VA-11 HALL-A: Cyberpunk Bartender Action

Visuaalromaanid (visual novels – edaspidi VN) on alati minu jaoks keeruline teema olnud, kuid kui mängu kirjelduses on sõna küberpunk, olen ma automaatselt teemas sees.
Siin mängus asetatakse meid düstoopilisse suurlinna, mille elu juhivad rahaahned suurkorporatsioonid, elu on kahetasandiline – võimuladviku elurajoon on kaunis, puhas jne, all-linn aga on see koht, kus elu käib kuritegevuse, mässude ning veidrate inimeste ümber. Loo seisukohalt on tegu täiesti tavalise küberpungilooga, sarnase alguse ning oletatava lineaarsusega.

Erinevaks teeb käesoleva visuaalromaani aga loo peategelane. Ta ei ole modifitseeritud neo-geo transhumanistist kangelane, vaid suhteliselt õrn neiukene Jill (tema täisnime ei tohi avaldada, sest talle see tõesti ei meeldi). Seega lihtsa eluga inimene sellisest keskkonnast ning tema tundma õppimine on üks mängu fookuseid. Sel korral me siis maailma päästma ei hakka, mis on tore vaheldus ootuspärasele küberpungilikkusele.

Meie protagonist jättis pooleli oma ülikoolitee, saatis kõik kuradile ning hakkas baaridaamiks. Loomulikult on tal ka kass nimega Fore. Olles elus teinud sellise kannapöörde, on neiu ilmselgelt ka vaene ning üritab ots-otsaga kokku tulla. Jill töötab baaris nimega VA-11 Hall-A, mida nii kunded kui ka töötajad lihtsalt Valhallaks kutsuvad. See on mängu keskne koht, kus narratiivid (mitmuses) arenevad ning peamine tegevus toimub.

Valhalla toob kokku lood huvitavatest karakteritest, kelleks on sageli katkiste hingedega või elu/suurkorporatsioonide hammasrataste vahele jäänud indiviidid ning nagu musketäride “20 aastat hiljem” raamatust teada, siis alkohol päästab alati ehk Jilli tööks on jookide valmistamine ning seeläbi elude muutmine.

Klientuur on tõesti väga erinev. Kübernaistest ja sekstöötajatest kuni corgideni välja ning kutsu võetakse isegi poole kohaga baari tööle. Ka iga vestlus on vägagi erinev, kohati isegi liiga seksuaalne (ilmselt üritatakse rõhuda siin jaapani stiilile, rääkides rindade suurusest kuni selleni, et seeliku all teksaseid ei kanta). Seega tabuteemasid pole.

Meile suudetakse luua küllaltki intiimne õhustik iga erineva kundega ning järgmisel korral neid teenindades jätkub nendega viimati pooleli jäänud jutt, küll võib-olla vaoshoitumalt,  kuid see oleneb ka sellest, mida nad tellivad ning kui purju jäävad. Seega narratiive on palju, millest kõige paeluvam on ilmselgelt peategelase enda oma.

Jookide valmistamine pole alguses teps mitte kõige lihtsam tegevus. Erinevatel klientidel on erinevad soovid ning vahel tuleb heale baaridaamile kohaselt nende soov ära arvata. Õnneks on baaris olemas retseptiraamat ning väikese harjutamisega saab jookide valmistamine päheõpitult lihtsaks (ausalt öeldes isegi natukene tüütuks) tegevuseks. Jookide segamise vahel arenevad lisaks ülalpool mainitud lõõpimistele ka lisa-teemaliinid, kus iga kunde kas puistab oma südant, räägib tööprobleemidest või pinnib hoopis Jilli ennast oma lugu rääkima (miks ta ülikooli selja taha jättis, miks sellised valikud, miks ta koguaeg sapine on). Niimoodi see õhtu möödubki, kuni saad kätte päeva skoori, kui hästi oled teenindanud ning palju raha saad. Pärast seda, hurraa, koju kassi Fore juurde!

Teenitud raha eest saab poest igasugust nänni osta, sealhulgas ka muusikapalasid ja muud high-tech kola (selle mängu heliträkk on suhteliselt võrratu ning väga pikk – hea kuulamine). Raha raiskamisega tuleb samas ettevaatlik olla, sest kallis üür vajab tasumist ning lõpus võib Jilli rahalistesse raskustesse jäämine mängu nii palju mõjutada, et see annab mängule negatiivse lõpu. Lõppe on mängul aga vägagi palju. Olenevalt, millise kliendiga sa kõige paremini haakusid, vastavalt sellele antakse ka mängu lõpp.

Kogu aeg see teenindamise ning kodus olemise rutiin aga ei kesta. 19 päeva jooksul on võimalus ennast bossiga koos õllest purju juua ning veel rohkem Jilli tausta tundma õppida. On jõulud, mida kübervõtmes naljaga Mega Jõuludeks nimetatakse ning on ka uue aasta pidu. Stseenid küll vahetuvad vähe, aga samas see ei ole nii oluliselt häiriv, et silmad jooksvalt tekstilt hajuks.

Siiski on siin VNidele omaselt väga-väga palju teksti, seega peab käsi olema harjunud rohke klikkimise või klaviatuurile vajutamisega. Ise ma paraku ennast korduvalt mängu läbi mängimas ei leidnud, selleks ilmselt tuleb mängu temaatika hardcore fänn olla.

Kokkuvõtvalt on tegemist väga hea visuaalromaaniga, millele küberpungilik olustik annab oma osa veel juurde. Proovida tasub seda kindlasti, kui VNid natukenegi huvitavad.