Kui ma “Resident Evil: Requiemi” lõpetasin, olin ma üsna kindel, et see potsatab minu jaoks 2026. aasta parimate mängude ladvikusse. Olles aga tubli 50 tundi mänginud teist postapokalüptilist seiklust, pole ma aga enam nii kindel, sest zombide nottimine on ammune unistus, asendudes… elupaikade ehitusega?!
“Pokémon Pokopia” on järjekordne Nintendo Switch 2 eksklusiiv ja nagu te nimest järeldada võite, on tegu pokémonimänguga. Olgu, “päris” pokémonimängust on asi kaugel, aga ma võin üsna kindlalt väita, et Game Freak peab marupalju vaeva nägema, et sellest parem olla. Koei Tecmo tiiva all tegutsev Omega Force (kes tegi ka “Dragon Quest Builders 2”) on neile antud litsentsist absoluutselt kõik välja võlunud ja rohkemgi veel.
Lugu algab ühe roosa plönni Ditto virgumisega veidras koopas, kus ta kohtub professor Tangrowthi nimelise pokémoniga. Kuna Ditto oskab omandada teiste pokemonide kuju ja võimeid, võtab ta… inimese kuju. Ilmselt igatseb ta oma treenerit. Õige pea selgub, et inimesed on maailmast kadunud, tsivilisatsioon varemetes ja ka pokémone pole eriti kusagil näha. Ditto ja Tangrowth alustavad ränkrasket ettevõtmist maailma pokémonidega taasasustamise nimel, et inimesed näeksid, kuidas elu Maal lokkab ning naaseksid oma kallikeste elukate manu.
Inimkujulise Dittona ringi tatsates õpib mängija kibekähku ehitama erinevaid elupaiku, mis pokémone maailma tagasi meelitavad. Pane aga neli rohutuusti kõrvuti ja juba õige pea vupsabki sealt välja keegi (näiteks Bulbasaur), kes rohututi oma koduks kuulutab. Kui lisada rohututile puu, tekib “rohututt puuvilus” elupaik ja see meelitab ligi juba uusi loomi. Kui sa aga kasutasid selleks Bulbasauri kodu, on tema nüüd kodutu ja mossitab.
Saite õigesti aru, “Pokopia” on segu “Dragon Quest Buildersist”, “Animal Crossingust” ja “Minecraftist”. Kuubikutest koosnevat maailma saab lõhkuda, muuta ja sinna saab asju juurde ehitada. Lao kokku neli seina ja tekita uks ning maja ongi olemas. Kogu piisavalt palju puuoksi ja savi ja kivikesi ja mida kõike veel ning sa võid tööpinkide juures meisterdada mööblit ja kaunistusi ja mänguasju. Neid kõiki saab ja peab maailma panema, sest sinna kolivad loomad pole pahatihti eluga rahul. Võtame näiteks kiviussi Onixi. Sa leiad ta koopast ning tal pole otseselt kodu. Kodu osas on tal aga kindel soov: talle ei meeldi vihm. Seega palub ta sellist kodu, kus ta märjaks ei saaks. Kuna tegu on üsna juraka tõuguga, uuristasin ma talle mäekülje sisse koopa, ehitasin soovitud elupaiga ja kutsusin ta sinna elama. Sobis. Teised aga soovivad ka majades elades mänguasju või valgust või mingit kindlat tüüpi mööblit.
Mida rohkem pokémonide elujärge parandada, seda rohkem tõuseb maailma rahulolu tase. Loo käigus piisab 5. tasemeni jõudmisest, kuid pingutades saab selle 10 peale tõsta. Kuidas siis elujärje parandamine käima hakkab? Mida rohkem pokémone sa leiad, seda rohkem omadusi Ditto saab. Bulbasaur õpetab teda rohtu kasvatama, Drillbur maad harima ja Dragonite lendama. Osa neist annab sulle kätte lugu, osa pead ise leidma. Äge on see, et pokémonidel on ka enda oskused ja sa saad kuni 5 looma endaga kaasas tarida ning nad reageerivad automaatselt töödele, mida nad teha oskavad. Bulbasaur (kuramus, ta on ikka tubli väike konnake) kasvatab taimed hopsti suureks. Piplup teeb tänavatele kogunenud keltsa mullidega pehmeks. Pichu oskab elektriseadmetele voolu anda.
Kogu see tegevus tekitab tõeliselt ägeda kogukonna ehitamise/tekkimise tunde, sest pokémonid suhtlevad omavahel, ajavad üksteist taga ja tuiavad maailmas ringi. Seejuures on eriti äge see, et kuna maailmaid on tegelikult mitu, siis saab pokémone endaga ka teistesse maailmadesse kaasa võtta, et seal algusprotsessi kiirendada. Mina avastasin selle võimaluse muidugi alles täiesti lõpu eel, aga see tõestabki, et mängu on võimalik läbida erinevalt, kas oma lemmikute tiimiga ringi tuiates või igas maailmas uusi pokémone otsides. Aeg-ajalt tuleb suurem bande elukaid mõne projekti kallal tööle panna, näiteks suuremat maja ehitades või mõnda maailma loo lõppu tähistavat ülesannet täites. Siis näitab mäng sulle piltidega, milliseid ja mis oskustega loomi sul vaja on. Suuremad projektid võtavad tavaliselt aega ja valmivad järgmisel päeval.
Kui “Animal Crossing: New Horizon” omal ajal ilmus, nimetasin ma seda parimaks mitte midagi tegemise mänguks. Nüüd on “Pokopia” selle krooni talt kindlasti ära võtnud, sest “Pokopia” on suurem, parem, võimalusterohkem, lõbusam ja sügavam. Oojaa… Mängus on mitu ägedat mehaanikat, näiteks elektriliinide vedamine või raudtee ehitamine või koskede tekitamine ja nendega loodud lahendused võivad olla tõeliselt leidlikud. Sa ei taha, et risti-rästi elektriliinid silma riivaksid? Kaeva liinid maa sisse ja jäta vaid traadi osa maapinnale. Maailm on sinu mängumaa ja sa võid teha, mida heaks arvad. Okei, asukate “hangi mulle voodi” soovid hakkavad peagi üksluisena tunduma, aga suures osas teed sa mängu enda jaoks nii lõbusaks kui ise tahad. Asusta pokémone teistesse maailmadesse ümber. Ehita kõrgeid maju. Taasta mõni varemetes hoone. Kaeva kõik maatasa ja loo sunnitöölaager metallimaagi ümber sulatamiseks või klaasivabrik… Valik on täiesti sinu.
Kui ka teie sõpradel mäng olemas on, saate üksteise maailmu külastada ja üks spetsiaalne ala ongi mitmekesi ehitamise liivakastina mõeldud. Mina pole pärast oma 50 tundi veel seda arendama hakanudki. Ka Joy-Coni hiirefunktsioon on toetatud ning on üllatavalt täpne ja mugav, aga ma pole enda jaoks hiire kasutamist veel käepäraseks teha suutnud, sest diivanil või põlve peal puldiga nühkimine pole ikka õige asi.
“Pokopia” on ilmselt lõbus ka kõigi nende jaoks, kes “Pokémoniga” varem kokku puutunud pole. Avastamine, mis maailmas juhtus ja miks inimesi pole, on osa lõbust ja seda lugu antakse edasi arvutitest ja raamatutest leitavate infokildude läbi. Elusimude sõbrad on kindlasti juba niigi sillas, neile pole vaja “Pokopiat” maha müüma hakatagi. Võtke lihtsalt teadmiseks, et tegu on ühe kõige rahulikuma, nauditavama ja chillima mänguga viimastel aastatel. Siin pole mingeid ajalimiite ega kiiret tegutsemist nõudvaid ülesandeid (okei, see on muidugi lausvale, maa seest leitavad vanade aegade mälestusesemed kipuvad vahel lõhkema ning selle vältimiseks tuleb neid veega jahutada). On vaid üks Ditto, ülejäänud pokémonid ja maailm ning on äärmiselt lihtne mõelda, et okei, ma teen veel enne magama jäämist paar uut eluaset ja siis istutan tee äärde puud ja… siis on kell 4:30 hommikul. Aitäh, “Pokokaiin”.
Lapsevanematele: kuigi lugemist siin jagub, on mängus kogu ülesannete täitmiseks vajaminev info olemas ka piltidena. Paar mehaanikat võivad vajada pisut juhendamist, aga väikestel “Minecrafti” sõpradel on siin kindlasti tundide kaupa lõbu.
Ilmus: 05. märts 2026
Arendaja: Koei Tecmo, Omega Force
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
Mängu saab osta siit:
