Juuni lõpus ilmunud The Technomancer on Spiders mängustuudio loodud uus post-apokalüptiline rollimäng, mille tegevus leiab aset Marsil. Mängu peategelaseks on Zachariah Mancer, Technomancerite organisatsiooni liige, kel tuleb seista silmitsi küsimustega minevikust ja tulevikust.
Technomancerina on Zacharianil võime kontrollida sellist võimsat jõudu nagu elekter. Tänu sellele võimele on technomancerid väga hinnatud sõduriteks lahinguväljal. Kuid koos võimega tuleb kaasa ka ohtlik saladus, mida nad teatud põhjustel ainult endi teada hoiavad. Loomulikult ei sobi see aga ühe Marsi võimsama korporatsiooni juhile, kes püüab iga hinna eest teada saada mida technomancerid varajavad. Mistõttu juba mängu alguses on Zacharian sunnitud ühest Marsi suuremast linnast põgenema. Ning seejärel pannes kokku meeskonna erinevatest tegelastest, keda oma teekonnal kohtad, alustad sa oma teekonda olukorra lahendamiseks ja sooviga taastada kontakt Maaga. Nagu selliste mängude puhul ikka, sõltub sinu avastustest ja tehtud otsustest kogu Marsi tulevik.
Spiders mängustuudio tõestab Technomanceriga, et huvitava meeldiva mängu loomiseks ei ole alati ilmtingimata vaja suurt eelarvet. Loomulikult ei saa mängu võrrelda mõne sellise hittmänguga nagu Deus Ex või Mass Effect, kuid tegemist on siiski keskpärasest tugevama mänguga, mis pakub sulle üle 20 tunni mõnusat ajaviidet. Mind täitsa huvitaks näha millega Spiders lagedale tuleb, kui mõni suurem korporatsioon neile raha ja nõuga abiks oleks.
Kuigi mängu algus on paljulubav, jääb kokkuvõttes kogu lugu siiski veidi nõrgaks. Kritiseerida saab siin ja seal ka veidi graafika, lahingu- ja muude süsteemide üle. Aga mitte midagi sellist mis mängu tõsiselt rikuks. Technomancer pakub nii positiivseid kui negatiivseid momente. Üheks selliseks negatiivseks tüütuks hetkeks on näiteks see kui ma taaskord (ma-ei-tea-mitmendat-korda-juba) suundun esimesse linna tagasi mõnda missiooni tegema ja pean hakkama täpselt samades kohtades sama arv samu elukaid tapma või sõdureid uimaseks lööma. Kaua võib? Või siis kui on vaja Anton Rogue jutule pääseda, pean ma tema ukse juures olevate valvuritega juba ei-tea-mitmendat-korda maha täpselt sama tulemusega vestluse. Kui sul luba ei ole, siis Antoni jutule ei saa. Ja kui ma siis neid ignoreerin tulevad nad loomulikult kallale, mispeale ma nad uimaseks löön, nende asjad ära võtan ja uksest sisse astun. Ja no kohe kuidagi ei taha nad ühelgi korral õppust võtta. Egas midagi, vähemalt saab nende pealt XP’i.
Üldse on Technomancer kohati selline huvitav mäng, mis pakub sulle emotsioone ühest äärmusest teise. Olgu selleks siis ühel hetkel lahe lahing, muusika ja heliefektid ning sealsamas järgmisel ajahetkel kostitatakse sind kohutava dialoogiga. Või siis hoopis tüütu boss-koll kellel pole mängulooga mingit seost. Kuigi üsna mängu alguses olev boss-koll võib mängijaid mängust eemale ehmatada, siis selliseid “tüütuid” boss-kolle ongi mängus ainult kaks. Üks kohe mängu alguses ja teine lõpus. Ja kui esimesel boss-kollil on mingi seos mängulooga veel olemas, siis viimasel kollil pole mängus toimuvaga mitte mingisugust seost. Rääkimata sellest, et ma lihtsalt vihkan igasuguseid boss-kolle keda tuleb pikemalt mingite erinevate taktikate järgi peksta. Kui selle viimase boss-kolli tapmise ajal oleks selle kolli sinna toppinud isik mu vahetus läheduses olnud, oleks ma lolluste genereerimise eest talle lihtsalt puldiga vastu pead koputanud.
Lahingusüsteem on mängul üllatavalt hea, vähemalt suuremal osal juhtudest. Aeg ajalt võib küll ette sattuda olukordi kus veidi nuriseda saab, aga sarnaseid ämbreid leiab ka hittmängudest. Nii et üldplaanis on lahingusüsteem väga hästi tehtud. Mängija saab valida erinevate stiilide vahel. Minu lemmikuks oli Rogue, mis lubas kasutada nii pistoda kui ka relva. Selline kombinatsioon koos technomanceri enda võimetega ja kiirete kõrvale hüppamistega, sobis mulle ideaalselt. Aga valida saab mängus ka The Guardiani, kes kasutab kilpi ja sõjanuia. Või Warriori, kelle relvaks on suur sau, mis võimaldab korda saata võimsaid rünnakuid lausa mitme vastase vastu korraga. Kahjuks, kuna mäng sulle hiljem sinu oskuste jaoks enam uute tasemete saades punkte juurde ei anna, siis tuleb väga hoolikalt vaadata milliseid oskusi arendada.
Technomanceri maailmast veel niipalju, et tegemist on unikaalse maailma ja elukatega ning hoolimata sellest, et tegemist ei ole avatud maailmaga on seda siiski päris huvitav avastada. Vähemalt alguses. Kuigi kaardi suurus tõotaks nagu suuremal hulgal kohti mida avastada, selgub mängu lõpus kahjuks, et hoolimata suurusest ongi sul ainult mõned suuremad ja väiksemad kohad kuhu minna saab. See jätab mulje, nagu mängu loojatel oleks algselt olnud idee midagi palju suuremat ja võimsamat luua, või mis iganes plaanid neil selle kaardi/maailmaga olid. Puudulikuks jääb aga kahjuks kogu selle maailma tutvustamine mängijatele. Kui Spiders peaks tulevikus mängule järje tegema, siis loodan et nad leiavad selleks ajaks mõne parema loo kirjutaja. Mõne sellise kes oskaks tähelepanu pöörata ka mängu keskkonnale.
Kokkuvõttes on Technomancer üsna korralik rollimäng, kuid kahjuks pooltki mitte nii hea kui ta tegelikult olla võiks. Kuigi ma suurema osa ajast nautisin mängu ning tegemist on kahtlemata ühe omapärase ja laheda seiklusega Marsil, siis tänu keskpärasele mänguloole ja mängu tehnilisele küljele, on see mäng kaugel täiuslikkusest. Siiski, arvestades rollimängude valikut suvel, on tegemist selle suve parima rollikaga, mida soovitan kindlasti kõigile rollimängu sõpradele.
Lapsevanematele:
PEGI süsteemi järgi sobib mäng alates 16 eluaastast. Põhjusteks on märgitud vägivald ja raskem keelepruuk. Siinkohal pean ütlema, et vägivalda on mängus kindlasti vähem kui teistes rollimängudes või tulistamismängudes. Ning inimelude võtmisel karistatakse sind negatiivse karmaga. Seetõttu arvan, et konkreetne mäng sobiks juba alates 12’st eluaastast.
| Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One Ilmus: 28 juuni 2016 Arendaja: Spiders Levitaja: Focus Home Interactive Ülevaade tehtud: Xbox One |
   |
Mängu saab osta siit:
