„Paper Mario“ on ilmselt üks nendest Nintendo eksklusiivmängude seeriatest, mida tavaeestlane väga ei tea. Jah, Mario on talle küll tuntud tegelane ja puha, kuid mängusari sai alguse Nintendo 64l ning jätkus Gamecube’il,Wiil, Wii Ul ja 3DSil. Antud nimekirjast on vast ainult Wii see, mis saavutas Eestis laiema tuntuse. Nüüd on aga kord ülipopulaarse Nintendo Switchi konsooli käes, millele ilmus mõne nädala eest „Paper Mario: The Origami King“, mis tõotab saavutada taas veidi laiema tuntuse.
Sarja on minu jaoks põnevaks teinud asjaolu, et selle osad ei kuulu otseselt samasse žanrisse. Esimesed kaks lapiku Maa… Mario seiklust olid puhtakujulised Jaapani rollikad, seejärel tehti jookse-hüppa stiilis platformeri-laadne toode ning seejärel nihkuti rollikasugemetega seiklusmängude maailma. Ka „The Origami King“ pole selles mõttes erand, kuigi tegu on jätkuvalt seiklusmänguga, liigutakse nüüd hoopis mõistatusmängude maailma.
Aga alustame algusest. Mängu lugu algab sellega, et printsess Peach on kutsunud Mario ja Luigi oma lossi origamifestivalile (origami on teatavasti Jaapani paberivoltimiskunst), kuid kohale jõudes leiavad vaprad vennad eest maha jäetud ja rusudeks pekstud linna. Ilmneb, et kuri kuningas Olly kavatseb Seenekuningriigi nii öelda oma suva järgi kokku voltida ja siin ise valitsema hakata. Tema ohvriks on langenud juba nii meie armastatud printsess kui ka hulganisti Mario sõpru, tuttavaid ja vaenlaseidki. Punase mütsiga torumees ise lipsab aga viimasel hetkel kurjami käest minema ja tema õlule langeb vastutus pahadele sõna otseses mõttes pähe astuda ja aru pähe taguda.
Sarnaselt mitmele eelnevale Mario-mängule rebib ka Olly printsess Peachi lossi maast lahti ja tassib paberilintidesse mässituna mäetippu. Seega võtab Mario ette teekonna iga paberilindi alguspunkti, et need valla päästa ja Seenekuningriigis kord majja lüüa. Oma teekonnal pole ta aga üksi, sest Olly eest põgenedes kohtub ta viimase (ja mitte nii kurja) õe Oliviaga, kellest saab tumma Mario kõrval loo jutukam pool, kes kõike ja kõiki alati kommenteerib ning olukordadele reageerib. Lisaks nopitakse tee pealt kaasa ka muid tegelasi, kes teile nii võitlustes kui ka maailmas nõu ja jõuga abiks on.
Maailm ise on vapustav. See on täis kogutavaid esemeid, nagu augud, mis tuleb konfettidega kinni katta, Toadid, kes ennast kõikjal maailmas peidavad, küsimärgikastid, kust kasulikku kraami saab ja varandused, millest eriti kasu ei ole. Ahjaa, loomulikult on siin ka lademes raha, mis on mängu põhialuseks, sest seda kasutatakse nii poodides, teatud loo jätkamise kohtades kui ka võitlustes. Paneb lausa imestama, miks keegi peale Mario neid ahvatlevaid kuldmünte üles ei nopi? Aga muidu on maailm kaunis, isikupärane ja humoorikas ning iga nurga taga peidab midagi, mis paneb sind muigama, naerma, ohkama või rõõmu tundma. Kui kogu mäng koosneks ainult maailmas ringi sibamisest ja asjade korjamisest, oleks see suurepärane, aga…
Aga mängus on ka võitlussüsteem, mille puhul tulebki mängu eelpool mainitud mõistatuste element. Nimelt jalutavad maailmas ringi juba kokkuvolditud kurjamid, kellega Mario saab tahes-tahtmata kakelungi alustada ja võitlussüsteem on nüüd see asi, mis mängu mängijad kahte leeri jagab. Võitlusareen koosneb neljast sektoriteks jagatud ringist ja mängija peab piiratud aja jooksul vastased kas esimesse kahte ritta kõrvuti paarideks jaotama või ühte sektorisse teineteise taha ritta panema. Selleks on sul kindel arv liigutusi, mille abil mõnda maas olevat ringi pöörata või vastaseid oma sektoris liigutada. Kui see sul õnnestub ja sulle selle eest ründejõudu juurde antakse, teeb ringi keskel paiknev Mario enamasti ühe löögiga vastastele tuule alla. Kui sa aga vea teed ja paigutus nii ideaalne ei ole, pead rohkem pusima, sest su löögid on nõrgemad.
Võitluse probleem paistab esmapilgul seisnevat selles, et kuna Mario ei kogu lahingutes kogemuspunkte ega saa kuidagi püsivalt tugevamaks, tunduvad need lihtsalt mõttetute komistuskividena, mis su tuusast maailmast välja tõmbavad ning mängu sujuva kulgemise lihtsalt ära rikuvad. Samas antakse mängijale aga kogu aeg võimalusi ja vahendeid võitluseid enda jaoks lihtsamaks muuta. Kindel ese näitab ära kohad, kus vastased lahinguväljal paiknema peavad, maailmast päästetud Toadid istuvad tribüünil ja tormavad sulle võitluse ajal appi, kui sa neile kuldmünte viskad ning mida rohkem elupunkte Mariole koguneb, seda suurem on tõenäosus, et hoolika hüppe või haamrilöögiga saab vastase juba enne võitlusesse asumist kõrvaldada. Tänu sellele ei muutunudki võitlus minu jaoks päriselt tüütavaks, vaid ma sain oma soovi järgi vaadata, kas ja kellega võidelda ning enamasti hüppasin võitlusesse siis, kui soovisin voldikpättide nüpeldamise eest konfette saada, et mõni suurem maailmasse rebitud auk ära lappida. Mängu lõpupoole hakkab sulle vastu tulema ka veidi põnevamaid vastaseid, kes ei eelda, et sa neile lihtsalt haamriga pähe lajatad, kuid nendeni jõudmiseks kulub päris hulk aega.
Võitluses kasutatakse relvadena saapaid ja vasarat, millest leidub pidevalt uuemaid, paremaid ja läikivamaid versioone. Selle juures on aga nii veider, et ühegi relva kirjelduses ei öelda, palju see täpselt kahju teeb ning kui ma nüüd järele mõtlen, siis ka vastaste elupunkte pole otseselt näha. Erandiks on kontoritarvetest bossid, kellel on eluriba, aga sa kunagi ei tea, palju mingi rünnak eluribast maha võtab.
Aga… bosside vastu võitlemine on päris tuus. Need on ses mõttes vastupidised, et kui tavavõitlustes on Mario ringi keskel, siis bossivõitlustes alustab ta ringi servast ja peab erinevaid nooli ja tähiseid kasutades bossini jõudma, et teda õige löögiga nuhelda. Õige löök selgub Olivia juhiseid kuulates ja kui tähelepanelik ei olda, võivad paar esimest vooru küllaltki valusad katse-eksitus meetodil seiklused olla.
„Paper Mario: The Origami King“ on väga hea seiklusmäng, mille üliäge maailm ja suurepärane huumor lausa kutsuvad ennast avastama. Kui Mario teile vähegi tegelasena meeltmööda ja inglise keel piisavalt hästi suus on, võite juba poodi tormata. Minu jaoks on tegu sel aastal koos „Animal Crossinguga“ parima Switchi mängu tiitlile konkureeriva teosega, kasvõi juba selle poolest, et see oli üks väheseid mänge, mis suutis mul ühe emotsionaalse stseeniga südame tõeliselt soojaks teha.
Lapsevanematele: mängu armsast välimusest hoolimata võivad ajalimiidiga võitlused laste jaoks veidi keerulised olla ning inglise keel peab seda mängu mängides samuti hästi suus olema, sest paljud vihjed antakse teile ainult teksti kujul.
Ilmus: 17. juuli 2020
Arendaja: Intelligent Systems
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
