Life is Strange 2 oli asi, mida ma sel aastal pikisilmi ootasin ja seda tänu sellele, et eelnevad teosed – Life is Strange ja Life is Strange: Before the Storm – olid mu ootused üsna kõrgele ajanud. Olgem ausad, selleks oli ka päris palju põhjust, sest varasemad teosed selles mänguseerias olid tõelised meistriteosed. Viis, kuidas lugu jutustati ja mängijateni toodi, oli lihtsalt suurepärane. Selliseid mänge ei ole tänapäeval just eriti palju, mis puudutavad/poevad su hinge. Seetõttu sai samasugust meistriklassi oodatud ka uuelt teoselt nimega Life is Strange 2. Õnnetuseks aga ei küündi selle esimene episood isegi mitte poolde latti, mille varasemad teosed ette seadnud on. Tegemist on ühe mittemidagiütleva teosega, mis jätab ikka ja jälle mulje, et loo autoril pole endalgi kõige vähematki aimu, millest täpselt ta meile siis nüüd ikkagi jutustada tahab.
Life is Strange 2 tutvustab meile vendi Seani ja Danieli, kelle elu kulgeb nagu nende vanustel noorukitel ikka. Sean on sisse võetud ühest tüdrukust ja valmistub Halloweeni peoks. Daniel aga tegeleb oma kostüümiga Halloweeni jaoks. Õnnetuseks satub Daniel aga kokku naabermajas elava tülinorijaga ning Sean läheb oma väiksemat venda kaitsma. Sündmuskohale saabub ka üks trigger-happy politseinik, kes majast välja jooksva poiste isa silmagi pilgutamata maha laseb. Ärge muretsege, see pole selles mängus pooltki kõige napakam asi, mida näha ja kogeda saab.
Nii see lugu siis algab… Järgmisena asuvad Sean ja Daniel Mehhiko poole teele ning nüüd tuleb hoolikalt oma otsuseid ja tegemisi kaaluda, sest Daniel hoiab oma suuremal vennal, sinul siis, silma peal ja võtab sinust eeskuju. Iseenesest on siis piisavalt põhja üheks suurepäraseks looks, õnnetuseks aga jääb kogu lugu kuidagi külmaks ja kaugeks. Suhetele ja seiklusele keskendumise asemel rõõmustatakse meid Donald Trump’iga ja tema lubatud müüriga Mehhiko piiri äärde. Vähe sellest, sisuliselt peaaegu kõik, keda nad oma teekonnal kohtavad, on kõige pesuehtsamad rassistid, kes suurima heameelega lapsi jalahoobiga näkku kostitavad. Ilmselt rohkem polegi vaja selle mängu kohta miskit lisada, see selgitab juba piisavalt hästi, et mingit suurepärast lugu siit oodata ei tasu.
Õnneks võib vähemalt mängu tehnilise poolega rahule jääda. Siin ja seal on küll paar glitchi, kuid otseselt katki midagi pole ning kõik töötab probleemideta. Mängu graafika on samuti jäänud samaks, aga sellise loopõhise asja puhul polegi vaja mingit elutruud pilti.
Varasemate teostega võrreldes jääb Life is Strange 2 ikka väga kaugele maha. Kuigi kahe venna suhete põhjal annaks teha ju ühe korraliku loo, siis siin ei ole osatud seda võimalust ära kasutada. Lugu on lihtsalt rämps ning sellegi olemasoleva jutustamisega ei ole eriti hästi hakkama saadud. Kui võrrelda Seani Maxi või Chloega, siis Seani tegelaskuju ei suuda neile ligilähedalegi saada. Rääkides Maxist, siis tema huvideks oli fotograafia ja see pildistamine oli osavalt mängu sisse sokutatud. Seani puhul on huvideks aga joonistamine, kuid selle mõte mängu juures jääb kuidagi arusaamatuks ja sisutühjaks tegevuseks.
Life is Strange 2 puhul puudub see oluline säde, mis sind mängu mängima ja toimuvale kaasa elama paneks ning kõik stseenid mängus jätavad ülepingutatud mulje. Tegemist on väga üheülbalise ja igava teosega. Kogu mäng jätab mulje, nagu poleks autoril kõige vähematki aimu ,kuidas looga edasi minna ning jutustab meile augutäiteks seda, mis parajasti pähe tuleb. Ilmselt seepärast nad paluvadki Life is Strange kogukonna abi, uurides neilt, kuidas nende arvates lugu edasi võiks minna.
Ühesõnaga, minu jaoks oli tegemist täieliku pettumusega. Kui keegi nüüd ütleb, et hei, see on ju kõigest esimene episood, siis vabandust, aga esimene episood ongi just nimelt see, mis peaks suutma mulle ülejäänud episoodid maha müüa. Seda ta aga hetkel kohe kindlasti ei tee.
Episode 2: Rules
Teises episoodis, alapealkirjaga “reeglid”, jätkavad vennad oma teekonda. Kuid tänu Danieli haigestumisele ja saabunud talvele otsustab Sean minna abi otsima läheduses elavate vanavanemate juurest. Nii kohtuvadki vennad naabripoisi Chris’iga, kes usub, et ta on superkangelane Captain Spirit. Kuid kas Daniel suudab kinni pidada Seani kehtestatud reeglitest?
Üllatusega on teine episood juba kordades parem kui seda oli esimene, mis kubises äärmuslikest jaburdustest. Lausa niipalju parem, et otsustasin arvustuses antud hinnet lausa punkti võrra tõsta. Kahjuks väga palju rohkem aga siit välja ei pigista kah. Ka sel korral jääb vendade omavahelise suhte kajastamine üsna keskpäraselt kesiseks. Ega väga palju parem ei ole ka vanavanemate ja Chrisi osa. Kuigi teises episoodis on paremaid hetki, siis üldises plaanis jääb siiski kogu aeg midagi nagu puudu ja selle asemel on otsustanud mängu arendaja sind niisama mõttetult ringi klikkima.
Episode 3: Wastelands
“Tühermaad” nimeline kolmas episood on vennad kokku viinud tuttavate tegelastega teisest episoodist ning nüüd kogutakse Mehhiko retke jaoks raha. Vahepeal on aga aeg päris palju edasi liikunud, nii umbes pool aastat. Mis vahepeal juhtus, kuidas Sean ja Daniel uute tuttavatega kokku said ning kus ja kuidas nad need talvekuud üle elasid? Sellest pole nagu sõnakestki, mitte kui midagi. Hea näide sellest, et Dontnod pole just hingega selle mängu juures ja seepärast kannatab kogu mäng.
Kuigi uues episoodis on jälle paar paremat hetke, siis ka siin jääb üldises plaanis ikka väga palju vajaka ja kogu episood jätab mulje sellest, et arendajal on ideed täielikult otsas ning nüüd üritatakse seda erinevate vahenditega kuidagiviisi lihtsalt venitada.
Peale episoodi lõpetamist märkasin veel, et achievementide/trofeede saamiseks on vaja üles otsida võtmehoidjad ja muud nipsasjakesed, millel otseselt ei ole mänguga ja selle looga mitte kõige vähematki pistmist. Nende leidmiseks tuleks teil läbi tuhnida iga nurgatagune ja põõsaalune, palju edu achievementide/trofeede jahtijatele, tegemist on mingi ülimalt mõttetu viisiga kuidas mängu pikemaks venitada. Äkki panustaks sellise mõttetu jama genereerimise asemel veidi rohkem aega mänguloole endale?
Kokkuvõtteks
Võrreldes esimese Life is Strange mänguga ja eellooga esimesele mängule, siis Life is Strange 2 jääb ikka väga mannetuks käkerdiseks, millel pole seda hinge ja sügavust mida esimene mäng ja sellele lisaks tehtud eellugu pakkusid.
Minu soovitus on sellele teosele raha mitte raisata, sa ei jää millestki ilma kui seda mängu ignoreerid. Turul on kordades paremaid mänge mille peale oma raha kulutada. Kui aga suure Life is Strange mänguseeria fännina lihtsalt pead selle ostma, siis soovitan sul seda teha siis kui kõik episoodid on väljas ja mängu hind on kukkunud. Kusjuures ma olen üpris veendunud, et peale seda kui kõik episoodid väljas on, pakutakse seda mängu varsti ka tasuta.
