VideoGamers proovis ära: Conan Exiles – kuidas ma peaaegu mängisin Conan Exiles’i

0

Võin ilma igasuguse valehäbita tunnistada, et Arnold Schwarzenegger oli üks minu lapsepõlve lemmiknäitlejatest. Filmid nagu “The Terminator” (1984), “Commando” (1985), “Predator” (1987), “Conan the Barbarian” (1982) ja “Conan the Destroyer” (1984) olid mul omal ajal, sõna otseses mõttes, algusest lõpuni peas. Mäletan, et too viimane film oli veel eriti meele järgi. Sõdalased, nõiad, koletised, maagia – kõik, mis ühele 90-ndate väikesele poisile meeldima peab.

Tänasel päeval on Conani filme muidugi veider vaadata. Nostalgia naeratus ilmub näole, kui mõtlen, et kuidas selline jura üldse meeldida sai. Samas tundub, et väikene poiss minu sees ei olnud veel suureks saanud. Leidsin selle sama naeratuse taas oma näolt, kui kuulsin “Conan Exiles” nimelisest mängust. Avatud maailmaga RPG/MMO ellujäämisseiklus. Ma mitte ainult ei näe seda müstilist maailma taaskord, vaid saan ise selles seigelda, võidelda koletistega, vallutada ja avastada. Kehastuda iidseks sõdalaseks, keda ihaldavad kõik naised ning kelle sarnased soovivad olla kõik mehed. Kahjuks ei ole kõik alati nii ilus nagu me seda lapsepõlvest mäletame.

Kohe, kui mängu alla laadisin ning käivitasin, teatas “Conan Exiles” mulle, et tegu on nn. veel töös oleva versiooniga ning lõplik produkt võib minule sattunud versioonist erineda. Aitäh Conan Exiles, kiidan Teid aususe eest. Kui hull see prooviversioon ikka olla saab?

Otsustasin käivitada esmalt “online” mängurežiimi, sest Conan Exiles on mõeldud ikkagi mängimiseks interneti vahendusel koos teiste inimestega. Isegi mängu menüüs oli “online” tõstetud “single player” režiimist kõrgemale. Mõeldud tehtud.

Enne mängima hakkamist piilusin veel korra seadetesse. Tavaliselt mängin mänge subtiitritega, et tähtsatest dialoogidest midagi märkamata ei jääks. Oli koheselt aru saada, et mäng on eelnevalt PC jaoks Steamis saadaval olnud. Seadete menüü oli küll täiesti üks ühele PC versioonist üle toodud. Ma sain valikuid ja muudatusi teha ka seadetele, mida tavaliselt konsoolimängude puhul muuta ei saa. Miks ma peaksin tahtma varje vähendada või aliasing’uga mässata? Lisaks oli seal võimalik peen reguleerida niipalju seadeid, et süvenemine ise juba oleks liigselt aega nõudnud. Sain aru, et antud menüü ei ole minu jaoks ning lahkusin sealt koheselt lootes, et mängu tegijad on nn. “default” seaded juba piisavalt hästi ära kohendanud.

Online mode” tervitas mind serveri valikuga. Ausalt öeldes oli täiesti ükskõik, millisesse serverisse astun. Mängust nagunii midagi eriti ei tea ning arvatavasti olen esialgu kaasmängijatele ainult häirivaks koormaks. Valisin EU serveri, lootuses saavutada parem ühendus. Seejärel pakuti mulle valikuteks PVP (player versus player) ja PVE (player versus environment). Ei tundnud ennast piisavalt kogenuna, et kohe päris mängijate vastu astuda ning valisin PVE režiimi. Peale paariminutilist ootamist sain lõpuks hakata oma karakterit looma. Tuletan meelde, et koos serverite menüüga olin nüüdseks laadimiste tarbeks oodanud juba kokku 3-4 minuti kanti. Mõni võib mõelda, et mis see 3-4 minutit siis ära ei ole? Teeme nii, et jätke nüüd selle artikli lugemine katki ning mõõtke stopperiga 3 minutit aega. Ootasite ära? Nii, nüüd võite edasi lugeda.

Tegelase modifitseerimise võimalused oli üpris detailsed. Lisaks näo ja keha featuuride erinevatele valikule oli mul võimalus määrata enda tegelasele ka uskumus, jumalad ning mingil seletamatul põhjusel eemaldada kõik riided. Kuna ma olin valinud naistegelase, tundus eetiline noore näitsiku ülakeha siiski kinni katta. Mitte, et preilil midagi varjata oleks olnud, sest barbarist metslasneiu piimakokteil oleks juba ammu kõik poisid tahaaeda toonud. Jah, rindade suurust sai muuta.

Peale pisemat laadimist viskas mäng mind kuhugi keset kõrbe, kus ümbritses terve kari teisi mängijaid. Mingil põhjusel nad ei liikunud, vaid seisid lihtsalt paigal. Ei lasknud ennast sellest kõigutada ja asusin maailma avastama. Polnud jõudnud veel palju ringi vaadata, kui mäng teatas mulle, et minu tegelasel on janu. Tuleb koheselt mingisugust keelekastet leida. Olin ju ikkagi kõrbes ning tegu on ellujäämismänguga. Eemalt paistis kena laguun, ümbritsetud palmidest. Seadsin oma sammud sinna. Teel kohtasin esimest müstilist olendit – hiiglaslikku nahkhiirt, kes nosis ühe langenud sõdalase laipa. Judinad jooksid üle selja. See ongi see, miks ma siia tulin. Just sarnaseid asju ma tahangi näha. Olin täiesti lummatud. Laguunini ma kahjuks ei jõudnud, kuna olin otsustanud uurida ümbritsevat keskkonda, otsustas mäng, et minu tegelane peab janusse surema.  Kui oled pool-alasti keset kõrbe, siis mida muud sa ikka teed, kui sured janusse.

Õnneks paigutati minu tegelane uuesti sündides, laguunile oluliselt lähemale. Juba eemalt oli näha, et asukoht ning ümbrus on väga äge. Edasi liikudes märkasin näiteks suuri kilpkonna laadseid koletisi, alligaatoreid ja mingeid tundmatuid vee-elukaid. Vägev, mõtlesin ma endamisi. Kaunid palmid ning imeline veekogu. Sukeldusin koheselt kristallselgesse vette, sest suu kuivus oli võimust võtmas. Minu suureks üllatuseks tegelase janu ei vähenenud. Vähenes hapnik, aga mitte janu. Naasesin kaldale, et hakata uurima, kuidas ma saaksin endale meisterdada mingisugust joogianumat või mingil muul meetodil antud probleemiga tegeleda. Peab tunnistama, et ka tegelase “inventory” ning “upgrade” menüü oli üks ühele PC versioonist üle toodud ning Xbox One puldiga suhteliselt ebamugavalt navigeeritav. Üks väheseid kordi, kus ma igatsesin klassikalist arvutihiirt. Ärge palun tulge mulle rääkima, et arvutimängu ei saa hästi konsoolipuldile kohandada. “Diablo III” sai selle ülesandega imeliselt hakkama.

Õnneks ei kestnud minu kannatused kaua, sest ei kusagilt ilmus välja mingisugune pisikene kurat (Imp) ning lõpetas minu piinad paari rusikalöögiga. Muidugi proovisin talle hoope vastu jagada, aga minu barbarist sõdalanna ei olnud sellise koletise vastu, antud tingimustes, võimeline võitlema. Surm oli lausa nii kohutav, et mäng heitis mind serverist välja ning jooksis kokku. Õigemini menüüs oli võimalik liikuda, kuid ekraanile ilmus “disconnected from server” aken (just just päris aken) ning viimane ei allunud minu puldi nuppude vajutustele ning ei kavatsenud kuhugi kaduda. Kogu mängu menüüd sai liigutada ning valikuid teha, aga paraku antud akna taha varjutatult. Otsustasin mängu taaskäivitada. Vahekokkuvõtteks – laadimisi umbes 3-4 minutit, tegelase loomist umbes 7-8 minutit ning reaalset mänguaega võibolla 5-6.

Valisin taas “online” režiimi ning asusin serverit valima. Mäng teatas, et serverisse logimine võib võtta mõned minutid. Aeg oli hiline ning otsustasin enda turgutamiseks tassikese kohvi keeta. Samal ajal mäng laadis. Võtsin kapist krõbedaid nori lehti, et oleks midagi tervislikku näksida. Mäng laadis. Sain umbes peale kümneminutilist ootamist ja peale esimest karpi nori snäkki aru, et mõistlik on kogu mäng uuesti taaskäivitada. Menüüsse mul muidugi naasta võimalik ei olnud.

Kordasin kogu protsessi ja alustasin järgmisesse serverisse logimist. Sisuliselt kordus kogu kümneminutiline ootamise protsess. Seekord teadsin, et tegu on täpselt 10ne minutiga, sest minu Xbox’i pult lülitab ennast välja, kui teda 10 minutit ei kasutata. Televiisori ekraanile ilmus samuti teade, et pult ei ole enam konsooliga ühendatud. Taaskäivitasin puldi ning üritasin “disconnected controller” teatega akent sulgeda. Kahjuks ei olnud see võimalik. Otsustasin kogu konsooli taaskäivitada. See aitab alati. Vahekokkuvõtteks võib öelda, et olin oma elust umbes 40 või enam minutit Conan Exiles’i alla pannud, millest mul reaalselt mängida õnnestus umbes mõni minut.

Uus katsetus, kuid seekord valisin PVP režiimi. Võibolla toimib see paremini? Peale mõneminutilist ootamist leidsingi end tegelase loomise menüüst. Seda, et minu hoolikalt ja läbimõeldult disainitud esmategelane kuhugi alles jääb ma isegi lootnud. Et aega säästa lõin tegelase kasutades “randomize” võimalust.

Seisin taas kõrbes, ümbritsetud teistest mängijatest, tardunud paigale, kui kivikujud. Eemalt paistmas too sama hiiglaslik nahkhiir. Ühesõnaga kõik täpselt sama nagu eelmisel korral. Ühe kohustusliku janusse suremisega jõudsin taas laguunini.

Seekord ümbritsesid laguuni ka teiste mängijate poolt ülesse seatud majad ja onnid. Janu piinas kohutavalt. Kõige lähemal oleva majakese ees istus suure haamriga sõdalane. Kinnitasin kiirelt enda Xbox’i puldile mikrofoniga pealiidese ning suundusin oma uut tuttavat tervitama. Mine tea, äkki saab temast minu uus seikluskaaslane? Tervitasin teda viisakalt, ütlesin, et olen siin kandis uus ja valmis kõikvõimalikeks seiklusteks. Kui härra soovib mind appi küttepuid või muud ressurssi koguma, siis aitan teda meeleldi. Too suure haamriga tegelane otsustas mind sellise jutu peale rünnata. Mina, relvadeta neiu, janust nõrkemas, vastaseks turvise ja võimsa relvaga mehemürakas. Vastane muidugi ei teadnud, kellega tal tegemist on. Interneti viitejumalad olid minu poolt. Vastase löögid mulle oluliselt haiget ei teinud ning suutsin ta üpris kergesti alistada. Tundsin ennast võimsana – nagu tõeline Conan the Hävitaja. Samas olin muidugi tolleks hetkeks aru saanud, et Conaniga kogu sellel jandil mingisugust muud sidet ei olnud, kui ainult nimi.

Mäng teatas mulle, et kui ma ehitan endale peakohale mingisuguse katuse ning sinna alla voodi, siis on mul võimalik mängu salvestada. Asusin koguma erinevaid materjale, et too püha “save point” valmis teha ning hakata progressi salvestama. Kogudes vajalikke materjale kohtasin ma veel mitut mängijat. Püüdsin läbi pealiidese kõigiga suhelda, kuid keegi ei olnud huvitatud minuga rääkimisest. Seevastu soovisid kõik mind rünnata. Interneti viivisejumal oma seljatagust katmas suutsin ma umbes 2 vastast kergelt seljatada, kuni järjekordne Imp mind alistas. Sündisin taas kõrbesse. Ilma peavarjuta, ilma voodita, ümbritsetud teistest mängijatest, kes kõik seisid paigal nagu ootaks mingisugust ilmutust või jumal teab mida. Otsustasin, et mulle sellest jamast aitab. Sulgesin mängu ning käivitasin menüüst üksikmängija režiimi.

Juhtus midagi erakordset. Mängu laadimise aeg oli kindlasti alla poole minuti. Olles rõõmust lummatud ei hakanud ma taaskord tegelase loomisega suuremat aega raiskama ning keerasin järgmise barbari neiu suht üle jala kokku. Tere taas, minu kauaaegsed sõbrad: janu ja kõrb. Kõik täpselt sama, aga puudusid teised mängijad. Hea küll. Suundusin laguuni poole, kogusin pisut puitu ja kive, et ehitada ulualust ning võib olla ka voodi. Kõik see võttis piinlikult kaua aega ning polnud üldsegi huvitav.

Siis leidsin ma menüüst võimaluse kasutada “admin mode”’i. See avas mulle võimaluse reisida mängu kaardil erinevatesse kohtadesse, lisada enda “inventory”sse lõputult materjale, relvi, turviseid jne. Olin sõna otsese mõttes jumal. Kolasin kaardi erinevates osades, kohtasin erinevaid vastaseid, kutsusin kohale jumalaid, ühesõnaga võtsin kogu mängust viimast.  Kõik oli äge, mäng näeb (avatud maailma liivakasti kohta) väga ilus välja ja tundus piiramatute võimalustega. Muidugi ei saa me rääkida 2017. aasta graafilisest tippsaavutusest, aga ütleme nii, et väga piinlik just ka ei olnud. Mis aga puudus oli väljakutse. See seiklus, mida saad kogeda koos päris mängijatega. Ärge saage minust valesti aru, sest Conan Exiles’il on meeletult palju materjali sisu jaoks ning huvitav ja progresseeritud ülesehitus. Lihtsalt kogu paketi võlu peitub koostöös teiste mängijatega või siis hoopis teiste mängijate põrmustamises. Oleneb, mis parasjagu huvi pakub. Peale tunniajast möllamist üksikmängija “admin mode”’s otsustasin naasta mitmikmängija režiimi, sest tuju oli üleval ning mäng oli minu jaoks oma võimalikku potentsiaali näidanud.

Hakkasin taas serverit otsima. Valisin PVE ning EU serveri. Mäng teatas mulle, et aega võib minna kuni mitu minutit. Ootasin kannatlikult. Peale kümneminutilist ootamist sain aru, et interneti viivisejumal on sõna otsese mõttes taaskord minu seljataga, aga seekord vist näoga teises suunas. Sulgesin mängu ning sulgesin Xbox’i. Kui keegi tahab minuga koos proovida Conan Exiles’i, siis  olen antud mõttele avatud, sest tahaksin seda maailma kellegagi koos avastada. Paraku videomängude ajakirjanikuna pean Teid kõiki siiralt hoiatama, et selle mängu ostmise mõte matke koheselt maha ning oodake, millal arendaja oma toote olulised vead parandab.

Artikkel ilmus algupärasel kujul VideoGamers leheküljel.

Platvorm(id): PC, Xbox One
Arendaja: Funcom
Väljaandja: Funcom
Ülevaade tehtud: Xbox One
PEGI18

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_steam

Jäta oma kommentaar siia...