Mario & Luigi: Brothership

“Mario & Luigi: Brothership” on seiklusrollimäng meie lemmikutest torujüridest vendadest. Nad on sattunud Concordia-nimelisse maailma, kus nende ülesandeks saab killustatud riigi ühendamine. Selleks peavad nad tegema koostööd pistikurahvaga ja kokku lülitama üksteisest eraldatud saared. Seikluse käigus kohtutakse uute ja vanade vastastega ja loomulikult tuleb lõpuks alistada suur paha.

“Mario & Luigi: Brothership” on mäng, mida ma vihkan. Südamest! See mäng eksitab ja tekitab valelootust. See mäng kiusab. See mäng uinutab ja kasutab mängijat ära. See mäng kubiseb küsitavatest disainivalikutest. Ja see ajab mind täiega närvi.

Ei, see pole niisama esmamulje või reaktsioon üksikutele elementidele. Ma olen seda mänginud üle 40 tunni…

Brothership viskab mängijale ette rütmimänge ja keskkonnamõistatusi, kus pole ruumi eksimiseks. Ka ühe veaga kukutatakse mängija läbi ja visatakse sektsiooni algusesse. Seda olematut eksimisruumi vähendab seegi, et kohmakas juhtimine vajab õigete liigutuste leidmiseks harjumist ja harjutamist.

Seal on bossivõitluseid, kus võib jääda enda ravimise nõiaringi. Seal on ka tavalisi võitluseid, kus võib jääda enda ravimise nõiaringi. Miks? Sest ka neis tuleb ette vastaste rünnakuid, mille tõrjumiseks on vajalik reageerida pea eksimatult. Ja need rünnakud teevad piisavalt haiget.

Sama tüütud probleemid esinevad ka mängudisainis. Kõrvalmissioonid avanevad alles pärast mingi saare loo läbimist. Ka saared avanevad täielikult alles samal hetkel, aga et mäng oleks veel tüütum, antakse mängijale kõigi kohtade läbimiseks vajalikud oskused tükk maad hiljem kui oleks olnud võimalik. See on pahatahtlik mängija kiusamine ja mängu kunstlikult pikemaks venitamine.

Ei, ka see pole veel kõik. Iga kord kui lugu tekitab mulje, et nüüd on mängija kuhugi jõudnud ja kohe toimub midagi olulist, visatakse ta uue korduvate väljakutsete jada algusesse.

Mul on selle õnnetu mänguga puhtakujuline vennasuhe. Ma vihkan seda iga oma rakuga. Iga tund teel 50 mängutunnini süvendab seda piina.

Ja nagu tõelisele vennasuhtele kohane… ma armastan seda mängu. 

Borthershipi soe ja lõbus lugu soojendab südant. See räägib koostööst ja üksteise aitamisest. See õpetab, et ühiselt töötades on kõik võimalik. Ma ütleks, et see on üks viimaste aastate paremini kirjutatud Mario lugusid.

Ühtlasi on kogu maailm disainitud väga läbimõeldult. Rännates mööda vahelduvate temaatikatega saari, kogeb mängija valdavalt kerget vastupanu. Tavavastased langevad üsna kergelt ja maailma läbimise keerukus sobib igale vanusele. Samal ajal tuleb justkui ootamatutes kohtades ette mõni mõistatus, minimäng või võitlus, kus saab end proovile panna. 

See kõik mõjub nagu üks interaktiivne mängutuba, kus oma avatariga erinevate mängude vahet jalutad. Lisaks rikastavad kõrvalmissioonid mängu ja saarte lisaalad pakuvad võimalust tegelasi tugevamaks arendada.

Mario ja Luigi progress jätab endast esialgu petliku mulje, kuid lõpuks avaneb asjalik rollimängu mehhaanika. Kummalgi on oma esialgsed tugevused ja nõrkused, mis võimenduvad leveldamise käigus. Samas on mängijal võimalik seda oma soovide kohaselt suunata. Tänu leveldamise boonustele, varustusele ja korjatavatele võluubadele on võimalik vennad oma oskustelt üsna sarnasteks muuta või hoopis nende erinevustele rõhuda ja spetsialiseeruda. Viimane suund võib avada peidetud eeliseid, kuna vendade supervõimed on erinevad. 

Ühtlasi on leveldamine balansseeritud nii, et ka ainult lugu tehes saab karakterid piisavalt tugevaks. Kõrvalsisu läbides saab aga mängu enda jaoks hulga lihtsamaks teha. Sisu siin jagub, sest minu mängus veedetud tunnid on peaaegu eksklusiivselt loo mängimine. Kõrvalmissioonide puhul tuleb silmas pidada vaid seda, et mingi aja möödudes need aeguvad.

Vastakate emotsioonide taustal pole ma sugugi kindel, et “Mario & Luigi: Brothership” on üldse aasta parim Mario mäng. Samal ajal olen ma veendunud, et see on mu aasta lemmik Mario mänguks. Vaatamata sellele kui närvi mäng mind ajab, on siin mingi soulsilik konks, mis on mind mängu külge kinni haakinud ja muudkui lohistab tagasi.

Ma vihkan seda mängu!

Lapsevanematele: “Mario & Luigi: Brothership“ on soovitatav alates 7. eluaastast, pakkudes sooja ja lõbusa looga kahe venna seiklust Mario mängudele iseloomulikus värvikirevas maailmas.