“Rick and Morty” nimelisest animasarjast on suur osa lugejatest ilmselt kuulnud. Ka sarja ühe looja, Justin Roilandi nimi tuleb ilmselt nii mõnelegi tuttav ette. Videomängude kallal on ta koos erinevate mängustuudiotega varemgi kätt proovinud. Eks viskame pilgu peale, mida pakub Justini enda stuudio, Squanch Games’i, esimene teos, “Trover Saves the Universe”.
Tegemist on võitluselementidega 3D-platvormeriga, mis mängitavuse ning erinevate maailmade sürreaalsuse poolest meenutas mulle pisut “Psychonauts’i”. Minategelane on chairopian, maakeeli toollane, oranžide jalgade ja DualShock 4 meenutava puldiga tüüp, kes liiginimele kohaselt toolist ei tõuse vaid sellega ringi teleporteerub. Suur silmaaugukoll Glorkon on su koerad pihta pannud, enda pähe silmadeks torganud ja tõotab hävingut kogu universumile. Su ukse taha ilmub lilla auksilm Trover, kes räägib miskipärast ühest multifilmist tuttava Morty häälega, ning üheskoos lähete surmapõlgavale missioonile koerte päästmiseks. Ja ehk ka universumi, kui aega üle peaks jääma.
Jaht Glorkonile viib peategelasi erinevatele planeetidele, mis on omanäolised ja indimängu kohta üllatavalt kaunid. Maailmade vahel reisimiseks kasutatakse kapslit, mis meenutab pisut TARDISt. Muuhulgas võib sealt võib leida ka minikorvpalli, mis aitab aega sisustada, kui mõni Troveri monoloog jälle pisut pikale kisub.
Peamiselt virtuaalreaalsusele suunatud platvormerile kohaselt vaatab ja juhib mängija Troverit kõrvalt (või ülevalt). Erinevate vaatepunktide vahel saab teleporteeruda. Selleks tuleb Trover eelpoolnimetatud puldiga sinna juhatada. Mina oleksin pigem eelistanud vaba liikumisega kaamerat, aga praegune lahendus aitab ka tundlikumal inimesel vältida iiveldust, mis VR-mängudes vahel kimbutada võib.
Kuigi mängu müügiargument on mujal, pean tunnistama, et platvormimine on täiesti toimiv. Kontroll on intuitiivne ning piisavalt täpne. Minategelase tool saab üsna pea uuenduse, mis võimaldab tal üles-alla liikuda, tehes õige vaatenurga leidmise üsna lihtsaks. Kui Trover vaatepunktist kaugemale jääb, on sügavuse tajumine keeruline, aga reaktiivjoad ta jalge all ning marker maapinnal on abiks. Pisut tundsin puudust võimalusest juba avatud vaatepunktide vahel teleporteeruda ilma Troverit sinna liigutamata, aga ju oli arendajatel nii lihtsam.
Ka võitlusele pole suurt midagi ette heita. Troveri valgusmõõk on vahe ning üsna varakult omandatud topelthüpe annab koreograafiale võimalusi juurde. Heade videomängutavade kohaselt tutvustatakse sind loo edenedes üha raskemate kollide ja keerulisemate rünnakutega. Nagu platvormimine, on ka võitlus kokkuvõttes siiski üsna lihtsakoeline ning erinevaid vastaste tüüpe võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kuna mäng on pigem lühemapoolne, korduvus häirima ei hakka. Mängus on ka mõned pusled, aga enamik neist pakuvad pigem komöödilist elementi, kui tõsist peamurdmist.
“Trover Saves the Universe’i” reklaamitakse kui komöödiaseiklust. Kui sõna seiklus on tavaliselt suhteliselt üheselt mõistetav, siis komöödia definitsioon on oluliselt laialivalguvam. Üldjuhul peaks see vist naerma panema ning siin sõltub väga palju juba vaatajast-kuulajast.
Paratamatult pean elevandist rääkima, isegi kui teda toas ei ole. Justin Roilandi tuntakse ennekõike ikkagi “Rick and Morty” järgi ning sellega võrreldakse ka kõiki ta mänge. Mulle animasari meeldis, aga pean tunnistama, et vaatamine jäi pärast esimest hooaega pooleli. Netflixis oli palju muudki, aga videomängude kõrvalt ei jäänud selleks piisavalt aega ning otsustasin tellimuse lõpetada. Niipalju kui mäletan, oli sarja huumor pisut peenem. “Trover Saves the Universe’is” öeldakse asju väga otse ning ingliskeelne f**k on kasutusel sidesõnana.
Siinne huumor jaguneb laias laastus kolmeks. Esiteks allpool vööd asuvad kehaosad ning kõik kehavedelikud ja muu, mida neist leida võib. Teiseks vana hea neljanda seina murdmine – me teeme siin videomängu ja see teine tüüp on täpselt sama häälega, sest eelarve on väike. Kolmandaks samade fraaside ja motiivide kordamine, kuni nad lõpuks naljakaks peaks muutuma. Täiskasvanud inimesena olen ma kõiksuguseid kehaosi piisavalt palju näinud, et nende mainimine mind kihistama või punastama ei pane. Siin-seal sain siiski muiata ja kuigi mängu huumor päris minu maitse pole, siis ma ei kahtle, et oma auditoorium on tal olemas.
Suur osa dia… vabandust, monoloogidest tundub olevat sisse loetud ilma käsikirjata. Paistab, et hr Roiland on lihtsalt mikrofoni ette jaurama saadetud ning ilma liigse montaažita on see tekst ka sisse läinud. Kui muidu väga iseloomuliku kiunuva häälega Trover järsku keset tragikoomilist monoloogi tavalisel inimhäälel naerma hakkab ning kuulda on ka teiste inimeste naeru, siis erinevalt ülejäänud punnitatud neljanda seina murdmisest, on see kuidagi võluv. Tundub, et vähemalt tegijatel endil oli lõbus, ning ma olen valmis mööda vaatama faktist, et suur osa naljadest minu teetassist maha voolavad.
“Trover Saves the Universe’i” saab mängida ka ilma VR-seadmeta, aga seda ma pigem ei soovitaks. Teleporteerumine tundub siis eriti tarbetult kohmakas, vaateväli on kitsas ning erinevate esemete puldiga liigutamine oluliselt keerulisem, kui neid lihtsalt pilguga saates. Tavalisel ekraanil mängimist tasub kaaluda vaid Justin Roilandi talendi jäägitule austajail, kel muud võimalust ei ole. VR-kogemus on tunduvalt parem.
Nende ridade kirjutamise hetkel maksab “Trover Saves the Universe” platvormist sõltuvalt 25-30 eurot. Kuna 5-6 tundi kestvas mängus on sisu pisut vähevõitu, soovitaksin ma muidu allahindlust oodata, aga arendaja on öelnud, et niipea seda ei juhtu. Küll lubatakse mängu tasuta allalaetava sisuga täiendada. Eks saab näha, kui mahukas ja kvaliteetne see on.
“Trover Saves the Universe” on täiesti okei VR-platvormer ilusate maailmade ja värvikate tegelastega. Ropupoolne ingliskeelne cringe-huumor on küll puhtalt maitse asi ja kuna monolooge vahele jätta ei saa, tasub ehk enne ostmist videole pilk peale visata.
