Tänapäeval on ikka kombeks vanu häid (ja mõnikord ka vähem häid) mänge kõpitseda ning neile uus ja parem väljanägemine ning mängitavus anda. „Shadow of the Colossus“, „Crash Team Racing“ ja „Spyro the Dragon“ on olnud väga vahvad uusversioonid, mis on suutnud algsele mängule truuks jääda, kuid jätavad seejuures uue ning värske mulje. Nüüd on järg 1993. aastal Game Boyl ilmunud Nintendo mängude kuldvaramusse kuuluva „The Legend of Zelda: Link’s Awakeningu“ käes. Kunagine kandiline seiklus on saanud uue kolmemõõtmelise kuue ja võib kohe öelda, et tulemus on vapustav.
„Link’s Awakening“ erineb tavalistest Zelda mängudest selle poolest, et tegevus ei toimu Hyrule’i kuningriigis. Laevahuku üle elanud kangelane Link satub hoopiski Koholinti nime kandvale saarele, kus talle antakse ülesandeks äratada saladuslik Tuulekala (ehk Wind Fish), kes aitaks tal saarelt ka uuesti minema pääseda. Link haarab kätte kilbi ning otsib üles teda auga teeninud mõõga ja asub ohte trotsides Tuulekala puhkepaigaks oleva muna poole teele. Müstilise olendi äratuskella mängimiseks on aga vaja kokku koguda kaheksa muusikariista ning kust mujalt neid ikka leida, kui erinevatest koobastest.
Aga alustagem algusest. Vana „Link’s Awakening“ oli enamasti pealtvaates (pisikesed lõigud läbitakse külje pealt vaates) seiklusmäng, kus tegelane liikus pildist pilti ja kogus erineva otstarbega esemeid, mis võimaldasid tal seljatada erinevaid takistusi, et mängus edasi jõuda. Uusversioon on täpselt samasugune. Näiteks suurte kivide liigutamiseks on vaja väekäevõru, hüpata saab maagilise sule abil ning kaugel olevaid asju saab liigutada haardekonksuga. Kõiki neid esemeid läheb pidevalt vaja ning Gameboy versioonis tuli neid ning ka oma mõõka ja kilpi pidevalt menüüs konsooli kahe nupu alla sättida. Nii sai piltlikult öeldes iga paari sekundi tagant menüüsse sukeldutud ja esemetega majandatud. Uusversioon on aga märksa sujuvam. Pildist pilti liikumine toimub ainult koobastes, maapinnal seigeldes liigub kaamera Linkiga sujuvalt kaasa. Lisaks on Switchi nuppe rohkem, seega mõõk ja kilp saavad oma nupud ning menüüs passimist on tunduvalt vähem.
Lisaks kasutajakogemuse parandamisele on nokitsetud ka graafika ja heli kallal. Fantastilised meloodiad on saanud uue kuue ning isegi mu abikaasa ütles mitmel korral, et kui ta kuuleb mind „Link’s Awakeningu“ mängimas, tuleb temalgi isu mõni „Zelda“ sarja mäng taas ette võtta. Graafika aga… Mängu tegijad on siinkohal saanud hakkama millegi imekauniga. Olgu, esmapilgul riivab silma eriti käsikonsoolirežiimis esile tikkuv udu ekraani servades ja ustest sisse-välja astudes tekkiv kaadrisageduse langemine, aga see üldmulje… Vapustav. „Link’s Awakeningu“ uusversioon näeb välja nagu… plastiliinist multikas. Maailmas sibavad ringi armsad tegelased, aga kõige pilkupüüdvam on maailm ise. Mulle meeldis kohutavalt, kui kenad on esemete ja looduse tekstuurid, kui loomutruult sillerdab vee pind ja kui kutsuvalt läigivad kristallid ja metallesemed. Arvestades, et viimati nägin ma seda kõike ruudukestest koosnevana, on efekt lihtsalt vaimustavalt hea.
Millest minul isiklikult „Link’s Awakeningu“ uusversiooni mängides kohutavalt kahju oli, oli see, et ma ei mänginud seda esimest korda. Mul tulid kõik nipid aegamööda meelde ja nii ma teadsin täpselt, kuidas mingit bossi tappa või kuidas läbida mõnda tüütumat sorti koobastikku. Kui sa tead, mida sa teed, ei ole mäng tegelikult pikk, selline 10-12 tunni kanti ja kuigi see aeg on viimase sekundini nauditav, mäletan ma omal ajal algse variandi kallal pusimist. „Zelda“ sarja koopad teebki mõnusaks just see, et vahepeal visatakse sulle ette mõni mõistatus või niisama vimka, mida sa esmapilgul lahti ei hammusta. Uusversiooni puhul hüppasid mul lahendused õigel hetkel mälusoppidest välja ja saavutuse tunne jäi kuidagi väheseks. Aga kui te pole seda mängu varem puutunud, ootab teid tõeliselt nauditav seiklus. Lihtsalt jätke meelde, et ärge igaks juhuks kohe esimese komistuskivi korral internetti abi otsima tormake.
„Link’s Awakening“ on ülitäpne uusversioon, kus kõik vanad esemed, tegelased ja vastased on omal kohal, aga lisatud on ka palju uut. Linki elujõudu tähistava südameterea pikkuseks on 14 asemel 20 ning ka saladuslikke merekarpe tundub olevat märksa rohkem. Uued tulijad seda ei märka, kuid neid ootab ees ka kaks suuremat uuendust. Esimene on võimalus mängu kohe raskema raskusastmega mängida, mis tähendab seda, et rohu seest ja vastaste käest te enam elusid täis korjata ei saa ning peate lootma ainult haldjate peale ning teine on mariomakerlik koobaste ehitamine. Selleks peate leidma Dampe-nimelise hauakaevaja hüti, kus saate nii tema näpunäidete kui ka oma suva järgi seiklemiseks koobastikke luua. Mida rohkem te mängu läbite, seda rohkem erinevaid tubade klotse teile kasutamiseks antakse. Kahjuks on tegu samade tubadega, mida te juba mängus läbinud olete ning näiteks vastaseid ja aardekirstudest leitavaid esemeid te ise mõjutada ei saa. Samas on see vahva lisa ja annab põhimõtteliselt lõputuna tunduva Zelda-kogemuse. Kui saaks oma loomingut veel netis ka teistega jagada, oleks veel vahvam, aga hetkel tuleb piirduda amiibo sisse peidetud koopa sõbra juurde tassimisega.
Ahjaa, “Link’s Awakening” sisaldab hulganisti vihjeid ka muudele Nintendo mängudele ning sellele lisavad vürtsi konksumänguga võidetavad kujukesed, millele maailmas õige koht leida tuleb.
Ainuke miinus, mis mulle peale tarbetuna tunduva uduriba tuska tekitas, oli konksumäng. Mängus on hoone, kus saab kümne raha eest mängida haardekonksu mängu ja seeläbi erinevaid esemeid võita. Eesmärgiks on ese käpa otsa saada ja liikuvale lindile toimetada, aga kuna asjad järgivad füüsikareegleid, kipuvad ümaramad ja pisemad jubinad käpa seest välja pudenema. See on võib-olla küll minu kiiks, aga kui mul õnnestus midagi veatult kätte saada, ei taha ma näha, kuidas see hetk enne linti haardest vabaks rullub.
Kui olete Zelda-seeria austaja, on „Link’s Awakening“ täiesti kohustuslik mäng. See on tehtud sedavõrd suure hoole ja armastusega, et pisikesed kaadrisageduse kõikumised ei suuda üldmuljet väga rikkuda. Aga kui te kikk-kõrvalise Linkiga varem tuttav pole (ja kui ei ole, siis miks ei ole te mänginud üht Switchi kõige paremat mängu), siis olge valmis üheks kaasahaaravaks ja kasutajasõbralikuks seikluseks. Ma loodan, et „Link’s Awakeningule“ järgnevad ka teised Game Boy ja Game Boy Advance’i Zelda-mängude uusversioonid, sest kui juba isu tekitati, võiks publikut ju toita.
Lapsevanematele: „Link’s Awakening“ sisaldab koomiksivägivalda ning ei ole väga keeruline mäng. Seega sobib see suurepäraselt ka noorematele seiklejatele. Vaja on kerget inglise keele oskust, et kaardi peal vihjena saadud koht üles leida ning teksti sees jagatavaid juhtnööre järgida.
Ilmus: 20. september 2019
Arendaja: Grezzo, Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
