Me kõik teame filmi nimega “Predator”, mille peategelane on armastatud näitleja Arnold Schwarzenegger. Nüüd on sellele tuginedes tehtud ka järjekordne mäng “Predator: Hunting Grounds”, mis on mõtte poolest küll huvitav idee, aga sellest, et seda nimetada imeliseks mänguks, jääb antud üllitises palju puudu.
Mäng on esimesed kaks või kolm päeva huvitav, aga pärast seda võib öelda, et oled põhimõtteliselt kogenud kõike, mis sellel sinu jaoks pakkuda on. Nimelt on tegu asümmeetrilise netimäruliga, kus üks mängijatest kehastub puude otsas märkamatult saaki varitsevaks predatoriks ja teised mängijad võtavad mingit ülesannet täitvate sõdurite ehk fireteami rolli.
Esiteks on “Predator: Hunting Groundsis” ainult kolm erinevat kaart ja fireteami jaoks vast neli erinevat missiooni. Predatoril on üks missioon: kõik sõdurid teibasse ajada. Asja teeb veelgi igavamaks see, et kui sa oled seda juba piisavalt kaua mänginud, ei pea sa predatorina mingeid oskusi kasutamagi, kuna sa tead juba une pealt, mis on selle kaardi missioon ja kuhu sa minema pead. Nii jõuad sa väga kiiresti sinna, kuhu peab jõudma fireteam ja erinevalt filmist ei ole sellest kasu, et nad ennast mudaga kokku määrivad. Lisaks pead kole pikka aega ootama, et predatorina mängida ja saad menüüsid silmitseda umbes 10-25 minutit. Samas on predatori mängukanne kehastava fireteami liikmeks saamine märksa kiirem ja selleks üle 2 minuti ei kulu.
Minu arvates on kusjuures fireteami liikmena palju lõbusam mängida. Seda sellepärast, et sul on tegevust rohkem ja kui sa mängid veel hea ja/või asjatundliku seltskonnaga koos, siis, oleme ausad, ei ole predatoril väga võimalustki. Kui tiim hoiab kokku, on tulnukkiskjal väga raske kedagi maha võtta, sest kui ühte teie seast hakatakse maha võtma, saavad teised samal ajal predatori pihta tuld anda. Aga kui tiim kokku ei hoia ja igaüks dzhunglis oma asja ajab, on hoopis predatoril suht lihtne neid ükshaaval maha nottida nii, et nad ise ka aru ei saa, mis juhtus. Ahjaa, arvuti juhitud vastaseid leidub siin mängus ka, aga need vennikesed on üpris kehvad. Nad hakkavad sind laskma umbes mingi 3-5 meetri pealt, mis teeb nende tapmise kohutavalt lihtsaks ja ebahuvitavaks.
Positiivse poole pealt võib välja tuua, et sõpradega mängimiseks saab luua oma privaatlobby ning siis on mäng juba huvitavam, sest saad iga mängu tagant otsustada, kes predatoriks hakkab. Ka mängu graafika on ka suht okei ja otseselt silmi välja kraapima ei pane. Muidugi ei saa ka märkimata jätta, et mängida saab ainult mitmikmängu, kuna üksikmängu osa siin ei ole, kuid just see annaks minu arvates asjale kõvasti jumet juurde.
Teate, mis veel on tore? Nimelt “Predator: Hunting Groundsis” PC ja PS4 vaheline ristvõrgu-võimalus on kohe sisse lülitatud ning arvuti ja PlayStationi mängijad saavad koos mängida. Tore, eks? Rohkem mängijaid, matšid algavad rutem ja nii edasi. Samas on minu arvates arvuti peal mängijal väike eelis, kuna hiirega saab kiiremini sihtida ja end ümber keerata ning predatori rollis olles suunavad arvutil mängivad fireteami liikmed ristvõrgus mängides relvatorud ülikiirelt ja täpselt sinu suunas.
Ühesõnaga “Predator: Hunting Grounds” nagu oleks kohati asi, aga enamasti kahjuks ei ole. Siin on paari päeva jagu lõbu ja avastamist ning siis tekib lihtsalt üksluine rutiin, sest ainus asi, mis muutub, on inimesed, kellega koos sa mängid. Mängu praegust hinda ma selle eest kindlasti ei maksaks.
Lapsevanematele: sõdurid tapavad džunglis teisi sõdureid ja tulnukast kütt tapab neid. Lisaks toimub kõik internetis, kus keelele vabalt voli antakse. Seega lastele ilmselgelt mittesoovitatav.
