Kõikide tõsiste mängurite heameeleks tuli sel aastal välja (kuri)kuulsa kultusrollimängu triloogia viimane osa, Dark Souls III. See mänguseeria on eelkõige tuntuks saanud oma raskuse ning bossi-võitluste tõttu. Lisaks on tegemist raskestimõistetava looga, millest suurema osa leiab relvade ja muu varustuse kirjeldustest.
Dark Souls III on vapustavalt ilus mäng. Detailid looduses; valguskiired, mis paistavad läbi paksu soo; ja süte efekt, mis tekib kui kasutada “Emberit“- selle mängu vastus eelnevates mängudes olnud Humanity‘le või Human Effigy‘le. Alad mis on eraldatud bossivõitlustega on päris suured, kuid võrreldes eelmiste mängudega on uues osas tunduvalt tihedamalt lõkkeid, mis toimivad checkpoint’idena.. Tihti leidsin ennast vaatamas päikest (Praise the sun!), ja kui mängu vältel päike muutus, oli see üks visuaalselt ilusamaid momente minu mängimiste ajaloos.
Mängu lugu tundub seekord lihtne. Tuli hakkab (taaskord) kustuma, ja sina pead leidma üles neli tuhalordi ning nad oma troonidele tagasi tooma. Loomulikult ise nad seda ei taha ning tagasi tuled hoopis nende maiste jäänustega. Peale seda pead sa, nagu eelnevates osades, tulega uuesti ühenduse looma, ohverdades ennast. Või kas siiski? Dark Souls III’s on seekord neli erinevat lõppu, rohkem kui üheski teises selle seeria mängus.
Dark Souls’i tuntakse kui mängu, mis ei hoia sul käest kinni. Eelnevates mängudes oli mitu erinevat teed, kuhu sa minna saad, ja sinna kuhu algselt planeeritud võid hoopis hiljem minna. Dark Souls III’s on rada tunduvalt lineaarsem. Pole erilisi valikuid kuhu minna, rada on enamasti puust ja punaseks ette tehtud. Halb on see sellepärast, et avastamisrõõmu jääb väheseks. Ka enamus tupikud ei sisalda mitte midagi, isegi mitte illusioonseina. Hea on see lineaarsus aga sellepärast, et mängija saab end korralikult üles level’dada ning raskusastmed kasvavad alast alasse, mitte koos mängijaga. Näiteks Demon’s Souls’is olid kõik viis ala kohe algusest saadaval. Kui mängija otsustas, et ta teeb esimesena ära Tower of Latria, mis oli kole raske ja mõeldud kõrgematasemelistele mängijatele, siis pärast Boleteria paleesse minnes, mis on algusala, leidis mängija end olevat üleleveldatud ning lõikas sealt alast end läbi nagu nuga võist.
Mäng viib meid tagasi tuttavatesse kohtadesse Dark Souls I’st: Anor Londo, Firelink Shrine, ja isegi Dukes Archives’i saab kaugelt näha. Ka mõned vanad tegelased on tagasi: Andre, sepp kes tegeleb su relvade ja Estuse pudelitega; Patches, kes taaskord keerab sulle käkki; ja veel mõned pealtnäha uued tegelased, kes tegelikult on ikka vanas kuues. Ka rüüd ja relvad mis eelmistes mängudes olid, on leidnud oma tee ka Lothric‘usse: Alva rüü, Artoriase rüü, Dark Souls II kaanelt tuntud Faraami rüü, kurikuulsa Anor Londo duo Smough’i ja Ornstein’i rüüd, ja lisaks nendele veel palju teisi. Mõne jaoks tundub see lihtsalt vanade ressursside kasutamine, teisele aga nostalgia, mis viib mängija tagasi tema esimeste surmade juurde. Relvadel on nüüd ka “Weapon artid“. Igal relval on oma eriline võime, mida kasutades kaob osa sinu fookuspunktide ribast. Need erilised jõud on head ja vaheldusrikkad, kuid leiavad kahjuks vähe kasutust, eriti PvP-s kus inimesed lihtsalt kasutavad tavalist R1 rünnakut.
Bosse on selles mängus 19. Paras arv, et nende kätte sadu ja sadu kordi surra. Minu esimese mängutsükli lõppedes oli mul 97 surma. Bossid varieeruvad alates suurtest luukeredest, draakonitest ja hiiglastest kuni draakoniga lendava kuninga ja mitme ebasurnuleegioni rüütlini välja. Igal bossil on kaks faasi, poolte elude kadudes aitab neile naljast ning nad teevad uusi võtteid. Ka muusika muutub seejärel kiiremaks, saab rütmi juurde ning atmosfäär on eepiline. Mõne võitluse puhul tuleb kasutada nupukust, kuna neid ei saa lihtsalt niisama lüües tappa, sellega tuuakse tagasi puslebossid eelnevatest mängudest, nagu näiteks Dragon God (Demon’s Souls) ja Bed of Chaos (Dark Souls I). Bossivõitlused on enamasti siiski mitte nii väga rasked, tihti on suureks raskuseks hoopis nendeni jõudmine, kuna alad enne bosse on tihedalt täis pakitud vaenlastega.
Võrgus mängimine on tagasi nagu see oli varasemates mängudes. Paned valge seebikivi maha ja teised saavad sind kutsuda, paned punase maha ja saad PvP’d proovida. Bloodborne’st võetuna on lisandunud Souls’i seeriasse ka üks hea omadus, parooliga mängimine. Tahad aidata sõpra, aga oled mures, et keegi kutsub sind enne enda maailma kui tema? Kasuta parooli ja nii saate ainult teie omavahel mängida. Ka covenant’id (nii-öelda klannid, millega mängija saab liituda ning nende kohustusi täites, kas siis mängijaid aidates või kiusates, saab mängija nänni) on tagasi. Seekord on neid 8, kuigi kaks neist on täpselt samasugused nii auhindade kui ka süsteemi poolest, lihsalt nimed on erinevad. Ning jah, Päikesevalguse rüütlid on samuti tagasi \[T]/
Ülevaate kirjutamise hetkeks on mul mängu kokku mängitud 91 tundi. Saavutasin ka prestiiže plaatinum-trofee PlayStation 4’l. Mäng on vapustavalt kaunis, lugu on nii nagu alati, taustalood igale bossile ja tegelasele on huvitavad, mäng pole pikaks venitatud ega pole katki hakitud, muusika on imeline. Kõik need koos loovad ühe selle aasta parima rollimänguelamuse, millest on patt ilma jääda.
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 12 aprill 2016
Arendaja: From Software
Levitaja: Bandai Namco
Ülevaade tehtud: Playstation 4
Mängu saab osta siit:
