Mario & Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020 – kiiremini, kaugemale, kõrgemale

Mario ja Sonic on nagu unistuste sportlased. Käivad oma sõprade/kaaskonnaga juba 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängudest saadik kõikidel suve- ja taliolümpiamängudel kohal ja teevad vastastele vabalt tuule alla. Kui nad mingil hetkel treeneriteks hakkavad, peaks kõik Eesti alaliidud tükkis täiega neile kantseldada andma. Igatahes… 2020. aastal toimuvad suveolümpiamängud teist korda ajaloos Jaapanis Tokios ja otse loomulikult on eelpool nimetatud kamp seal kohal.

„Mario and Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020“ on Nintendo Switchi eksklusiivmängude hulka kuuluv seltskondlik sportlike minimängude kogumik, mis lubab mängijatel pultidega vehkides ja nuppe klõbistades võistelda veidi rohkem kui kolmekümnel erineval spordialal, mille hulka kuuluvad muuhulgas ka saja meetri jooks, ragbi ning eestlaste lemmikalad kettaheide ja vehklemine. Kahjuks Eesti lippu mängust ei leia, seega peate oma esindatava riigi valima „tuntumate“ spordiriikide hulgast. Mina esindan Soomet.

Kui Rio olümpiale keskendunud eelmises mängus oli põhitegelaseks sinu enda loodud Mii, siis Jaapanisse Miisid kaasa ei võetud ja valikus on 20 erinevate omadustega Sonicu ja Mario mängude tegelast, seega tehke oma valik nii välimuse kui ka käsil oleva spordiala põhjal. Lisaks on tehtud veider otsus lisada neile mõned lisategelased, keda saab kasutada ainult kindlatel aladel. Rosalina surfab, Ludwig vehkleb ja Zavok poksib. Ma ei mõista, miks selline valik tehtud on?

Mängu alustades on võimalik asuda kohe kas üksi, kaksi või neljakesi puid, maid ja medaleid jagama või sukelduda mängu loosse. Lugu tuleks tegelikult võtta kui treeningut, sest selle käigus mängitakse kõik spordialad kenasti läbi. Lugu algab sellest, kui Mario ja Sonic saabuvad Tokiosse olümpiamängudele ning neile ulatatakse kingituseks salapärane mängukonsool nimega Tokyo 64. Kuna aga meie sõbrad ei suuda masinat piisavalt kiiresti sisse lülitada, lendavad platsi kingituse saatjad Bowser ning Doktor Eggman ja nii imetaksegi fantastiline nelik videomängu sisse. Sellest saab alguse erinevaid spordialasid hõlmav võidujooks ajaga, kus kena 3D graafikaga pärismaailmasse jäänud tegelased eesotsas Tailsi ja Luigiga üritavad vana 8-bitise Nintendo graafikaga mängus jagelevaid sõpru päästa. Mõlemal mängustiilil on oma Tokio kaart, millel tegelased ringi sibavad ja erinevaid kuulsaid kohti külastavad. Tegelased hüppavad ekraanile küll kolmemõõtmelistena, aga nende animatsioonid jutumullide ekraanile manamise ajal on piiratud ja häälitsused piirduvad just neile omaste piiksatuste/mõminatega. Lugu pole mingeid auhindu väärt, aga need 5-7 tundi, kuniks ta kestab, õpetatakse mängijale selgeks nii spordialad kui ka erinevad faktid nii Mario ja Sonicu mängude kui ka Tokio ja olümpiaalade kohta ning seesama faktide uurimine-puurimine muutiski loo minu jaoks põnevaks.

Kas te teate, mis värvi kingad Printsess Peachil on? Või kui kõrge on Tokio teletorn? Aga kui vanad tohivad olla olümpial osalevad hobused? Olgu teie vastus ei või jah, selliseid fakte on siin mängus kuhjades ning võite kindlad olla, et loo lõppedes teate vastavast teemast kindlasti rohkem kui mängu alustades. Muu taustalugu eksisteerib ainult selleks, et kambal tegelastel oleks põhjust erinevaid spordialasid kaasa teha.

Kõik spordialad ei ole aga ühe vitsaga löödud ja nauditavate palakeste kõrval leidub ka mõrudaid suutäisi. Kuigi sel korral saab mängija valida, kas ta soovib vehkida kahe või ühe puldiga või sootuks nuppe klõbistada, pole osad alad lihtsalt eriti lõbusad. Eriti tahtsin karjuda 8-bitise maailma vana graafikaga maratoni, judo ja võrkpalli puhul, kus mängis tihti rolli juhus ja pikslite õige lugemisoskus, mitte strateegia või kiirus. Kahjuks läheb lugu edasi alles ala võiduga ja uhkus ei lubanud „Jäta ala vahele“ valikut kasutada. Seega surusin ennast, hambad ristis ja pärast mitmeid otsast alustamisi, ka nendest aladest läbi. Mõned alad on aga suurepärased ja pakuvad mängurõõmu nii loos kui ka mitmekesi mängides. Kergejõustik, jooksualad, ragbi, jalgpall, ratsutamine… ägedaid võistlusalasid on mitmeid, aga ainult siis, kui kõik osalejad nendega varasemalt tuttavad on.

Nimelt ei ole „Mario and Sonic“ vaatamata oma väljanägemisele eriti algajasõbralik, kui te sarja eelnevate mängudega tuttav pole.. Enne iga ala algust näidatakse sulle mitut slaidi, kuidas mingit ala mängitakse, seega esmalt tuleks nupud selgeks õppida ja neid ka harjutada. Niimoodi on keeruline näiteks külla tulnud sõpradele puldid pihku pista ja öelda, et oh, mängime midagi ägedat. Pealegi ei saa mängu lugu mitmekesi korraga mängida, millest on tuline kahju. Mõnes alas aga peituvad sellised nüansid, et nende teadjal on teiste ees päris suur eelis. Samas tagab selline lähenemine selle, et alati ei võida kiireim nuppude klõbistaja, vaid hoopis see, kes oskab õigeid tehnikaid ja taktikaid õigel ajal ära kasutada ja nagu ka tavalises spordis, teeb siin paremaks trenn, trenn ja veel kord trenn.

Lisaks tavapärastele olümpiaaladele on mängus ka seeriale omaselt kolm välja mõeldud spordiala: Dream Shooting, Dream Racing ja Dream Karate. Need on vürtsitatud erinevate ulmeliste (kas Mario ja Sonicu mängus on seda sõna õige kasutada?) detailidega ning on mõeldud just nimelt mitmekesi mängimiseks. Need on lõbusad alad, aga kahjuks üsnagi piiratud, sest hõljuklaudadel Mario Karti meenutavas Dream Racingus on kasutada ainult üks rada ja Dream Shootingus ainult üks lasketiir. Siin oleks võinud arendajad pead kokku panna ja mõista, et neil on siin midagi vahvat, mis ka sarja varasemates mängudes mängijatele meeldinud on ning Dream-alade osakaalu suurendada.

Meeldivalt üllatunud olin loo käigus lahti lukustatavate minimängude koha pealt, sest osad neist pakkusid e-sportimisele meeldivat vaheldust. Sai Sonicuga autosid jälitada, rahvarohkel Shibuya ristmikul vajalikke Toade otsitud ja Marioga muuseumis metalgearsolidlikult ringi hiilitud. Neid mänge saab hiljem oma tulemuste parandamise eesmärgil menüüst uuesti mängida ja nad on tegelikult täitsa vahvad.

Internetimängu võimalus on samuti olemas ja kohtvõrgus lubatakse mängida kuni kaheksakesi, kuid hetkel ei õnnestunud mul vaatamata mitmele pikale ootamiskorrale ühtegi internetiolümpiat maha pidada. Ilmselt on selles süüdi see, et mäng ei ole ju ametlikult veel poelettidele jõudnud.

„Mario and Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020“ on tore ajaviide peredele, kes viitsivad kõik alad ära õppida ja siis aeg-ajalt üksteisega mõõtu võtta. Üksinda mängimise osa on kahjuks üpriski lühike ega pole minu silmis mängu hinda väärt. Pealegi on alade nüansid piisavalt keerukad ning suvaliste semudega märjukese kõrvale või lennujaamas võõrastega koos mängimiseks on vaja teha liiga mahukat selgitustööd, et kõigil ühtmoodi vahva oleks. Mäng pole täiuslik, kuid kui Mario ja Sonicu mängude tegelased teile või teie lastele meeldivad ning te otsite mängu, millega kogupereolümpiat korraldada, sobib antud teos teie mänguriiulisse üpriski hästi.

Lapsevanematele: „Mario and Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020“ baseerub olümpiamängudel ning Mario ja Sonicu tegelastel, seega peaks sobima kõikidele vanustele. Küll aga on kambaga mängides kiire tekkima kaotusvalu ja trots, sest spordialad tekitavad tahes-tahtmata mängijate vahel võistlemis- ja uhkustamismomendi. Seega olge valmis selgitama, et teinekord peab kaotusega ka leppima.