Remedy’ga on eestlastel pisut eriline suhe. Ülelahe poisid-tüdrukud – ikkagi peaaegu omad. Esimese Max Payne’i saatel unetuid öid veetes tundus täiesti uskumatu, et rahulikud ja sõbralikud põhjanaabrid millegi nii ägedaga hakkama on saanud. Omajagu kiitust saanud Alan Wake läks minust mööda, sest Xboxi mul polnud ja arvutiversiooni ilmumise ajaks olin juba saba ja sarvedega PlayStationi paadis. X-kasti puudumine jättis mind kõrvale ka Quantum Break’ist, mille arvustused olid küll pisut kesisemad. Kuid vana arm ei roosteta ja kuna Control on ka minu meelisplatvormil saadaval, tuli hilissuvistest tsikliilmadest suu puhtaks pühkida ning Sami Järvi fantaasiamaailma sukelduda. Kuhu see akvalang nüüd saigi? Ilmselt jäi Medani pardale.
Olles kolmandasse lausesse juba rahvusliku stereotüübi visanud, uisutan nüüd poliitkorrektsuse naeruväärselt õhukesel jääl, aga tunnistan siiski, et mu nõrkuseks on kaunid punapäised naised. Pärast sügavmõttelise sisemonoloogi taustaks näidatud New Yorgi tänavavaateid astub üks neist kõrge kontorihoone uksest sisse. Saame tuttavaks – tema nimi on Jesse Faden ning kuna Remedy traditsioonidele kohaselt on ka Control üleõlavaates tulistamis-seiklusmäng, jääb ta mõnekümneks tunniks ekraanile – loodetavasti jõuame sõpradeks saada.
Alustuseks sobitab Jesse tutvust Ahtiga, “tõenäoliselt Rootsist pärit” veidrikust koristaja-hooldusmehega, kes tööintervjuule saabunud nooriku “jumalauta” saatel lahkelt direktori kabinetti juhatab. Miskipärast pikutab too veripunasel põrandal, kõrval imetabane relv, mis lisaks kogu Terminaatori frantsiisi arsenali kehastamisele suudab ka tööintervjuu läbi viia. Palju õnne, Jesse, sinust sai just salajase Föderaalse Kontrollibüroo (FBC) direktor. Ajastus jätab küll pisut soovida, sest midagi on totaalselt nihu läinud ning suur osa värskeist alluvaist tahaks nimetatud töölepingu koheselt lõpetada. Kuna neid on parasjagu tabanud kerged kõnehäired, siis esitavad nad oma umbusaldusavalduse tinasse, vaske ja püssirohtu valatuna. Üleüldse meenutavad nad pigem zombilaadseid vastaseid ühest vanast videomängust…
Siinkohal on vist paslik mainida, et üks avalõigu pattudest sai hiljuti lunastatud ning tänu Epicu poe lahkusele kindlaks tehtud, et Alan Wake jookseb päris ilusti ka minu arhailisel arvutil, mis mänguri-eesliidet enam ammu ei vääri. Kirjanikuhärra loomekriisist rääkiva teosega on ühiseid jooni veelgi. Ka Controli lugu pakatab salapärast ning läheb omajagu aega, enne kui peategelane ja mängija asjade olemusele pihta saama hakkavad.
Tuleb välja, et FBC tegeleb üleloomulike sündmuste ja esemete uurimisega. Ühel päeval ilmutab end müstiline jõud, mis muudab suurt osa selle ruumidest ja töötajatest tundmatuseni. Viimaste arusaamatu sisiseva suhtlusviisi tõttu ristib Jesse vastase Hissiks.
Mängutööstuses pigem Sam Lake’i nime all tuntud hr Järvi on taas enda fantaasial kõrgelt lennata lasknud, aga väga suur osa loost tuleb ise maailmast üles leida pabereid lugedes ja videoid ning filmirulle vaadates. Lugemist on alanud tarkusekuule kohaselt tõesti palju, aga soovitan seda siiski teha, sest muidu jääb mängu narratiiv pettumusttekitavalt õhukeseks. Dokumentidest ja audiovisuaalsetest salvestustest leiab infot büroo, selle töötajate ning uuritavate objektide kohta. Muidugi ei puudu miniseriaal ning muhedat atmosfääri lisavad kodanike saadetud kirjad-kaebused.
Erinevalt Remedy varasematest üsna lineaarsetest teostest on Control metroidvania – Jesse saab büroo peakorteris, üleloomulikus Vanimas Majas, üsna vabalt ringi liikuda, kuid kohtab siin-seal suletud uksi ja pisut liiga kõrgel-kaugel asuvaid rõdusid. Pärast uute võimete elik kõrgema taseme võtmekaardi omandamist tasub nende juurde tagasi pöörduda. Nii mõnedki ruumid on väga avarad ja vertikaalsed ning mängu edenedes võib kõrgemalt alla vaadates varem läbituulatud nurgataguseid märgata.
Peakorteris asub arvukalt erinevaid kontrollpunkte, mille vastne direktor peab Hissi käest tagasi võtma. Need võimaldavad kiirreisimist ning toimivad ka salvestuspunktidena – kui lühikesevõitu eluriba Kroonlinna nulli jõuab, ärkab Jesse viimati külastatud kontrollpunktis. Soulsi-tüüpi mängudega sina peal olijatele on see mehaanika tuttav, teistele võib pisut meelehärmi valmistada. Raskemate (bossi)võitluste puhul võib juhtuda, et sama teed tuleb jalge alla võtta päris mitu korda. Kui hammas ikka peale ei hakka, tasub ehk pisut tegelase arendamisega tegeleda ja hiljem uuesti proovida.
Sest Jesse ei saanud FBC direktoriks päris juhuslikult. Tänu salapärasele astraalkehalisele kaaslasele suudab ta omandada mitmeid üleloomulikke võimeid nagu telekinees ja õhus hõljumine, millest on Hissi vastu võitlemisel omajagu kasu. Ka eelpoolnimetatud relva saab täiendada erinevate laskeviisidega, näiteks püstol, automaat ja pumppüss. Nii Jesse oskustele kui relvakujudele on võimalik lisada modifikatsioone, mida võib maailmast leida, erinevate kõrvalmissioonidega teenida või uuendustest üle jäänud ressurssidest õnnemänguga genereerida.
Laskemoona relv ei vaja, küll aga puhkepause enda taaslaadimiseks. Taastumispause vajavad ka direktoriproua võimed, ehk kõige efektiivsem on neid kasutada vaheldumisi. Vastased pole just liiga nutikad, aga neid on palju ja nad teevad üsna kõvasti haiget. Ka pikemates, mitme faasi või lainega võitlustes salvestatakse progressi vaid korra, kui sedagi, ehk ebaõnnestumise korral tuleb viimasest kontrollpunktist uuesti kohale vantsida ning nullist alustada. Lisaks toimuvad mõned võitlused kitsastel kõrgetel pimedatel platvormidel, kus arvukate vastaste eest põigeldes on üsna lihtne põhjatusse sügavikku kukkuda… ning ennast taas juba armsaks saanud kontrollpunktist leida.
Ehk jah, mäng on kohati frustreeriv, tema algus aeglane ning tal on konsoolide peal probleeme stabiilse kaadrisageduse hoidmisega. Pean tunnistama, et esimese paari tunniga Control mulle erilist muljet ei avaldanud. Aga peategelase uute võimete lisandudes muutus võitlus mitmekülgsemaks ja liikumine vabamaks ning tasapisi hakkas ta mind endasse haarama.
Ja kui laupäeva hommikul ärgates ja kella vaadates kaalusin veel tunnikese pikutamist, avastasin üllatusega, et eelistan tõusta ja FBC-d avastama minna. Jah, Control ei tekitanud minus päris sellist vaimustust kui Max Payne omal ajal, aga ta on vaieldamatult üks viimaste aastate ilusamaid mänge ning suurem osa tema seltsis veedetud tundidest olid vägagi nauditavad. Kui sa veel päris kindel pole, vaata pisut videot, kuid teatavate mööndustega julgen Controli siiski soovitada.
