Dragon’s Dogma II – öös juhtub asju

Ohoo! Mis huvitav majake see siin on? Üks mu kaaslastest, keda mängus pawnideks nimetatakse, teab – tema isand on nimelt juba siin käinud -, et seal majas on midagi huvitavat ja sellest uksest sisse ei saa, sisenema peab kusagilt teiselt poolt. Teeme tiiru majale peale ja teisel pool maja on aken, kust saab sisse piiluda. Üllatuseks on see aken liiga kõrgel. Äkki olen ma liiga pisike? Tegelane peaks olema 180cm pikk. No egas midagi, hüppame, et aknast sisse piiluda. Keegi hakkab kusagil mölisema ja hetk hiljem saab seljas kantav varustus lisa – selga kinni löödud hangu näol. Järgmisel hetkel olen ümber piiratud pahastest talumeestest ja -naistest. Miks, see jääbki esialgu mõistatuseks, sest midagi paha ma ju teinud pole ning selles mängus võib igast majast leitud esemed omale tasku panna, kedagi ei huvita.

Järjekordne laipade meri selja taha jäetud, seame sammud edasi. Noh, iseenesest võiks ma ju nad uuesti ellu äratada, sest ma ei ole siin mingi lihtne seikleja, vaid erivõimetega Arisen, kelle võimuses on sealhulgas surnuid elustada. Aga mingid talumatsid, kes mulle kallale tulid, ei vääri minu tähelepanu. Aga arvate, et see oli üksikjuhtum? Oh ei, kus sa sellega!

Mingil üliveidral kombel minu ründamine jätkub. Olgu selleks siis suvalised härjarakendiga reisijad või veel hullem, sõdurid linnas. No ei ole huvitav, kui terve linn sulle järsku kallale tuleb. Heast peast, ausõna, ühel hetkel on kõik rahulik ning siis järgmisel hetkel on rahvas nagu kurjast vaimust vaevatud ja ründab mind. Laipade meri aga aina kasvab ja kasvab. Mul läks üsna pikalt, saamaks aru, mis värk on. Ühel hetkel jõudis kohale: kallale tullakse mulle siis, kui ma pressin hüppenuppu (Xboxil siis A). Mingil veidral põhjusel selle mängu NPC-dele hüppamine ei meeldi.

Õnneks sai see mäng kiire paranduse mängu ilmumise ajal, mille käigus ka agressiivsed külaelanikud ära kadusid ja edaspidi sai mängu rahulikumalt mängida, kartmata et külaelanikud või sõdurid sulle kallale tuleksid.

Aga olgu… tagasi algusesse.

“Dragon’s Dogma 2” on kauaoodatud järg esimesele “Dragon’s Dogmale”, mis on aastate jooksul muutunud kultusmänguks tänu omalaadsele lähenemisele suures fantaasiamaailmas seiklemisele ja võitlemisele. Tegemist on kolmanda isiku vaatest mängitava seiklusrollimänguga.

Peategelaseks, kelle rolli mängija omale võtab, on Arisen ehk väljavalitu, draakoni poolt märgistatud kangelane, kelle saatuseks on võidelda draakoniga. Kõik teed viivad draakoni juurde. Loomulikult mitte otse, see teekond saab olema keeruline ja vaevarikas ning asja ei tee paremaks ka see, et sa oled vahepeal oma mälu kaotanud. Veel hullem, sel ajal kui sina kaevanduses orjasid, on sinule mõeldud trooni vahepeal hõivanud… üks teine Arisen. Aga kahte Ariseni olla ei saa, sest see lihtsalt pole võimalik. Ülejäänu uurige mängu käigus nüüd ise välja.

Üsna kiirelt leiad end poliitiliste intriigide keskelt ning tegeleda ei tule sul vaid ainult sisepoliitikaga, vaid maid tuleb jagada ka kahe kuningriigi vahel. Õnneks ei ole sa sel ohte täis teekonnal üksi. Sulle antakse kaasa pawn ehk sinu isiklik truu kaaslane, kes on valmis sinu eest sõna otseses mõttes surma minema. Muuseas, selle kaaslase saad sa ise valmis kujundada, kui soovi on. Aga noh isegi kui sa suudad tegelase loomise osas midagi huvitavat välja võluda, pole sugugi garanteeritud, et su tegelane ja kaaslane ka mängus sama head välja näevad.

Kaaslasi saab tegelikult omale kaasa võtta lausa rohkem kui ühe. Lisaks oma isiklikule kaaslasele võimaldab “Dragon’s Dogma 2” sul Rifti kaudu värvata veel kaks pawni, kelle on loonud teised mängijad. Kolme kaaslase omamine võimaldab sul ära katta kõik neli põhiklassi, kui sa seda soovid. Lisaks sellele, et nad sind võitluses aitavad ja maast asju korjavad (nad suudavad ka kaste avada ja neid tühjendada), on teiste mängijate loodud kaaslastel veel üks huvitav omadus. Oma Ariseniga reisides omandatud teadmisi on nad lahkelt nõus ka sinuga jagama. Näiteks kui tema Arisen on mingis kohas juba varem käinud või midagi sinu jaoks uut avastanud, siis annavad kaaslased sulle sellest teada ja näiteks juhatavad sind lausa õigesse kohta. Samamoodi oskavad nad oma teadmisi ka kollide kohta jagada. See on igati vahva asi. Ahjaa, see asi toimib ka täpselt vastupidi, kui renditud kaaslased avastavad sinuga reisides midagi uut, siis lähevad jagavad nad seda infot kohe ka oma Arisenile.

Erinevalt oma kaaslasest aga teiste Arisenide kaaslased sinuga koos seigeldes uusi tasemeid ei saa. Samuti ei saa sa nende klasse (Vocations) muuta ega täiustada. Seetõttu tasub neil silma peal hoida ning vajadusel mängu arenedes nad järgmise Rifti juures välja vahetada. Kui sulle teiste Arisenide loodud kaaslane meeldis, siis saad temast loobumisel teda südamega tasustada ja kingitusi kaasa anda, mida ta siis oma Ariseniga jagab. Veel kord, lahe süsteem ning soovitan soojalt seda kasutada. Kui sulle see süsteem aga ei meeldi ja sa oled üks suur kadekops, kes oma kaaslast teistega jagada ei taha, siis võimaldab mäng sul jagamise välja lülitada.

Rääkides klassidest, on alguses võimalik valida nelja erineva klassi vahel. Kui sulle valitud klass ei meeldi, tuleb üles otsida lähim kõrts ja selle omaniku juures saad siis klassi vahetada. Mängu arenedes saad aga juurde spetsiaalseid järgmise taseme klasse, mille vahel vahetada saab. Neid spetsiaalseid klasse sinu kaaslane aga kasutada ei saa. Klasse kasutades muutud sa aja jooksul paremaks ja saad lisaoskuseid, mida võitluses kasutada.

Nagu esimeses mängus, toimub ka “Dragon’s Dogma 2” tegevus suures avatud maailmas, kuid see on umbes 3-4 korda suurem kui esimese mängu maailm. Avastamist on siin küllaga. Kuid suure kaardi puhul muutub ühel hetkel ühest kaardi otsast teise liikumine aeganõudvaks ja tüütuks. Siin tulevad appi sulle härjavankrid ja kiirreisimiseks mõeldud kivid (Ferrystone).

Härjavankrid asuvad igas suuremas linnas ja neid võib ka tee peal kohata, hüppad aga peale ja sõidad. Tõsi, enne seda tuleb pikalt vaadata, kuidas see härjavanker sõidab. Esimesel korral tekkis mul küsimus, et mis rumal nali see on, ma liigun ju kordades kiiremini kui see härjavanker. Aga pärast goblinite rünnakut härjavankrile ja nende elimineerimist oli järgmine stseen juba linnas. Nii et toimib küll, lihtsalt peate arvestama sellega, et seda härjavankrit võidakse rünnata.

Ferrystone’iga, nimetame selle siinkohal reisikiviks, on lood aga keerulisemad. Seda kasutades saab reisida maailmas avastatud ja aktiveeritud portaalikristalli (Portcrystal) juurde. Need on enamasti olemas kõikides suuremates linnades. Kuid neid kristalle saab saab ka mujale tekitada, kokku saab neid olla kümme. Õnneks võib neid soovi korral eelmisest kohast eemaldada ja mujale viia. Aga nende kristallide kasutamiseks on, nagu eespool mainitud, vaja reisikivi. Seega vaesemal seiklejal tuleb läbi ajada odavama ja aeglasema härjavankriga või omal jalal vudida, vähemalt mängu esimeses pooles.

Aeg mängus liigub. Päevad ja ööd vahelduvad ning öös juhtub asju. Enamasti halbu asju, sest öö on see aeg, kui igasugused koletised otsustavad oma urust või kusagilt välja ronida ja asuvad jahtima öö peale jäänud seiklejaid. Nendega kohtumine pole lõbus. Olles ühest jagu saanud, leidub alati järgmine ja järgmine ja järgmine… Varem või hiljem oled sina koos kaaslastega nii räbalateks pekstud, et ka mõni kergem tuuleiil võiks su viimase elunatukese kustutada. Nimelt on kahaneb lahingute, sealhulgas ka surmasaamiste, käigus su eluriba selliselt, et õuna söömine või ravipudelid enam ei aita. Et oma elud täielikult taastada, tuleb sul leida kõrts, kus peatäis välja magada, aga mida ilmselgelt metsa vahel ekseldes ei leia, või siis lõkkeplats. Nimelt ei luba mäng sul ise lõkkeplatse luua (või äkki ma ei oska?) ning sa pead läbi ajama nendega mis maailmas eksisteerivad. Neid aga ei ole just eriti palju. Mis veel hullem, kui neid vaja on, siis pole neid kusagil. Eriti öösel. See on asi, mida ma mängus ei mõista. Need lõkkeplatsid peaksid just nimelt öösel ju kaugele nähtavad olema? Aga ei, pilkane pimedus. Kui oled siis kuidagi selle vägivaldse öö kusagil põõsas veritsedes suutnud mööda saata, avastad järgmisel hommikul enda ümbrusest lausa mitu lõkkeplatsi. Ning päeval on need kaugele-kaugele näha, öösel aga mitte.

Ahjaa… mõned kollid võivad öösiti olla palju tugevamad kui päeval, sellega tasub ka arvestada.

Nagu ma juba eespool mainisin – aeg liigub. Kogu maailmas. Eilne liha, kala või õunad ei pruugi järgmisel päeval enam söödavad olla. Seetõttu tasub neid regulaarselt tarvitada või vajadusel maha müüa. Kaupmehed on küll ka roiskunud liha eest nõus teile maksma, aga märgatavalt vähem. Aeg möödub ka missioone tehes, seetõttu tuleb hoolikalt silma peal hoida kõikidel missioonidel, mis teil parajasti olemas on. Ajakriitilisemad tasub esmajärgus ära teha, sest muidu võib juhtuda et vahepeal on troll küla juba maatasa teinud või metsa kaduma läinud tegelane mõne kolli poolt ära söödud. Samamoodi võib eile lõhutud sild olla paar päeva hiljem juba terve või vastupidi. Aeg liigub selles mängus ja sellega peab arvestama.

Mängu graafiline pool ei ole mitte midagi hiilgavat. Mingit märgatavat edasiarengut mängu visuaalses pooles pole eriti toimunud või vähemalt ei suuda mina seda vahet märgata. Kaadrisageduses on vast vaat, et isegi taandareng toimunud, sest mäng toetab ainult 30 kaadrit sekundis (konsooliversioon) ja suuremate lahingute puhul, eriti kui maagid võluloitse kasutama hakkavad, kukub kaardisagedus veelgi. Seetõttu hoiatan kõiki neid, kes otsivad siit uue generatsiooni mängu, mis näeks ilus välja ja mille kaadrisagedus oleks vähemalt 60 – “Dragon’s Dogma 2” ei ole teie jaoks.

Kuid mängu aegunud graafika ja madal kaadrisagedus pole üldsegi mitte ainukesed asjad, mis mängijat eemale ehmatada võivad. Mängu algus on kohutavalt aeglane ja see sissejuhatus ise on selline… mittemidagiütlev. Sissejuhatuses on kõik aeglane, ka teie tegelane on aeglane, sest joosta ei saa, vaid te peate kellegi sabas jalutama. Ja siis sa jalutad ja jalutad, kuni saad draakonit hambaorgiga torkima minna ja selle pildi peale kõht kõveras naerda.

Mis mind aga isiklikult selle mängu juures kõige rohkem vihastab, on iga lause järel nupu pressimine. Miks te piinate mind, kallid arendajad? On teil tõesti mängu nii raske sisse panna võimalus, et tegelased automaatselt edasi räägiksid, kuni reaalselt on vaja mingit minupoolset vastust anda? Miks ma pean iga lause peale NEXT nuppu pressima? Ei taha! Vihkan selliseid asju tänapäeval ilmunud mängudes.

Naeratust ei too näole ka asjade hoiustamise süsteem. Paned omale riided selga, relva pihku, paar õuna taskusse, magamiskoti kaasa ja… juba oledki üle koormatud. Kui sa peaksid nüüd veel maast midagi üles korjama, on su kandevõime punases ja liikumiskiirus kahaneb märgatavalt. Õnneks saab asju kaaslastele selga laduda ja nende kotte kõrtsmiku juures tühjendamas käia, see veidi leevendab olukorda.

Vähemalt ei saa sinu vibunooled kunagi otsa. Või noh, neid tavalisi vibunooli on sul lõpmatu kogus ja võid järgmist suurt kolli oma nooltega järjest lasta. Otsa saavad ainult spetsiaalsete omadustega nooled spetsiaalsete omaduste jaoks, mida saad kas poest osta või ise valmistada. Mõõk ja kirves ei kulu ka ära. Nii et kannatab mängida küll.

Aga teate, mis? Kuigi see algus venib ja ei ole just eriti kutsuv, siis mida aeg edasi ja mida rohkem ma mängisin, seda rohkem hakkas mäng mulle meeldima. Esimene “Dragon’s Dogma” tuleb meelde. Ka selle algus ei jätnud mulle tol korral mingit erilist muljet. Lugu läheb paremaks, uusi oskusi lahti lukustades muutub elu ägedamaks ja lõpuks harjud ka pildiga ära. Kuid pärast kümneid ja kümneid mängutunde läks asi minu jaoks taaskord igavaks, korduvaks, tüütuks ära. Kaua võib neid samu kolle kogu aeg tappa ning ka lugu kui selline kadus kuhugi tahaplaanile. Tasapisi hakkas “Dragon’s Dogma 2” meenutama mulle bethesda mänge ja need kes mind tunnevad, teavad, et ma ei salli Bethesda mänge silmaotsaski, sest neil puudub hea lugu ja nad on kõik üles ehitatud mõttetutele korduvtegevustele.

“Dragon’s Dogma 2” ei ole mitte midagi vapustavat, kuid kui teile meeldivad avatud maailmaga rollimängud ja te olite suur esimese mängu fänn, siis võib selle ette võtta. Pidage ainult esimesed 6 tundi vastu, pärast seda läheb paremaks.

Ahjaa… unise peaga ärge seda mängu mängige. Sekundiks-kaheks silma kinni panek võib sinu tegelase jaoks väga halvasti lõppeda. Seda tean omadest kogemustest. Kolmandal korral olin sunnitud mängu tolleks õhtuks lõpetama, sest pärast kolmandat silmade korraks sulgemist ja taasavamist, ei olnud nähtav pilt enam üldse naljakas.

Kas “Dragon’s Dogma 2” mängimiseks on vaja mängida esimest “Dragon’s Dogmat”?

Ei ole vajalik. Kuigi siin on esimesest mängust pärit asju, on “Dragon’s Dogma 2” lugu täiesti eraldiseisev ning sobib ideaalselt ka uutele mängijatele, sisenemaks Dragon’s Dogma maailma. Esimese mängu mängimine või mittemängimine ei mõjuta “Dragon’s Dogma 2” mängimist mitte kuidagi.

Lapsevanematele: “Dragon’s Dogma 2” on PEGI reitingusüsteemi kohaselt sobiv alates 18. eluaastast, aga selle võib kätte anda ka noorematele, kellele sedalaadi seiklusmängud meeldivad. Mingit erilist verevalamist või muud hullu, mis võiks kellegi rahulikku und rikkuda, ma selles mängus küll ei täheldanud.