Digimon Survive – üle 60 tunni puhast piina

Digi-digi, digi-digi, digi-digi digi-digimon, nagu ikka Pokemone nii ka meidki tuhat on… Olgu-olgu, tegelikult on Pokemone hoopis 920 ja Digimone lausa 1414. Õnneks “Digimon Survive’is” on neid elukaid ainult 113 või 117 kui te mängu eeltellisite või olete mõne spetsiaalse versiooni omanik.

Suur osa Digimoni fännidest on muidugi pettunud, masendunud või suisa kurjad, et neid Pokemone, vabandust Digimone, nii vähe selles mängus on, mina aga saan siinkohal ainult rõõmustada, sest ma ei taha elu seeski enam mitte ühtegi Digimoni näha või nendega muul viisil tegemist teha, mitte iialgi enam. Sest ma ei suutnud leida mitte ühtegi sekundit “Digimon Survive’i” mängus mida oleksin võinud nautida, mängu lõpuks ma sõna otseses mõttes vihkasin seda mängu ja sealseid tegelasi. Seetõttu venis ka selle mängu mängimine ja arvustuse ilmumine.

Kui sa oled suur Digimonide fänn, siis siinkohal võid rahulikult selle arvustuse sulgeda, sest 99% sellest arvustusest on täis negatiivseid emotsioone “Digimon Survive’i” teemal. Sellel mängul on ainult üks pluss – see ei olnud katki. Olgu tegelikult üks positiivne asi oli veel, ma sain panna kogu selle mängus toimuva jutumöla automaatrežiimile ehk siis lause lõppedes viskas mäng järgmise lause automaatselt ette ja ma ei pidanud iga natukese aja tagant ise nuppu pressima, nagu mõnes visuaalromaanis kahjuks on. Nii et väike parandus, 98% sellest arvustusest on negatiivne. Üleüldse, üks õige Digimoni fänn ilmselt on selle mängu omale juba ammu ostnud ning nüüd kiljub rõõmust iga kord kui mingi rumala lõustaga piiksuv Agumon ekraanile tatsab.

Et kõik ausalt ära rääkida, miks ma seda mängu silmaotsaski ei salli, pean ma alustama sellest, et mulle ei ole iialgi Digimoni multikad meeldinud. See animestiil, need piiksuvad, inisevad, prääksuvad tegelased ei ole minu jaoks. Seetõttu kui mulle Digimonid ükskõik mis kanalilt juhuslikult ette sattusid vahetasin kiirelt kanalit.

Aga… kui Tarmo tuli minu juurde jutuga, et oi uus “Digimoni” mäng tuleb välja ja see olevat laheda käigupõhise võitlussüsteemiga mäng, ja kuna täpselt samal ajal ilmus Tarmo poolt kauaoodatud “Xenoblade Chronicles 3“, mida ta siis mängima ja arvustama hakkas, mõtlesin ma, et annan Digimonidele võimaluse, äkki see mäng saab selleks ukseks, mis mind Digimonide maailma viib. Sest mõte käigupõhise võitlussüsteemiga mängust kus saad Digimone suuremateks võimsamateks Digimonideks muundada kõlab ju paljutõotavalt. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et sellest uksesest sisenedes satun ma Digimonide põrgusse ning lisaks sellele 60 tunnile kahetsen ma veel pikalt selle ukse avamist.

“Digimon Survive” on hübriid visuaalromaanist…

Siin oligi minu suurim põhiviga mille ma tegin, ma ei tutvunud eelnevalt, millega tegu. Kuigi mul ei ole otseselt visuaalromaanide vastu midagi, siis suudan ma neid mängida ainult juhul kui neil on hea humoorikas lugu koos seksikate tegelastega. Digimonid ilmselgelt ei ole seksikad tegelased (vähemalt minu jaoks mitte, vabandan nende ees, kelle jaoks on). Ja midagi humoorikat pole “Digimon Survive’is” ka mitte. Mis aga peamine, need visuaalromaanid peavad olema lühikesed, kindlasti mitte 60+ tundi pikk nagu seda on “Digimon Survive”.

…ja taktikalise võitlussüsteemiga rollikast, kus peategelane Takuma Momozuka koos oma kaaslastega koolireisil ära eksib ja teise salapärasesse maailma satub, mis on täis igatsorti koletisi ehk Digimone – mõned sõbralikud, teised vaenulikud – ja surmavaid lahinguid, kus tal tuleb koos oma kaaslastega ellu jääda.

Saladuskatte all ütlen, et neid eelpool mainitud “surmavaid lahinguid” on selles mängus umbes 12, iga peatüki (mängus on kokku 12 peatükki) kohta üks. Valdav osa sellest mängust, ei valeta vist kui ütlen et umbes 85%, on puhas viuaalromaan, blaah-blaah-blaah. Umbes 10% on siis konkreetses alas ruumide jne. vahel liikumine ja seal siis ringi klikkimine, asjade korjamine ja otsimine ning teiste tegelastega rääkimine. Võitlust on selles mängus üsna minimaalselt ja ütlen ausalt, see ei ole mitte midagi vaimustavat, mida oodata. Lahingud on igavad ja üksluised ning kiirelt kujunevad sul oma lemmikud välja kellega sa siis ikka ja jälle sama taktikaga vastastele pasunasse annad. Iseenesest peaks mängus olema ka tuli, vesi jne. elemendid kes mille vastu parem, tugevam, vastupidavam või mida iganes on, aga mul ei olnud mitte kordagi vaja tähelepanu pöörata nendele elementidele.

Olgu, tegelikult on igas uues alas olemas ka areen, kus sa saad suvaliste Digimonidega kakelda, nende küsimustele õigesti vastates enda meeskonda värvata ja loomulikult selle kõige käigus oma Digimonide tasemeid kasvatada. Nii saate omale lisamängutunde tekitada, Digimone kerge vaevaga tugevaks muuta ja omale uusi Digimone, mitte et neid vaja oleks või need mänguloo käigus kuidagi olulised oleksid. 99% juhtudel panin ma areenilahingud automaatrežiimile ja tegin sel ajal midagi muud.

Mis puudutab neid vahepalasid, kus tuleb ringi liikuda ja erinevate tegelastega rääkida, siis siinkohal soovitan soojalt, räägi kõigiga, kõigiga. Isegigi kui sa mõne vingupliiatsiga ei taha rääkida, räägi ikka, räägi kohe mitu kord. Kui nad iga natukese aja tagant “mommy mommy” uluvad ja kohe eriliselt hullusti hakkavad juba närvidele käima ja su tegevuste/rääkimiste arv on piiratud, räägi nendega kes närvidele käivad. Kui sa just ei tahagi neist igaveseks vabaneda, et sa ei peaks iialgi enam nende hala kuulama.

Nimelt on “Digimon Survive” selline huvitav mäng, et erinevad inimesed võivad kogeda erinevaid lugusid, erinevaid lõppe, mida on kokku kolm – vihane, harmooniline ja moraalne – sõltuvalt sinu tehtud valikutest. Ning kõige selle käigus võivad omakorda su tegelased surma saada. Kõik sõltub sinu valikutest, tegevustest ja tegemata jätmistest. Sealhulgas saab mõjutatud ka sinu Digimonide võimalus areneda/muutuda uueks võimsamaks kolliks. Kui sa tahad kõik oma kasutatavad Digimonid (need mis su kaaslastel on) võimalikult tugevaks arendada, siis oled sa lihtsalt sunnitud käima kõik kohad läbi ja klikkima igal pool miljon korda, et veenduda, et sa oled saanud kätte kõik mida vaja jne. Muidu juhtub teiega nagu minuga kel pooled Digimonid jäidki poolikuks, lõpuni arendamata. Õnneks olin ma nendega piisavalt palju areenidel aega veetnud, et nad pidasid vastu ka lõpubossi juures oma viletsamates digivormides.

Tehnilise poole pealt pole mängule midagi ette heita, kõik töötas nagu peab. Et kui tänapäeval on kombeks saanud, et uued mängud mis ilmuvad on pahatihti alles pooltoored ja vajavad siin ja seal parandamist, siis “Digimon Survive” on valmis mäng. Aga seda vist tehti kah ikka päris kaua.

Visuaalse poole pealt pole samuti midagi ette heita, kui teile selline animestiil meeldib. Peamiselt on tegemist lihtsalt piltidega kus siis tegelased oma juttu räägivad ja sina erinevatele asjadele klikkida saad. Aga vähemalt on värvid ilusad.

Ka häälnäitlemisele ei ole mul otseselt midagi ette heita, ma muidugi mängisin seda jaapani keeles ja inglise subtiitritega. Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis minu meelest inglise keelt polnudki muud moodi saadaval kui ainult subtiitritena. Dialoogid ise, s.t. lugu ise on muidugi otsast lõpuni sünge, masendav. See on veel üks põhjus miks mulle “Digimon Survive” ei meeldinud, see oli lihtsalt vingupliiatseid ja liiga palju masendavat teemat täis.

Ühesõnaga mida kaugemale mäng arenes, seda vähem tahtsin ma seda mängida ja üha rohkem leidsin ma end visuaalromaani või lahingute ajal tegelemas hoopis millegi muuga, Discordis chattimisega, köögi koristamisega või igavusest kätekõverdusi tegemas, mängu eelviimases ja viimases peatükis pressisin isegi vihaga skip nuppu juba, et see kiiremini sellest jamast läbi end pressida.

See tuletab meelde ühe ebameeldiva üllatuse. Nimelt mängu lõpus õnnestus mul bossilahingus, mis nagu jaapani mängudele omaselt koosneb mitmest ja mitmest osast, surma saada. Ja järgmiseks avastasin ma et ma pean kogu bossilahingule eelneva umbes tunnikese juttu jälle läbi tegema ja nii ma seal pressisin vihaga skip skip skip skip ja mõtlesin vägivaldseid mõtteid selle sadistist arendaja suunas, kes otsustas, et surma saades ei hakka sa mitte bossilahingu juurest pihta vaid sa pead kogu selle jama uuesti läbi vaatama/kuulama.

“Digimon Survive” on visuaalromaan, millele on lisatud taktikalise käigupõhise võitlussüsteemiga rollika elemendid, aga nagu ma eespool mainisin, siis valdav osa mängust ongi puhas visuaalromaan, kus sul tuleb lihtsalt teksti lugeda ja aeg ajalt siis omalt poolt ühe või teise valiku kasuks otsustama. Kui sa oled väga suur Digimoni fänn, siis ilmselt on sinu jaoks siin fännikraami tundideks, aga tõenäoliselt on see mäng sul sellisel juhul nagunii juba olemas. Kui sa aga ei ole Digimoni fänn, siis soovitan ma sul “Digimon Survive’ist” kauge kaarega mööda käia, see ei ole isegi soodushinnaga sinu raha väärt. Säästa oma aega ja raha ning väldi seda mängu.

“Digimon Survive” on minu silmis ülimalt igav piinarikas mäng, mis ei paku mitte midagi uut või huvitavat. Kui teile meeldivad käigupõhise võitlussüsteemiga mängud, siis neid leiab ikka kordades paremaid, nauditavamaid. Sama kehtib ka visuaalromaani osa kohta, on olemas kordades huvitavamaid ja paremaid visuaalromaane. Siinkohal panen ma Digimonide ukse enda järel kinni, ei, naelutan laudadega mitmekordselt kinni, et seda ust mitte kunagi enam avada.

Lapsevanematele: “Digimon Survive” sobib PEGI reitingusüsteemi järgi alates 12. eluaastast, mäng sisaldab süngeid masendavaid teemasid. Soovitada julgen seda mängu ainult ja ainult väga suurtele Digimoni fännidele, kellele meeldib Digimoni anime ja tahaks sinna juurde vahel mõnda nuppu pressida.