Disney Illusion Island – porgandisöömisest kotkasilmad

Kui te peaksite mõnel kenal päeval saama kutse kaugel saarel toimuvale piknikule, siis loomulikult te pakite oma kaks kätt taskusse ja kihutate kohale, eks? Disney staar Miki Hiir ja tema semud Minni, Donald ja Kupi teevad Nintendo Switchi eksklusiivmängus „Disney Illusion Island“ täpselt sedasama. Kohale jõudes selgub, et tegelikult oli kutse muidugi pettus ja neid kutsusid saarele hoopis selle asukad hokun’id, kes tahavad, et Miki semubande aitaks neil üles leida pihta pandud maagilised raamatud.

Lugu on seega imelihtne ja multikalik ning see toimib suurepäraselt. Oma olemuselt on tegu metroidvania žanri kuuluva mänguga, kus tuleb maailmas ringi seigeldes korjata erinevaid oskuseid, et siis juba külastatud kohtadesse tagasi minna ja seal uusi läbipääse avada. Võitlus kui selline puudub ja maailmas ringi uitavaid vastaseid ja ohte tuleb lihtsalt vältida nendest üle hüppamise, liuglemise või ronimise teel. Isegi bossivõitlused on lahendatud lihtsalt jookse-hüppa mehaanikate abil, aga igaühel neist on mingi oma nipp, mida te peate jälgima ja kindel omadus, millele bossivõitlus ja sellele eelnenud mängulõik rõhuvad. Miki, Minni, Kupi ja Donald on küll täiesti erinevalt animeeritud tegelased, kuid nende omandatavad oskused teevad samu asju. Kui Donald hüppab seina külge WC-pumba abil, siis Miki rammib sinna pliiatsi. Kui Minni kasutab õhus hõljumiseks paberlennukit, siis Kupil on selleks hiigelsuur piprakaun. Seega tegelase saate valida vastavalt oma eelistusele, aga nad mängivad kõik ühtemoodi.

Mida rohkem te mängite, seda rohkem oskuseid peategelased koguvad ja seda rohkem peidetud nänni te maailmast kätte saada võite. Mulle ja minu lastele meeldis kõige enam „mikipeitus“. Disney’l on nimelt kombeks oma filmidesse, piltidesse ja mängudesse peita ikoonilist Miki pea siluetti ja „Illusion Island“ kubiseb neist, peate ainult silmad lahti hoidma ja Miki pea silueti ees tegelasi pildistama. See oli väga meeldiv vaheldus muidu üsna lihtsasse mängu, sest mõned salamikid on üsna nutikalt ära peidetud, kui leidmise abivahendid välja lülitatud on. Kahjuks pole kogutavatest esemetest mingit suuremat tolku, kui nendega kaasneva info lugemine vastavast menüüst. Ei mingeid uusi kostüüme ega muusikapalu. Ainsaks boonuseks on suurenev südamete arv. Nagu Facebooki laigid, noh.

„Illusion Islandi“ suurimaks plussiks on see, et ta suudab olla nagu Nintendo Switch ise – mitmekülgselt kasutatav. Olgu, ilmselgelt on tegu metroidvania žanri alles nuusutavatele mängijatele mõeldud teosega, kuid valikute hulk oli väga meeldiv. Esiteks saab seda mängida kuni 4 inimest korraga. Teiseks on menüüst võimalik sisse lülitada erinevaid abimehi. Laps ei saa vastaste vältimisega hakkama? Pange talle lõpmatud elud. Kas kõrgemale platvormile pääsemisega on raskuseid? Laske sealt köis alla ja teised saavad üles ronida. Lisaks on mängus täiesti eraldi nupp ka kallistamisele, mis annab ühe lisasüdame ning minu lapsed spämmisid seda nuppu usinalt isegi siis, kui elupunktid täiesti täis olid.

Mängu miinusteks on selle kaart ja kestus. Esiteks armastab kaart ennast jubedalt välja suumida ja peab pidevalt silmi pingutama, et kirevast keskkonnast vastaseid ja tegelasi näha, eriti kui te neljakesi mängite. Ka liikumine kaardil pole hästi lahendatud. Näiteks tuleb ette hetki, kus te peate minema ühest kaardi otsast teise ja see tundub lihtsalt aja raiskamisena, sest kiiret ja metroidvaniatele omast teleportimisvõimalust mängus pole. Või noh, on, aga see avaneb alles mängu lõpus, kui te hakkate viimaseid kogutavaid esemeid üles noppima. Minu arvates oleks teleportimise võinud avada juba varem, aga see oleks ilmselt mängu veelgi lühemaks teinud, kui see juba on. Jah, „Illusion Island“ on umbes ühe õhtu mäng. Mina nägin lõputiitreid umbes 7 tunni järel, aga osa sellest ajast kulus ka „mikipeitusele“, seega ilmselt saab seda ka kiiremini läbida. Uuesti ma seda ilmselt läbi teha ei viitsi ning peidetud esemete noppimine jääb laste hooleks, kuni nad seda teha soovivad. See muudab aga küsitavaks mängu esialgse hinna, 40 eurot. See on täpselt perega kinos käimise raha ja te saate selle eest umbes sama palju meelelahutust. Peate ise otsustama, kas see on seda väärt või mitte.

Meie pere jaoks oli üks murekoht veel muidugi mäng ise. Eestis ei ole Miki ja Disney nii levinud ja kõikjal näha kui mujal. Kui mu lapsed pisemad olid, vaatasid nad Disney Junior kanalilt „Miki Hiire Klubi“ multikat ja see meeldis neile väga, kuid praeguse ja mängus kasutatava kunstistiiliga puudub neil igasugune side, seega nad mängisid „Illusion Islandit“ siis, kui ma neid mängima kutsusin, kuid omal käes pole nad seda enam tööle pannud. Aga kui teie peres on Miki olulisemal kohal ja uuem joonistusstiil hingelähedasem, võib tõmme kindlasti suurem olla.

Lapsevanematele: Tegu on lihtsa ja lapsesõbraliku jookse-hüppa stiilis mänguga. Isegi vasakule kiskuvaid nalju ei olnud. Kui teie peres on mõni Disney loomingu sõber, siis noppige antud teos soodukaga kindlasti ära. Ütleme… 20 eurot oleks ma selle eest valmis ka ise maksma ühepäevase meelelahutusena.