Mida võtab inimkond ette, kui suur lahmakas Kuud alla kukub, maailma kaosesse paiskab ning õnnetuse tagajärjel uus tundmatu tulnukrass nimega Surematud (ehk Immortalid) oma kontrolli alla võetud sõjamasinate abil inimestega lõpmatuna tunduvat sõda pidama hakkab?
Otse loomulikult tuleb asjast kasu lõigata ning erinevad palgasõdurite grupid istutavad Arsenalideks kutsutavate hiidrobotite sisse lahingukõlblikke isikuid, kes maailmas korda looma ja selle abil raha teenima peavad hakkama.
Mängija kehastubki üheks hääletuks palgasõduriks, keda terve loo jooksul Rookie’ks hüütakse, kuigi tema oskused ja arsenal (vahet pole, kas väikese või suure algustähega) on mõne aja möödudes tema kolleegidest peajagu üle.
Erinevad liidumaad annavad ühele või teisele osapoolele kasulikke ja kahjulikke ülesandeid ning üsna pea hakkab kõigile tunduma, et kogu selle sõjamängu taga toimub midagi suuremat ja kahtlasemat, kui kõiki palgasõdureid haldav tehisintellekt Four aimata laseb.
Keskseks tegevuspaigaks on angaar, kus toimuvad vestlused staatiliste tegelaskujude vahel. Vahel ei viitsita isegi ühes ruumis seista ja vestlus toimuks nagu Facebooki Messengeris, kus liiguvad portreed ja tekstid. Angaaris saab oma Arsenali täiustada, värvida ja uusi osi ning relvi arendada, oma tegelasele omadusi juurde osta ning jäätisebaaris jätsipalle limpsides järgmiseks missiooniks pisukese boonuse omandada.
Missioonid jagunevad kolme suurde rühma. Loopõhised, kus sa omale kaaslaseid valida ei saa ja pead etteantud kambajõmmide/olukordadega toime tulema, vabal valikul tehtavad missioonid, kus on võimalus kindel arv loo jooksul lahti lukustatavaid erinevate omadustega tegelasi kaasa palgata ning netimäng, mis on variatsioon vabal valikul missioonidest, aga siin saab kampa kutsuda juba teisi mängu omavaid inimesi ja üritada koos nendega ülesandeid täita. Kahjuks peab omavaheliseks suhtluseks taas välist abi kasutama, sest mängus on küll olemas robotitega viipamine ja teksti sisestusvõimalus, aga aasta ei ole enam ju 2000 ning tahaks ikka üksteise peale karjuda, kui laserkiired ning kuulid teie peade kohal vihisevad.
Kuigi on üksikuid missioone, kus mängija peab inimtegelasena ringi jooksma ja Arsenali seest saab soovi korral ka niisama välja ronida, et ennast õhku lasta või robotit remontida, toimub enamik missioone hiiglasuures kahejalgses robotis istudes. Vanast „Armored Core’i“ mänguseeriast tuttavaid rattaid, roomikuid ja hõljukeid siin ei ole, seega tuleb leppida jalgadega, kuid sarnaselt ilmselgelt „Daemon x Machinale“ eeskujuks olnud mängule saab nii ennast kui ka Arsenali jooksvalt täiustada. Uusi juppe saab korjata lahingus langenud vaenulikelt Arsenalidelt või vastavate detailide olemasolul tehases välja mõelda. Erinevaid osi on palju ja igaühe puhul lüüakse mängijale ette tehniliste andmete virvarr, mille põhjal sa otsuse langetama pead. Mõni osa on raskem, mõni täpsem, mõni kiirem, mõni ägedam ning vastavalt osadele valid endale ka relvastuse. Menüüs on automaadid, laserid, raketiheitjad, mõõgad, lasermõõgad, suurtükid, happerelvad ja veel mõned vigurid. Valik oleneb sellest, milline mängustiil sulle endale meeldib, sest lugu on võimalik läbi teha igasuguse varustusega. Kui tahad kahe mõõgaga vehkides ringi tuisata, siis palun. Kahurid? Ikka. Ainult snaiperpüss tundus kohati kõige kasutumana, sest mitmed vastased on tõeliselt kiired ning ei taha piisavalt kaua paigal püsida, et ma neile kuuli Arsenali peakolusse kihutada saaks.
Kui siiani tundus kõik super, ehk märul rohkete relvade ning animeklišeedest kubisevate tegelastega, siis kahjuks oli just mängitavus ise see, mis minu innukusele piduri peale tõmbas. Nimelt on Arsenali juhtides tarvis kasutada peaaegu kõiki Switchi nuppe korraga. Kuigi nuppude asetus on muudetav (ja see on vägagi soovitatav oma käe järgi paika panna), pead ikkagi majandama kiirenduse, nobedalt eest põiklevate vaenlaste ja samal ajal ka sihtimisega. Kuigi sihtimine toimib automaatselt ja kohmakavõitu alguses jääb mulje, et kogu mängu sisuks ongi leida asju, mille ümber tekiks värviline ruut ning need siis pulbriks muuta, ei ole see nii lihtne. Nimelt ei jää sihikul olnud objekt automaatselt sinu sihtmärgiks (olgu, selleks on oma kerejupp, aga ma tahtsin kasutada paremate andmetega osi), seega vahepeal on tükk tegu, et eriti just mõõgaga lahmides vastastele pihta saada, sest osad hiiglaslikud robotid tunduvad olevat maailma kõige kiiremad ja voolujoonelisemad liiklusvahendid (välja arvatud sinu enda oma muidugi). Nii jätabki mäng endast just kõige ägedama andmise keskel kuidagi ebamugava ja kohmaka mulje ning seda ühel märulilt ei ootaks.
Mis mulle veel silma torkas, oli laskemoon. See on nimelt piiratud ja laskemoona saab jooksvalt juurde korjata langenud pisivastaste käest. Sellepärast kutsuvadki suuremad bossid vahepeal pisikesi mutukaid endale appi, sest lakkamatult täristades saab laskemoon lihtsalt otsa. Kõige enam hakkab aga see häirima teiste robotitega kahevõitluseid pidades, sest nemad ei kutsu mutukaid appi ning nii ma lihtsalt pidin kandma endaga kaasas ühte mõõka, et vajadusel vastaseid mööda lahinguvälja malakaga taga ajada. Kui ka su vastasel on mõõk, on võimalus temaga nupuklõbistamise eesmärgil ka mõõgad ristata, kuid see ei päästa asjaolu, et ainult ühe sama animatsiooniga löögi kaupa lahmides kaob eepilise maiguga võitlustest pool lõbu ära ja enamik aega kulub mingi eest silkava tolguse taga ajamisele, mitte robotitevahelisele arveteklaarimisele. Eriti selgelt kerkib probleem esile korraga mitme Arsenali vastu võideldes, sest korraga sa mitut tegelast sihtida ei saa ja nii jääbki üle neid ükshaaval kuhugi kaugemasse nurka ära meelitada, et seal neid taga ajada ja mõõgaga vastu pead anda, samal ajal lootes, et tema kambajõmm teie liikumise peale ei aktiveeru.
Ahjaa, mulle jäi ka mulje, et relvad on kuidagi nõrgad. Mitte vastastele tehtava kahju, vaid efekti poolest. Mul on käes hiiglasuur automaat, aga sellest tulistamisel käib kuidagi hädine „plõks-plõks-plõks“. Oleks oodanud rohkem metalli kriginat ja kõvemaid plahvatusi. Hollywoodi oli vähevõitu.
„Daemon x Machina“ näeb kohati välja lahe, kohati ääretult aegunud. Mulle meeldivad cel shading tehnikat kasutavad mängud, sest nad meenutavad mulle niimoodi multikaid ja lubavad mängutegijatel natuke kergema vaevaga läbi ajada. Arsenalide disain on fantastiline. Siin on mängus Shoji Kawamori ja Kenichiro Tsukuda käed, kes on olnud varasemalt seotud nii „Armored Core’i“ mängude kui ka näiteks „Macrossi“ ja „Transformerite“ tegelaskujude välja töötamisega. Samas on lahinguväljad, kus märul toimub, kuidagi isikupäratud ja igavad. Jah, sa saad osasid maju puruks tulistada ning autosid loopida, aga seda ei lähe mängu jooksul põhimõtteliselt kunagi vaja ning tänu sellele on maailmas palju kehvavõitu graafikaga objekte.
Taustamuusika on segu j-rockist ja klassikalisest muusikast ning minu jaoks kadus see kuidagi lahingukära sisse ära. Vähemalt ühtegi ümisemisväärset pala ei tule küll hetkel pähe.
„Daemon x Machina“ on robotifännide poolt robotifännidele tehtud mäng. Kui sul on tuttavaid, kes seda mängima hakkavad, on uute juppide korjamine ja koos missioonide täitmine kindlasti vahva. Niisama märulimänguna on ta aga piisavalt aeglane ja kohmakas, et ei suuda pühapäevamängijat köita. Kui sa armastad hiidroboteid ja oled kunagi mänginud näiteks „Armored Core’i“, naudid sa kindlasti ka „Daemon x Machinat“. Ma näen selles mängus suurt potentsiaali ja loodan, et esimene osa müüb piisavalt, et mängule täiustatud ja märksa vingem järg teha. Seniks aga proovige sõbra juures, enne kui ostate.
Lapsevanematele: „Daemon x Machina“ ei ole jubedalt vägivaldne mäng, seega selle pärast ei pea muretsema. Kõmmutatakse näotuid tanke ja droone ning sekka satub ka mõni suurem robot. Et lugu mõista, peab päris palju lugema ja dialoogidele kaasa mõtlema, seega mängija võiks inglise keelest kenasti aru saada.
Ilmus: 13. september 2019
Arendaja: Marvelous!
Väljaandja: Nintendo/Marvelous!
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit: