„Shadow Legendist“ kuulsin ma esimest korda 2019. aasta märtsis, kui see arvutil saada olevatele virtuaalreaalsusseadmetele ilmus ning see köitis kohe minu tähelepanu. Fantaasiamaailmas toimuv rüütlite, mõõkade ja maagiaga seiklusmäng, kus sa saad hobust porganditega sööta ja kurjamitel võitluse ajal päid maha kaksata? Ja seda kõike virtuaalreaalsuses? Suurepärane, andke siia. Kahjuks aga mul sel hetkel piisavalt võimast arvutit ei olnud ja nii jäigi üle oodata, millal see PlayStation VRile üle tuuakse. Ja ma ootasin peaaegu aasta…
Nüüd on aga VitruviusVR-nimelise firma seiklusmäng ka PlayStation VRi abil mängitav ja see on väga, väga hea. Mängija kehastub seal Anaria nimelise riigi rüütliordu juhiks, kellele ilmutab end ingel, kes ütleb, et just sina suudad kurjuse isanda Adarothi hävitada. Mis seal’s ikka, mõõk selga ja tegutsema. „Shadow Legend“ on umbes 4-5 tundi pikk fantaasiaseiklus ja on täis igasuguseid asju, mida saab mingit moodi virtuaalreaalsuses lüüa, kasutada, puudutada ja visata. Võtame kasvõi täiesti mängu alguses oleva lossihoovi. Sulle astub vastu kena jässakas rotveiler. Otse loomulikult saad sa teda paitada ja talle sobivalt tünni peal vedelevat maiust anda. Ka puuoksa saab talle visata ja ta toob selle kenasti tagasi ning kui sa veel panni leiad ja sellel lihatükki lõkkele paned, on kutsa jälle platsis, et sulle muidu mõned elupunktid andev kõhutäis endale lunida.
Selliseid pisikesi asju on mitmeid. Sa saad alasil haamriga mõõka sirgeks taguda, seda käia peal teravaks ihuda, võlujooke villida, varandust otsides seinte peal turnida, ronivääte põletada ja ruunikive taga otsida. Paljusid nendest tegevustest ei ole tegelikult vaja teha, kuid tänu sellele kõigele tundub „Shadow Legendi“ maailm märksa loomutruum. Viimasena nimetatud ruunikivid on peidetud igale poole ja sa pead kas kuidagi nendeni jõudma või need endale lähemale toimetama, sest ruunikivide taha on peidetud kaupmeeste müüdavate ägedamate relvade kasutamine.
Relvi on küll uhkelt palju, aga need kõik asendavad teineteist. Mürgimõõk ei erine otseselt millegi poolest tulemõõgast ning vibu ja võlusauad täidavad täpselt sama laskerelva eesmärki. Lõpuks sain osta endale veel „God of Wari“ peategelase Kratose Leviathani-kirvest meenutava kirve, mis toimis nii pahadele vastu pead udjamiseks kui ka viskamiseks, sest sa said seda endale kätte tagasi kutsuda. Tegelikult on ka relvade kasutusvõimalusi küllaltki vähe, sest vastaseid ei ole just ülemäära palju ja nii jäävad mõned relvad ühe läbimängimiskorra jooksul raudselt kasutamata, sest sa lihtsalt ei viitsi neid vahetada.
Vahetamisest rääkides… Kogu sinu inventar asub sinu vöö peal olevas kirstus, mis sealt ära võttes suureks paisub ja lubab sul reaalselt seal sees sobrada. See on ühtaegu lahe ja tüütu, sest kuigi kogu sinu leitud kraam on sul peo peal ja on vahva kast kaupmehe juures lahti lüüa ning sealt talle müüdavaid peekreid ja kalliskive letile pilduda, ei ole temast näiteks bossivõitlustes suuremat kasu. Nimelt on „Shadow Legendi“ võitluseid tavavastastega küllaltki aeglased. Zombid-luukered näitavad, kuhu nad sind lööma hakkavad ja sul on kenasti aega oma relv pareerimiseks ette sättida ning sa ei pea võitluste ajal ringi liikuma. Bossivõitlused on aga sootuks teine tera ning nendes pead sa pidevalt mööda areeni ringi liduma ja näiteks siin võid sa kasti vöölt maha tõsta, aga sa liigud selle juurest kohe minema, et boss sind tervendusjoogi kulistamise ajal vastu pead ei peksaks.
Arvutiversiooniga võrreldes on PSVRi variandis üks suur erinevus. Arvutiversioon lubas nimelt sul dialoogides ise teksti ette lugeda ja mäng sai aru, mida sa öelda tahtsid. See andis mängule väga palju juurde, sest seda sai kasutada ka näiteks kaupmeestega kauplemiseks. PlayStationi „Shadow Legendsis“ hääletuvastust aga ei kasutata, kuigi see on piiratud kujul mängus olemas ja paar mõistatust lubavad sul salasõna nii valjult lausuda kui ka käsitsi sisse toksida.
„Shadow Legend“ on tõeliselt hea VR-mäng. Selle tegevuspaigad näevad suurepärased välja, sul on mitmeid erinevaid relvi ja võitlust on küll vähevõitu, aga see on küllaltki kaasakiskuv. Mugavusseadeid on igale maitsele ja mängus on olemas nii sujuv liikumine, teleporteerumine, sektorite kaupa keeramine ning vaatevälja piiravad „silmaklapid“. Klõpsi peale-maha, mida aga tahad ja kuidas endal mugavam on. Mängimiseks kasutad Move-pulte ja juhtimissüsteem suures osas toimib, sest vastased asuvad reeglina ainult sinu ees ja kaamera ei kaota su pulte silmist. Bossilahingute ajal lipsas üle huulte ka paar vandesõna, sest kuna seal peab rohkem ringi silkama, oli vahepeal mul tükk tegemist, et kaamera ikka näeks, kus ma oma pulti hoian. Aga need on ainult üksikud hetked. Muidu on tegu väga laheda meelelahutusega, mida ma kindlasti kõikidele virtuaalfantaasiasõpradele soovitan.
Lapsevanematele: Ehmatuskohti väga ei ole ja verd eriti ei lenda. Samas saab mängija ka sõbralikke tegelasi näkku torgata ja ebasõbralikel elukatel päid ja jäsemeid küljest ära lüüa, seega mäng võiks tegelikult sobida pigem teismelistele.
