid fännid tunnevad ära ehk mõne tuttava viisikese mõnest mängust või multika episoodist. Graafika näeb pisikese ekraani peal fantastiline välja, jookseb sujuvalt ja tegelased on väga detailsed. Suurel ekraanil on aga tegelaste tekstuur kuidagi…ruuduline ning hakkab eriti lähiplaanides silma kriipima.
Eestis saabki Pokkén Tournamenti suurimaks miinuseks ilmselt see, et tegu on … pokémonidega. Pokémon Go on vast tänini ülipopulaarne ja Pokkén Tournament DX oleks suurepärane mäng, mida Switchiga reididele kaasa tassida ning kambajõmme oodates mängida, kuid neile, kellele pokémonid ei meeldi, on mängu kahjuks väga keeruline meeldima panna, olgu selle võitlussüsteem nii lahedalt üles ehitatud kui tahes. Samas Switchi peal muid kaklusmänge väga palju veel pole, seega konkurents puudub ning Pokkén Tournamenti juhtimissüsteem on ka piisavalt lihtne, et teinekord sõbrale pult pihku suruda ja veidike virtuaalselt mürada.