Final Fantasy XVI – perekonnaga ei jamata

UUENDATUD 13. juuli 2023

On 2023. aasta juunikuu ja Tarmo on südamest veendunud, et “The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom” on käesoleva aasta parim mäng. Noh, talle ei saa seda ju pahaks panna, tegu on tõesti suurepärase teosega. Ühel hetkel lüüakse aga uks jalaga lahti ning Square Enix astub raskel rüütlile omasel poolväsinud sammul sisse, heidab pilgu Tarmole ja mühatab: “Hoia mu skorpionimõdu,” ning käivitab PlayStation 5 konsoolis “Final Fantasy XVI” demo. Ja Tarmo on hetkega võlutud.

Aga alustame siis algusest. “Final Fantasy” on pikk sari. Väga pikk. Selle juured on sügaval Jaapani rollikate ajaloos ning minu videomängurikarjääris on “Final Fantasyd” figureerinud juba ammu (ma nimetan isegi üheks oma lemmikmänguks läbi aegade “Final Fantasy Tacticsit”). Sari on aegade jooksul muutunud, alustades täiesti käigupõhisest võitlusest ja avatud maailma avastamisest ning jõudes viimasel ajal ülilihvitud Active Time Battle süsteemini, kus tegelased ei tegutse enam kordamööda, vaid igaühel oli oma kiirusemõõdik, mille täitumisel ta uuesti tegutseda saab. “Final Fantasy XVI” läheb aga sammukese veelgi kaugemale ja “traditsioonidest” eemale, sest mängu võitlussüsteemi autoriks on “Devil May Cry 5” ja “Dragon’s Dogma” võitluse autor Ryota Suzuki. See tähendab, et “Final Fantasy XVI” on pigem märuližanri kalduv ning see on ühes mõttes hea, teises aga halb, aga sellest juba hetke pärast.

“Final Fantasy XVI” leiab aset Valisthea-nimelises maailmas, kus kõrguvad hiigelsuured Emakristallid (Mothercrystal), mis inimesi võluvõimeid andvate kristallidega varustavad. Samas pole see ainus viis, kuidas maagiat kasutada. Nimelt sünnivad sageli lapsed, kes oskavad ilma kristallideta maagiat kasutada. Kuid seda peetakse pigem häbiasjaks ja maagiakasutaja on põhimõtteliselt kodumasin või põllutööriist, sest neid ei peeta täieõiguslikeks inimesteks, vaid neid mõnitatakse, piinatakse ja rakendatakse eluks ajaks supipada soojendama või aeda kastma, olles märgistatud põsele joonistatud tätoveeringuga.

Mängu peategelane on Clive Rosfield, Rosaria suurvürstiriigi valitseja Elwini vanim poeg. Mängu maailmas on erinevatel elementidel (tuli, jää, tuul, maa jne) vardjad (eikonid) ning kuningriike valitsevadki reeglina need isikud, kelle vereliini sünnivad eikonite võimed omandavad isikud ehk dominandid. Elwini abikaasa Anabella on Phoenixi dominantide vereliini esindaja ja Clive’ile, kes oli paari esiklaps, asetati suured ootused. Miskipärast (noh, tegelikult selle pärast, et Clive on enda ja teiste teadmata hoopis teise eikoni Ifriti dominandiks) põlgas Phoenix aga Clive’i ära ja võttis oma dominandiks hoopis Clive’i noorema venna Joshua. Kuna dominandid kasutavad eikoneid kuningriikide vahelises võimuvõitluses, asetatakse Joshua õlgadele aga meeletu vastutuse koorem ning algab sündmusteahel, mis raputab kogu maailma alustalasid. Rohkem ma lugu lahti ei jutusta, vaid jätan selle teile avastamiseks, kuid võtke teadmiseks, et kuna tegu on esimese täiskasvanutele suunatud “Final Fantasyga” ning loo kirjutamisel võeti eeskujuks “Troonide mäng”, on mängus verd, vägivalda ja alastust.

Aga verd ja vägivalda näeb erinevatelt ekraanidelt ka niisama, seega “Final Fantasy XVI” mängimiseks peab ka mingi muu põhjus olema. Jah, te arvasite õigesti. Selleks on eelpool mainitud võitlussüsteem. Unustage kõrvuti reas seismine või oma löögijärjekorra ootamine. Clive saab absoluutselt kõigile vastastele reaalajas pasunasse anda. Alguses on see lihtne, sest sul on kasutada ainult ühe eikoni omadused ning mitmeid erivõtteid pole veel lahti lukustatud. Võitluste ja lisaülesannete täitmisel saadud oskuspunktide eest saab aga kasutusele võtta erinevaid võtteid, näiteks vastase pea peal hüppe tegemine, et rohkem õhus püsida või talle mõõgaga pähe lajatada.

Olemasolevate eikonite võimeid saab samuti täiustada. Täiustamisel on tavaliselt kaks taset, esimene (Upgrade) suurendab tavaliselt kahjunumbrit ning teine tase (Master) annab võimaluse ühe eikoni omadust teise külge panna. Näiteks mulle meeldib jubedalt Phoenixi erivõimena kasutatav vastase juurde sööstmine, kuid hiljem on teiste omandatud eikonite löögid Phoenixi omadest mugavamad. Seega ma saan alles jätta küll Phoenixi põhja, mis annab tema erivõime, kuid löökideks saan panna teiste eikonite Master-taseme omadused.

Vastaste sekka kuuluvad nii pisielukad kui ka suuremad tegelased. Väiksemad eriti vastupanu ei osuta ja on sulle lihtsalt kahuri… mõõgalihaks. Suuremate puhul tuleb neid hakkides ja rappides tühjaks teha nende kaks vastupanuriba (Will), et nad põlvili langeksid/külili kukuksid, seejärel saab neile suuremat kahju teha, kuni ribad taastuvad.

Eikonite omadustel on erinev võime vastupanu purustada, kuid seni pole ma sellele eriti tähelepanu pööranud ja spämmin lihtsalt olemasolevaid omadusi. Siit jõuamegi virisemise juurde. Ma ei oska öelda, kas põhjus on selles, et “Final Fantasy XVI” on nüüd ainult märul, aga minu hetkel 50+ mängutunni juures on võitlustes puudunud igasugune strateegia. Ma lihtsalt põiklen ja annan vastaste pihta kõigega tuld. Enam pole tarvis vaadata mingisuguseid nõrkuseid, et kas tegu on tule või elektri või mille iganes vastu nõrga vastasega ning mängust puuduvad ka staatusemuudatused nagu Poison, Sleep, Slow jne. On lihtsalt mõõk, erivõimed ning asjad, mida nendega nuhelda. Jah, võitlus näeb välja kohutavalt äge ja seda on ülituus mängida, kuid eelpool nimetatud nõrkused ja staatused on minu jaoks olnud suur osa “Final Fantasy” sarjast ning “Final Fantasy VII” uusversioonis olid need ju fantastiliselt lahendatud. “Final Fantasy XVI” võitlusest jääb aga mingil hetkel tunne, et see saaks olla ju palju parem ja taktikalisem.

Seega võitlussüsteem julgustab sind kogu aeg kasutama oma kõige tugevamaid rünnakuid ning ehitama just sellise eikoniomaduste kombo, et sul ei oleks mitte kunagi rünnakutest puudus. Seda süsteemi toetab nii Clive’i enda võitlusoskus koos õhukombode, maagiaga löökide tõhustamise ja põiklemisega kui ka temaga kaasa lippav kutsu nimega Torgal.

Torgal on suurepärane abimees kombode käigus hoidmiseks, sest nooleklahvidega saab teda panna erinevaid asju tegema ning nagu tavaliselt on ka tema puhul oluline ajastus. Saadad Torgali välja täpselt vastasele teda jalust maha võtvat lööki andes? Tuleb pisut tugevam mats. Kui Torgalist veel väheks jääb, siis saadab Clive’i tavaliselt ka mõni kaaslane, aga nende panuseks on pigem vastaste tähelepanu hajutamine.

“Final Fantasy XVI” positiivseks küljeks on see, et ta on äärmiselt algajasõbralik. Selleks on varustuse hulgas valik sõrmuseid, mis käivitavad kas automaatse ravimise, automaatse kombosüsteemi või automaatse Torgali kasutamise, võimaldades mängijal täpselt oma soovi järgi mängu raskusastet muuta. Kui tunnete, et olete valmis mingit kindlat asja ise proovima, eemaldage lihtsalt see sõrmus ja laske käia.

Kuna sari on üles ehitatud nii, et sa ei pea olema eelnevaid osi mänginud, siis Square Enix loodab ilmselgelt uue võitlussüsteemi taustal kuhjaga uusi fänne leida, kaasa arvatud neid, kellele see on esimene omalaadne kogemus.

Aga sõrmused pole ainus varustus, mida kasutada saab. Mängus on loomulikult igale tänapäevasele rollikale kohaselt ka esemete meisterdamine ehk crafting. Siinkohal soovitan vastastelt saadud esemeid mitte kunagi maha müüa, sest kunagi ei tea, mille kokku klopsimiseks sul kellegi maksa või puulehte vaja läheb. Samas panin ma tähele, et mäng hoiab sul väga hästi käest kinni ega luba sul liiga ruttu liiga tugevaid asju teha, lukustades vastavaid retsepte lahti ajapikku, et sa bossivõitluste ajaks ikka sobiva varustuse saaksid.

“Final Fantasy XVI” lugu on väga kaasahaarav ja nauditav ning eriti ägedaks teevad selle kõrvaltegelaste taust ja motivatsioon. Erinevaid ülesandeid täites saad Clive’i ümbritsevate inimeste kohta rohkem teada ja maailm tundub tänu sellele iga sammuga üha tuttavam.

Põhilugu ise tegi vahepeal paar kahtlast sammu, sest ma ei nõustunud sellega, kuidas Clive suhtub mingitesse asjadesse, mis maailmas toimuvad. Ma ei taha öelda, mis olukordadega täpselt tegu on, sest see oleks spoiler, aga minu arvates on prioriteedid vahepeal ikka konkreetselt paigast ära ning ma eeldaks, et Clive peaks mõnele asjale tunduvalt tugevamalt reageerima.

Lisaülesanded annavad sulle samas küll head infot, aga nende täitmine pole alati põnev. Jookse sinna, räägi temaga. Jookse teise linna otsa, räägi temaga. Jookse uuesti esimesest mööda, löö maha X arv vastaseid/korja lilli/anna kellelegi suppi. Jookse taas esimese tegelase juurde, et ülesanne lõpetada. Ma saan aru, et see on lisasisu, aga mingil hetkel tüütab ära.

Tegelaste tausta õppimiseks on “Final Fantasy XVI” olemas Active Time Lore ehk puuteplaadi vajutamine. Sa võid seda teha peaaegu iga stseeni ajal ning mäng kuvab sulle pildikestena kõik olulisemad stseenis olevad tegelased, tegevuspaigad ja vahel ka esemed või sündmused. See võimaldab kiirest aru saada, kes ja kuidas stseeniga seotud on. Kogutud info läheb raamatukokku või kaardile, kus saab hiljem ajajärkude kaupa sündmustega tutvuda.

“Final Fantasy” sarjale omaselt on muusika ka siin teoses võrratu ja graafika väga kena, kui mitte arvestada esemete ümber tekkivat motion blur’i, kui kaamerat keerata. See on veider.

Eriliselt tahan ma toonitada tegelaste näoilmeid, sest on näha, et sellega on tõsiselt vaeva nähtud. Kurrud otsmikul, nina kirtsutamine, huulte liikumine… Kõik on tehtud ülimalt detailselt ja just see on element, mida ma praeguse põlvkonna mängudes näha tahan. Ma ei taha, et keegi ütleb tuimalt, et ta tapab mind ära, vaid ma tahan seda näha tema näost. “Final Fantasy XVI” on seda näha ja see on väga, väga äge.

Lisaks on häälnäitlemine suurepärane, eriti Clive’i (Ben Starr) oma. Tema repliigid on sisse loetud tõelise emotsiooniga ja on tore kuulda tema hääles nii viha, pettumust, rõõmu kui ka kohmetumist.

Graafilisele poolele etteheiteid tehes pean mainima valgusemängu. Eikonite rünnakud on säravad ja paiskavad ekraanile kuhjaga sädemeid, sähvatusi ja värve, kuid kuna vastased liiguvad pahatihti ka läbi nende edasi, siis ei ole nende rünnakuid alati hästi näha ning ma pean üritama aimata, millal põiklema peab.

“Final Fantasy XVI” ei ole avatud maailmaga mäng, vaid see on jagatud tegevuspaikadeks, millest osa on lineaarsed koridorid ja osa avatumad alad. Iga maailmaosa läbides lukustate sealt vastavad osad lahti ka Arcade-mänguvalikusse, mida saab käivitada Clive’i Hideaway baasist. Selle eesmärgiks on ennast proovile panna, läbides uuemate ja paremate eikonikombodega juba mängitud alasid punktide ja hinnete peale. Noh, nagu märulimängudes ikka kombeks on, et taseme lõpus pannakse teile hinne vastavalt sooritusele. Sama on ka siin, aga hinde saate alles ala teistkordsel läbimisel. Mina kui inimene, kes mänge reeglina kaks korda läbida ei viitsi, jätan selle valiku ilmselt puutumata, aga see annab suurepärase võimaluse näidata mõnda kindlat võitlust oma sõpradele või end lihtsalt proovile panna. Samuti saab Arcade-valikus tapelda ka juba alistatud bossidega ning soovi korral minna ka harjutamisalale mõnda nähtud vastast klohmima.

Kui teile meeldivad märulimängud ja -rollikad, võtke “Final Fantasy XVI” kindlasti käsile. See on põneva looga seiklus, mis ei jäta kindlasti külmaks ühtegi fantaasiasõpra. Jah, selle võitlus saaks olla gramm parem ja strateegilisem, kuid see, mis meile antud on, on uhke, kiire ja vaatemänguline ja tekitab mängu edenedes suurepärase võimutunnetuse. Clive saab ajapikku üha tugevamaks ning seda on ka mängus tunda ja see meeldib mulle. Usun, et “Spider-Man 2” läheb sel aastal keeruliseks PlayStation 5 parima mängu tiitli eest võidelda, sest “Final Fantasy XVI” on tõsiselt äge.

Lisatud pärast mängu läbimist:

On 2023. aasta juulikuu ja mul on “Final Fantasy XVI” põhimõtteliselt kõik tehtud. Kõik tugevamad kollid, keda küttida? Alistatud. Kõik lisamissioonid? Tehtud. Pärast esimest läbimängu avanev Final Fantasy raskustase? Pikalt läbi uuritud. Kas ma olen mänguga jätkuvalt rahul? Igati. Kas ma tahan paari asja üle viriseda? Loomulikult.

Ütlen kohe ennetavalt ära, et hinnet ma ei muuda. 4,5 punkti 5st võimalikust kirjeldab “Final Fantasy XVI” minu jaoks piisavalt hästi. Mäng on suurepärane selle teose kohta, mis ta on ning kogu virin tuleneb sellest, mis mäng ei ole. Loo jooksul kogub mängija endale kaheksa erineva eikoni väe, mis annavad meile võimaluse kasutada erinevaid erilööke ja omadusi. Jääb püsima aga sama mure, mis mul arvustuses oli. Ükski eikon ei muuda otseselt võitlust, vaid sa lahmid vastast kombodega, kuni erivõimete mõõdikud täituvad ja annad sobival hetkel nendega tuld. Ei ole “Bayonetta 3” sarnast erinevate relvade ja kombode süsteemi, vaid kõik jääb täpselt samasuguseks, lihtsalt ekraanile paiskuvate värviliste sähvatuste hulk muutub. Aga see on ka okei, sest “Final Fantasy XVI” tahabki näpuosavuse asemel rõhuda silmailule. Kes tahab, võib proovida ise endale väljakutseid seada, näiteks läbida mäng nii, et te ühtegi potionit ei tarbi. See peaks olema piisavalt mõnus proovikivi põiklemisoskuste testimiseks.

Lugu jääb peaaegu lõpuni tugevaks ja ma ei saa spoilerite tõttu rääkida, miks ma ütlen “peaaegu”. Aga kui te lugu kenasti jälgite, siis saate viimases vaatuses ilmselt ka ise aru, miks ma seda sõna kasutan. Sellele vaatamata on “Final Fantasy XVI” on tõeliselt suurepärane ajaviide kõikidele fantaasiasõpradele, eriti neile, kellele meeldivad märulimängud. Mitukümmend tundi nauditavat meelelahutust on garanteeritud ja julgen teost jätkuvalt soovitada.

Lapsevanematele: “Final Fantasy XVI” kannab uhkusega PEGI 18 reitingut. Mäng sisaldab verd, vägivalda, roppuseid ja pisut ka paljast ihu ning erinevaid viiteid kiusamisele, vägivallale ja hoolimatusele. Seega arvestage, et mõne mängija puhul võib olla vajalik teha vastavate teemadega kokkupuutumisel selgitustööd.