Ma olen mänginud palju “Pokémoni” mänge. Kohe väga palju. Kunagi ostsin isegi Stockmannist “Pokémon Blue”, mida ma siis Nintendo 64 Game Boy Playeri peal läbima asusin. Mängudele on aastakümneid assisteerinud multikas (või siis vastupidi), kus kangelane Ash Ketchum parimaks taltsutajaks saada tahab. Multikal on läbiv lugu ja läbivad tegelased, kuid mängudest on lugu minu teada jätkunud ainult ühes numbriga järjes: “Pokémon Black/White” ja “Pokémon Black 2/White 2”. Muidu on iga järgnev mäng olnud täiesti omaette seiklus uues regioonis uute loomadega. Siis tuli aga “Pokémon Legends” sari.
“Pokémon Legends: Arceus” ilmus 2022. aastal ja oli eellugu “Pokémon Diamond/Pearlile”. Mulle meeldis see väga, seega olin ma väga-väga elevil, kui Nintendo “Pokémon Legends: Z-A” välja kuulutas. Jah, nagu fännid ilmselt nimest järeldada võivad, on see seotud “Pokémon X/Y” mängudega ning toimib sel korral otsese järjena, mille tegevus toimub samuti Kalose regioonis mõned aastad pärast nimetatud mängude tegevusi.
Tegevuspaigaks on ilmselgelt Pariisil põhinev Lumiose’i linn, kuhu mängija juhitav peategelane saabub. Otsekohe saab selgeks, et linnas, kus inimesed ja pokémonid kõrvuti elavad, on vaja ka ise pokémonitaltsutajaks hakata ning probleeme lahendama asuda. Peategelase võtab oma hõlma alla Team MZ nimeline noortekamp, kes elutseb Hotel Z nimelises majutusasutuses, mida juhib AZ nimeline hiiglama pikk härrasmees… Jah, hästi palju tähekombinatsioonidega nimesid. Üsna pea selgub, et metsikud pokémonid on hakanud tahtmatult megaarenema (Mega Evolve) ja see põhjustab neile üüratuid kannatusi. Lahenduseks on otse loomulikult nad oimetuks peksta. Asjasse sekkuvad ka salapärane, aga kahtlaselt tuttav vanahärra L, salapärane pokémon Zygarde ja salapärane seadeldis Ange.
Erinevalt kõikidest põhiseeria mängudest ja sarnaselt eelmisele “Legendsile” on ka “Pokémon Legends: Z-A” võitlussüsteem reaalajas. Jah, rünnakuid valitakse ikka nimekirjast, kuid sina lippad taltsutajana lahinguväljal ja pead ka ise vastase eluka rünnakuid vältima, sest liiga mitu tabamust tähendab pildi tasku panemist ja kaotust. Reaalajas võitlus muudab aga osad rünnakud üsna kasutuks, sest mis kasu on mürgiogade püsti panemisest, kui ma võin lihtsalt teisele poole joosta ja ogadega üldse tegemist teha? See aspekt vajab kahevõitlustes veel pisut läbimõtlemist.
Üsna varsti omandab mängija võime ka oma pokémone megaarendada, kogudes võitluse ajal täis ühe näidiku, misjärel saate õiget megaarengukivi (Mega Stone) omavale loomale uue ja vägevama kuju anda. Arvuti juhitud vastased on kahjuks läbinähtavad ja megaarendavad ainult oma viimast lemmiklooma, seega te juba teate, et enne ei tasu rahmeldada. Võitlemist on mängus rohkelt, sest mida muud pokémone täis linnas ikka teha on, kui nendega öösel taplemas käia. Nimelt muutub igal ööl mingi rajoon kaklusklubiks (Battle Zone), kus saab pahaaimamatuid vastaseid asfaldisse surudes kogemuspunkte koguda ja tapluskarjääriredelil ülespoole ronida. Alustate Z-tasemelt ja peate jõudma A-tasemeni. Kahjuks jääb lõbu lühikeseks, sest mäng teeb ühel hetkel hüppe ja virutab teid pärast paari ööd F-tasemele. Täielik sohk ju, ma tahtsin ise taset tõsta.
Pokémonid ise on väga kenad, rünnakud täiesti talutavad ja inimesedki kenasti animeeritud, kuid kuna tegu on nii Switchile kui ka Switch 2le mõeldud mänguga, siis on tekstuurid ja mõned majamudelid õnnetult lihtsakoelised. Jätkuvalt puudub pokémonidel võime oma keeles suhelda nagu multikas, mida ma niiväga ka mängudesse ootan. Äkki järgmise põlvkonna konsoolidel viitsitakse see ära teha… Mis aga on imeline, on kirjutatud dialoog. Linn on täis rahvast, kellest kõigil on midagi öelda ja nende mõtted on pehmelt öeldes… seinast seina veidrad. Mõni mõtiskleb söögi, teine surma ja kolmas pokémoniks muutumise ja elu mõtte üle. Vähemalt minu kogemuse põhjal ei kipu mõttemullid ka ülemäära korduma, muutes linnas ringi jooksmise ja suvaliste inimestega vestlemise kogu mängu kestel meeltlahutavaks tegevuseks. Ahjaa, peategelase riideid saab ka vahetada, linn on täis rõivakaupluseid, kus üha suuremaks paisuvat kukrut tühjendamas käia.
See viimane punkt on tähtis, sest linnas saab ringi lipata mehemoodi, kuna mäng sisaldab ka platvormerite elemente. Ilmselgelt tuleb käia ka katuseid mööda ja kõikjale on ehitatud tellinguid, mida mööda üles ronides leiab ressurssi, mida mängu parandavate võtmehoidjate vastu vahetada saab. Lisaks avaneb põhilugu järgides pidevalt kamaluga lisaülesandeid, kus linnakodanikud mingit abi vajavad (too mulle 25 marja) või sinuga kakelda tahavad (proovi mu level 60 Über-Pikachuga jõudu katsuda). Mõningad ülesanded võivad pokémoniveteranidele tüütutena tunduda, sest nendes nämmutatakse üle mängude põhitõdesid (kakle mu mürgipokémonidega, ma raudselt võidan sind, sest sul pole ju Antidote, mida kasutada hahaha). See teeb “Pokémon Legends: Z-A” suurepäraseks esimeseks pokémonimänguks, sest antud mehaanikaid ei visata sulle lihtsalt tekstikastidena ette, vaid kui neile aega annad, näed õiged loomad ja rünnakud ja strateegiad reaalses võitluses ära. Väga vahva lahendus.
Ahjaa, nimetatud ressurss pole ainus asi, mille nimel vaeva näha. Üsna mängu alguses antakse sulle ka ülesannete nimekiri, mida sa täitma pead ja alguses on see üsna lihtne. Kakle viie vastasega. Püüa 10 putukapokémoni. Tee 25 megaarenemist. Lust ja lillepidu, kuni ma mängu läbisin ja avanes ülesanne… “Tee 2000 pokémonivõitlust”. Jeesus Kristus… Kogu selle lõbu auhindadeks on erinevate rünnakutega TMid ja lõpuks sätendavate pokémonide ilmumise tõenäosust suurendav Shiny Charm. Auhind on seega fännidele grindi väärt, aga no sellise ülesande võiks juba esimeste seas anda, mitte viimasena.
Netimäng on… vilets ja sellest sai Game Freak ka ise aru. Mängu ilmudes avanes esimene hooaeg, kus tuli samuti karjääriredelil ronida, et auhinda saada. Seda aga minusugused pühapäevamängurid teha ei viitsinud ja läks suureks ja valjuks virinaks. Teist hooaega juba muudeti ja nüüd on auhindade saamine küll lihtsam, aga kuna Switch 1 on igatepidi lahti häkitud, kubiseb ka netimäng häkkeritest, kelle loomadele rünnakute ooteaeg ei kehti või kellel on kõik neli rünnakut täpselt ühesugused, võimaldades arulagedat ja võitmatut spämmimist. Seega ei soovita kohe kindlasti kellelgi netis möllama hakata, võtke vaid auhinnad ära ja kaduge.
“Pokémon Legends: Z-A” on imeline pokémonimäng. See võtab kõik selle, mida “Arceus” hästi tegi ja teeb asja veel paremaks. Meeldivad tegelased, vahvad lisaülesanded ja äge “ma tahan seda looma ja ma pean ta kuidagi leidma” tunnetus teevad selle läbimise nauditavaks. 2025. aasta detsembris peaks ilmuma juba ka lisapakk, mis annab veel rohkem tegevust, aga “Z-A” on ka niisama väga mõnus meelelahutus. “Donkey Kongi” kõrval raudselt selle aasta parim Nintendo mäng.
Lapsevanematele: suurepärane mäng esimeseks RPG-ks või “Pokémoni” mänguks, lisaks toob naeratuse näole ka kõikidele vanematele sarja fännidele. Vägivalda ja õudu ei esine, ainult mõningad kõrvalülesanded võivad küsimusi tekitada.
Ilmus: 16. oktoober 2025
Arendaja: Game Freak
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
