Spordimängud on üks minu lemmikžanre. Seda juba ajast, kui mu parim sõber nii 1996. aastal nädalavahetusel minu juurde maabus, et NBA Live’i ja NBA Jami Sega Mega Drive’i peal mängida. Ajapikku lisandusid nendele FIFA ja NHL (NHL 98 mängu kommentaatoreid pole senimaani suutnud mitte ükski spordimäng ületada) ning sealt see lahti läks. Ära sai proovitud absoluutselt kõik. Isegi Dead or Alive Extreme’i rannavõrkpall…*köhh* sportlikel eesmärkidel. Ainuke, mida ma pole selgeks suutnud õppida, on ameerika jalgpall. Proovinud olen korduvalt, aga see lendab oma mängujoonistega mul kogu aeg üle pea. Umbes nagu pesapallipall.
Näe, jõudsingi jutuga pesapallini. Pesapalliga on nii, et 2000. aastate alguses mängisin pesapallimänge igal aastal. Ma ei viitsinud kunagi meeskondade koosseise pähe õppida, aga nautisin pallide hästi kaugele löömist ja nende väljakul kinni püüdmist. Seejärel aga tekkis pesapallimängudesse väga-väga pikk paus. Kuni käesoleva aastani. Kui toimetaja tegi mulle ettepaneku arvustada MLB The Show 18 mängu PlayStation 4l, olin kohe nõus. Olin seeriast kuulnud ainult head ning muude selle aasta spordimängude suust ja silmadest sisse topitavad mikromaksed olid nende vastu juba tülgastuse tekitanud.
Kui meie lugejate seas on neid, kes kunagi varem pesapalliga kokku puutunud ei ole, siis USA suurimas pesapalliliigas Major League Baseball, mida MLB The Show simuleerida tahab, on ühes meeskonnas 25 mängijat. Osa neist on söötjad, kelle eesmärk on pall vastasmeeskonnas kurikat viibutavast sellist kolm korda nii mööda visata, et ta seda väljakule löödud ei saa. Kui pall siiski lendu läheb, tuleb väljakumängijatel pall õhust kinni püüda või sööta see enne lööjat õigesse pessa, et teda mängust kõrvaldada. Kui see õnnestub kolme lööjaga, on meeskondade vahetus. Punkte saab siis, kui lööjal õnnestub kas enda või teiste oma meeskonna mängijate löögikordade ajal läbida kolm väljakul asuvat pesa ja jõuda tagasi kodupessa.
Võin kohe ära öelda, et MLB The Show 18 on ülimalt tõetruu pesapallisimulaator. Mängus leiduvate animatsioonide ja detailide arv on lihtsalt hämmastav, alustades sellest, kuidas erinevad mängijad kurikat käes hoiavad, kui erinev on mingite mängijate jooksukiirus (tänu millele tuleb nendega ka valida vastav mängustrateegia) ja lõpetades sellega, kuidas mängijate särgid määrduvad mängu jooksul ja kuidas särgil olevad logod ja numbrid tunduvad olema teisest materjalist kui särk ise. Lisades siia veel ametliku MLB ülekande sümboolika, graafika ja kommetaatorid ning fantastiliselt detailsed staadionid, mis on erineva suurusega ja kus mänge vaatab vastavalt mängu kaalukusele ja nädalapäevale erinev arv publikut, saame ühe väga autentse spordimängu, mis minu silmis hetkel domineerivad jalka ja kossumängud kaugele selja taha jätab.
Kõige magusam on selle asja juures otse loomulikult see, et mäng töötab nagu unelm. Kui mängu esmakordselt käivitate, näidatakse teile erinevaid juhtimisvõimalusi ning saate ise valida, kuidas on teil mugavam palli sööta ja lüüa. Väljakul mängimise võite soovi korral jätta ka CPU hooleks, aga soovitan ka seda ikkagi ise teha, asi ei ole eriti keeruline, kui süsteem selge on. Ise otsustasin erinevate nuppudega söötmise ja löömise kasuks, sest see meenutab kõige rohkem neid dekaaditaguseid pesapallimänge. Kui mängijaid hästi tunnete, oskate ka oma tegevusi paremini sättida, sest mõned lööjad oskavad paremini vastu võtta just näiteks parema käega antud sööte, teised jälle eelistavad kindlat löögistiili jne. Seega teate, kuidas nii lööjana kui söötjana olukorrast parim tulemus välja kangutada.
Lõviosa mänguajast kulub ilmselt Road to the Show ehk mängijakarjääri valiku või Diamond Dynasty ehk niiöelda Ultimate Teami-laadse mänguvaliku peale. Kuna Diamond Dynasty on rohkem õnnega seotud ja peate lootma virtuaalsetest kaardipakkidest saadavatele meestele, siis mina mängisin seda kõigest lühikest aega, aga keda seda sorti mänguvalikud tõmbavad, siis sain seal kerge vaevaga luua sinivalgetes särkides mängiva Tallinna Kalevi ja neile väike logogi treitud. Diamond Dynasty all on hulk erinevaid võimalusi, kuidas oma tiimi proovile panna. Saab mängida internetis teiste mängijatega, üksi arvuti juhitud satsi vastu või osaleda lauamängulaadses Conquest-valikus, kus meeskondi alistades aina suurema ala enda alla vallutad.
Road to the Show on aga ilmselt kõige lahedam karjäärivalik, mida ma näinud olen. Nimelt puuduvad siin igasugused mikromaksed ning mängija arenemine ja ka taandarenemine toimub läbi sinu tegevuste väljakul. Kõigepealt lood endale mängija, koos näo, saba, karvade, jooksustiili ja kurikahoidmisasendiga. Nime panekul tabas mind kõige ägedam üllatus üldse. Nimelt on mängu sisse loetud nimede loend tohutu ja ma sain enda mängijale panna nime, mis sai alguse eelpool nimetatud NBA Live 96s. Marcellus C. Savage, minu spordimängude alter-ego, nimed on MLB The Show’s täiesti olemas. Seda pole siiani veel üheski spordimängus juhtunud ja ma saan mängida täiesti OMA lugu, kus kommentaatorid mind nimepidi nimetavad, mitte ei kutsu Algajaks või Preziks või Doctor of Thuganomicsiks. Ülituus. Igatahes, kõik, mida sinu virtuaalne mina väljakul teeb, kajastub tema näitajates. Lööd ilusti, paraneb löögioskus, aga kui valid oma koha väljakul kehvasti, kukub selle näitaja hoopis allapoole ja saad treeneri käest pragada. Ise punkte jagada ei saa ja mikromakseid ei ole, seega siin pead ise mängijana hästi mängima õppima, et sinu virtuaalsel teisikul hästi läheks. Suurepärane viis, kuidas inimestele pesapalli õpetada. Lisaks ei alusta sa kohe ka kusagilt kõrgliigast, vaid sind valitakse MLB drafti 20+ raundis ja saadetakse kuhugi alama liiga klubisse kosuma. Sealt saad tõusta kõrgemale ja alles siis MLBsse, ehk võib kuluda isegi paar hooaega, enne kui kuuled tribüünidelt „Yankees imeb!“-hüüdeid. Boonuseks on see, et supermängijat sa endale teha ei saa, sest mängijat luues valid endale mängija tüübi ning see paneb sinu võimetele ka piirid. Piire saab suurendada meeskonnakaaslastega trenni tehes ja see võimaldab sul vormida just enda positsioonile kasuliku mängija. M.C. Savage on lähiväljakumängija, kelle eesmärk on madalad pallid ära napsata ja esimest kahte pesa peedistada. Tuleb aga välja, et tänu vanadele pesapallimänguoskustele saab minust ilmselt ka superhea lööja, sest esimese kolme mänguga on minu arvel juba neli kodujooksu ja olen aidanud punkte tuua ka kuuel muul mängijal. Seega minu silmis on Road to the Show täiesti fantastiline rollimäng, kuhu võib matta ikka väga palju tunde ja tõenäoliselt ma seda teengi.
MLB The Show 18 on suurepärane spordimäng, millel on väga hea graafika ning vastava ekraani olemasolul ka HDRi tugi, ülimalt hea karjäärivalik, millega mitte kellelgi igav ei hakka ja tohututes kogustes mängulõbu. Kui te ka varem pesapalliga kokku puutunud ei ole, siis mõelge hoolega, millise spordimängu te endale ostukorvi poetate. Pesapalli on lihtne õppida ja virtuaalsel kujul ülimalt lõõgastav mängida ning MLB The Show on peensusteni lihvitud simulaator, mida võivad mängida absoluutselt igasuguse mängijakogemusega inimesed ning see teeb minu silmis The Show 18’st selle aasta parima spordimängu.
Ilmus: 23. märts 2018
Arendaja: SIE San Diego Studio
Väljaandja: Sony Interactive Entertainent
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
