Mis on esimene mäng, mis zombidega seoses pähe kargab? Resident Evil? Call of Duty? Mõlemad ju õiged, aga tegelikult on veel üks mänguseeria, mis omal ajal zombide rappimise täiesti omaette tasemele viis. Dead Rising. Dead Rising (1, Xbox 360 eksklusiivmäng) oli see mäng, kus mängijale anti juhtida fotoreporter nimega Frank West, kes sattus Willamette’i linna kaubamajja zombirünnaku keskele. Tuli teha palju pilte, peksta nägu üles igal ebasurnul, kes sinu suunas möriseda julges ja välja uurida, kes selle jama taga on. Sarja teine ja kolmas mäng olid teiste peategelastega, kuid lubasid erinevaid relvi ja sõidukeid omavahel kombineerida, et zombimassimõrv veelgi efektiivsem oleks.
Dead Rising 4: Frank’s Big Package mängus on Frank West tagasi ja tal on suur… pakk. Noh, nali, või midagi nii. Seekord toimub tegevus taas Willamette’i linnas, kuid mitte enam kaubamajas, vaid juba igal pool. Aga see selleks, alustame algusest. Frank töötab nüüd ülikoolis professorina ning üks tema õpilastest, Vicki, meelitab ta tagasi Willamette’i lähistel asuvasse sõjaväebaasi, kus taas midagi kahtlast sünnib. Just, jälle zombid. Uurimine läheb aga metsa, Vicki paneb plehku ja Frank jääb kogu jamas süüdlaseks ning on sunnitud äärmiselt leidliku aliase Hank East nime all amatööridele fotograafiaõpetajana elatist teenima. Kuna aga tema on üks väheseid, kes Willamette’i linnas toimuvast midagi jagab, saadetakse Frank korda majja lööma, eriti kuna Vickit samuti seal linnas nähtud on.
Rohkem polegi vaja teada, et zombidele pasunasse kündma hakata. Mängu alguses visatakse sind juba esimest mängust tuttavasse kaubanduskeskusesse, kuid üsna peatselt tuleb selle tolm enda jalgadelt pühkida ja terves linnas ringi toimetada. Linn pole küll väga suur, kuid kompaktne suurus tagab selle, et kõik on paksult zombisid täis ning igav ei hakka hetkekski. Seega, avatud maailma liivakastimäng. Lisaks loo järgimisele ja läbi zombimere ujumisele on linnas peidus ka turvamajad, paanikatoad, ellujäänud inimesed, sõdurite valvepostid ja erinevad maniakid (nagu näiteks verejanuline jõuluvana), kes kõik sinu tähelepanu tahavad. Tore ongi, sest põhilugu ei ole väga pikk. Saab nii 10-12 tunniga läbi ongi kõik.
Mäng ise jaguneb kuude peatükki, millest igaüks tipneb mingisuguse bossilaadse toote alistamisega ning igas peatükis on ka üks-kaks ruumi, kus tuleb käiku lasta Franki ustav kaamera. Nimelt on kaameral erifunktsioonid: endli tegemine, öövaatluse režiim ja UV-kaamera. Esimene on zombidega lollitamiseks, teine pimedas nägemiseks ja kolmas varjatud kirjade ja käejälgede leidmiseks. Selline kodukootud CSI ühesõnaga, kus pead mingis ruumis läbi õige filtri vaatama, et teatud vihjeid avastada.
Seega, idee on ju vahva, eks? Kahjuks ei ole siin ka head ilma halvata. Ma pole küll varasemaid Dead Risingu mänge väga üksikasjalikult mänginud, kuid ma siiski mäletan, et seal sai üles korjata meeletus koguses erinevaid esemeid ning neid ka loopida. Igale asjale oli vähemalt üritatud mingi füüsika külge pookida, ehk toole sai jalaga ümber lüüa, pallid põrkasid korralikult ja kõik esemed nagu tunnistasid teiste asjade olemasolu. Dead Rising 4s on kõik kuidagi… igavam. Ei saa enam suvalisi asju loopida, kõiki esemeid üles korjata ja zombidele vastu pead visata. Saab kasutada ainult kindlaid asju, mis kuuluvad kolme relvakategooriasse: viskerelvad (piljardikuulid, tomahoogid, granaadid), löögirelvad (kurikad, mõõgad ja kaikad) ning tulirelvad (ei pea vist seletamagi). Muu on lihtsalt… maailma osa ja midagi kasutada ei saa. See jätab mängumaailmast nii steriilse ja kunstliku mulje. Asja teeb paremaks see, et erinevaid esemeid on võimalik MacGyverilt šnitti võttes kombineerida, ehk toimetades näiteks laste jalgratta murutraktori kõrvale, saab need omavahel „kokku teipida“ ja ongi uus surmamasin valmis. Nii saab teha ilutulestikku pilduvaid vibupüsse, jäiseid mõõku ja hapet sülgavaid aiapäkapikke. Erinevaid retsepte, mida maailmast leida, on kümneid ja kümneid. Probleemiks oli minu puhul pigem see, et ägedate relvade juppe pidi kindlatest kohtadest kogu aeg toomas käima, kuna relvad ja laskemoon kuluvad ja siis kaob relv lihtsalt sinu varustuse hulgast ära.
Nüüd võite te ju küsida, et mis see Franki suur „pakk“ siis on. Asi on lihtne. Capcom toppis PS4 versiooni kurguauguni igasugu lisamaterjale täis. Lisaks tavaliselt loole on siin Capcom Heroes, kus Frank saab relvade asemel korjata piiratud kasutusajaga erinevate Capcomi mängutegelaste kostüüme, seega kui tahad Megamani rüüs või Cammy püksikutes ringi silgata, on see võimalus olemas. Lahe lisa, sest erinevatel kostüümidel on ka erinevad võimed. Zangief loobib vastaseid, Viewtiful Joe lööb kiiresti, Ryul on tulepallid… Huvitav oli muidugi see, et mina ei leidnud ühtegi tegelast Capcomi teisest zombimängust, Resident Evilist. Need oleks ju sobinud siia nagu rusikas silmaauku. Mis siis veel… on olemas nii jõulutemaatika (kõik zombid on päkapikukostüümides) kui ka valentinipäeva (kõik zombid on imelikes kollastes kiivrites) teemapaketid ning mängu „õige“ lõpu andev lisapakett Frank Rising. Selle sisu ma ära rääkima ei hakka, kuid see lisab mängule veel nii tund-poolteist mänguaega.
Ma ei saa väita, et mul Franki suure paki seltsis lõbus ei olnud. Oli. Ta oli minu jaoks paraja pikkusega ja ka parajalt suure maailmaga. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et no pekki, millesse ma end nüüd mässisin. Kuid samal ajal oli kogu aeg tunne, et pagan, see mäng saaks ju parem olla. Parem sihtimine löögirelvadega, parem füüsika, parem autode juhitavus, paremad animatsioonid… Kuulge, see on ju täpselt, nagu B-kategooria zombifilm. Zombidemollimise ajaviitena ei ole Dead Rising 4 üldse halb mäng, kuid avatud maailma liivakastina oli isegi vanema põlvkonna konsoolidel paremini lihvitud kogemusi. Õnneks on Dead Rising 4 minu teada poes soodsama hinnaga, kui „päris“ uued mängud, seega paar lõbusat õhtut veedate selle seltsis kohe kindlasti, kui talle võimaluse anda otsustate.
