Days Gone – puff ja päev ongi läinud

0

Kui 2016. aasta E3 mängumessil näidati esimest korda Sony PlayStation 4 eksklusiivmängu nimega „Days Gone“, kus tagurpidi keeratud nokatsiga mootorrattur sadadest zombi-laadsetest elukatest koosneva hordi eest põgeneb ja selle käigus lauavirnu tagurpidi keerab ning väga kergesti plahvatavaid tünne tulistab, tärkas minus kerge huvi. „Resident Evili“ seeria mängud on alati lahedad olnud, „28 päeva hiljem“ filmid on ka toredad ja „Elusad surnud“ oli ka natuke äge. Küllap on „Days Gone“ ka. Siis aga lükati seda edasi ja edasi… kuni käesoleva aastani, mil see lõpuks poelettidele potsatas(-b). Kas lõpp-produkt on teie raskelt teenitud raha ja alati nappi aega väärt? Varsti saame teada.

Nokatsiga mootorrattur kannab nime Deacon St. John ning ta elutseb maailmas, mida on laastanud viirus, mis muudab inimesed (kaasa arvatud lapsed) ja loomad zombi-laadseteks freakeriteks (nimetagem neid maakeeli friikideks). Zombidest erinevad nad selle poolest, et kui zombi on surnud, siis friigid on elus ning vajavad süüa, juua ja puhkust. Lihtsalt nende ajutegevus on konkreetselt pärsitud ning nad näevad välja küllaltki kuivetunud ja räsitud. Deacon oli enne viirusepuhangut mootorrattajõugu Mongrels liige, kuid nüüdseks on kambast järele jäänud ainult kaks inimest: tema ise ning tema parim sõber Boozer, kellega koos nad nüüdseks kaks aastat erinevate kollide ja inimeste päid katki teinud on. Kuna aga iga hea asi ei kesta igavesti, kistakse ka Deacon ja Boozer üsna pea varemetes Oregoni osariigis sellisesse sündmuste keerisesse, mida nad poleks eales oodata osanud.

„Days Gone“ on avatud maailmaga seiklusmäng, mille kaardil liikumine toimub kas jalgsi või Deaconi mootorrattaga. Kaart pole küll eriti suur, kuid see-eest on see täis erinevaid loomi, taimi, külakesi, majasid ning otse loomulikult ka inimesi ja zomb… friike. Enamik friikidest on sulle ohtlikud just jalgsi, mootorrattaga suudavad sammu pidada vähesed. Ja maailm ise on ilmselt mängu kõige ägedam osa. Nimelt on Bend Studio saanud hakkama suurepärase ilmastiku vaheldumise kuvamisega. Päikesekiired, udu, äike, vihm ja lumi muudavad maailma sinu ümber imeliselt kauniks, sest nende vaheldumine on kohutavalt sujuv. Kujutage ette, et hakkab sadama kerget lund, mis ajapikku läheb üle lumetormiks, võõbates nii kogu ümbruse kui ka Deaconi enda riided valgeks. Seejärel hakkab lumesadu hõrenema ning loojuva päikese kiired hakkavad lund sulatama ning maha jäävad loigud. Otse loomulikult on kogu protsess kiirendatud, aga see muudab maailma toredalt elusaks ning vähemalt mina ei ole sarnast tehnoloogiat üheski varasemas mängus veel kohanud. Üleüldse on mängu graafiline ja heliline pool fantastiliselt head, sest lisaks silmailule paitab maailm ka kõrva. Tuule vihin, vihma hääl, erinevate olendite ebamaised möiratused, mõnusalt võimsana kõlavad lasud ja motika krigin muudavad kogemuse väga nauditavaks. Lisaks on muusika väga-väga hea, eriti need lood, mis sisaldavad ka vokaale. Need annavad stseenidele, kus neid kasutatakse, palju tugevama mõju.

Eelpool mainitud motikas on sinu parim abivahend. Ta viib sind vajadusel ohust eemale, hoiab teatud uuendustega lisalaskemoona ning võimaldab samuti uuenduste käigus ostetavat nitrot kasutades jõuda ka sinna, kuhu jala minna ei saaks. Avatud maailmaga mängudele omaselt antakse peategelasele loo edenedes erinevate tegelaste poolt ülesandeid, milles mäng protsentide abil järge hoida püüab. Nii on sul lõpuks korraga avatud mitu erinevat süžeeliini ning see tekitab olukorra, kus näiteks ühe kuti kinni püüdmine annab sulle protsente juurde nii mingi asula kaitsmise, pättide püüdmise ja küla turvamehe abistamise lugudes.

Ülesanded ise on üsna üheülbalised. Sõida sinna, võta X ja too tagasi. Sõida sinna, lase X meest maha. Sõida sinna, räägi temaga, tule tagasi. Õnneks saab kasutada ka kiirreisimist, mis samuti mängusisest aega ja motika väärtuslikku kütusevaru kulutab, kuid see säästab selliste tüütute ülesannete puhul mängija aega. Mida rohkem sa ülesandeid täidad, seda suuremaks läheb sinu ja mingi asula usaldusprotsent. Mida suurem on protsent, seda ägedamat nänni sa kohalike relva- ja motikajuppide kaupmeeste käest osta saad. Kuna alguses on sinu sõiduki bensiinipaak selline üllatusmunasuurune, pead tihti bensiinijaamades või puksiirautode lähedal peatuseid tegema, et kütust paaki valada. Huvitav, et paari kilomeetri läbimine nii palju kütust kulutab… või et mehaanikud linnades kurdavad, et bensiin on väärtuslik kraam ja seda on vähe. Ilmselt pole nad kilomeetri kaugusel asuvas bensiinijaamas käinud…

Rääkides asjade korjamisest, siis maailm on täis kraami, mida sa korjata saad. Pudelid, lapid, topsikud, juhtmed, püssirohi, marjad, seened, tapetud loomade liha ja mis kõik veel. Siin tegin ma aga paar huvitavat tähelepanekut. Üsna mängu alguses õpetatakse sind ise asju meisterdama. Saad vajalike materjalide olemasolul teha nii kodukootud külmrelvi, ravimeid, lõhkekehi kui ka lõksuvigureid, AGA sa saad nende tegemiseks vajalikke materjale korjata vaid siis, kui sul vastava asja tegemise õpetus olemas on. Enne on need asjad küll maailmas olemas, aga nad on sinu jaoks staatilised ning mäng isegi ei näita, et sa nendega kuidagi suhelda saad. Ainukeseks erandiks on seened ja marjad, mida saab korjata ka niisama, just nagu oleks mängus kunagi olnud ka söömissüsteem, mis millalgi välja lõigati.

Hetkel on Deacon pigem nagu tõeline kauboi, kes ei söö ega situ.

Kõik ülesanded, mida sa maailmas teed, annavad Deaconile ka kogemuspunkte, mida saab kasutada 45 erineva oskuse avamiseks. Oskused on jagatud kolme kategooriasse: külmrelvad, tulirelvad ja ellujäämisoskused. Nii saadki ajapikku “õpetada” Deaconit tulistama nii, et kuulid esireas olevatest zomb… friikidest läbi lähevad ja ka tagumisi tabavad, sind kinni krabanud kolli õigel hetkel nuppu vajutades noaga suskama ja kütitud metsloomadest (huvitav, miks viirus hirvi pole nakatanud?) topeltkoguse liha lõikuma.

Ühesõnaga, meil on suur ja elusana tunduv maailm, taskud erinevat kraami täis ja seljas paar püssi, mille jaoks politseiautodest hulk laskemoona kogutud. Mida aga sellega teha? „Days Gone’i“ lööklause ütleb, et „The world comes for you“ ehk „Maailm ihub sulle hammast“. See on tõepoolest tõsi, sest sõbralikke nägusid kohtab väljaspool asulate seinu harva ja tavaliselt on nad ka siis käsist ja jalust kokku köidetud õnnetukesed, keda sa päästma pead. Igal pool loivavad ringi friigid, varitsevad aru kaotanud marodöörid või kisendavaid friike fännavad ripperid. Karudest, huntidest ja puumadest ei hakka rääkimagi.

Mängu esimeses tutvustusvideos nähtud hunnikust friikidest koosnevad hordid on samuti mängus olemas, aga need on mõeldud pigem pärast loo lõppu maha niitmiseks. Kuid eks igaüks otsustab ise oma võimete üle, sest hordid on kogu aeg maailmas olemas ja kui sa nendega kohtumiseks valmis pole, oled üsna pea nende toit. Kahjuks on vastaste tehisintellekt alla igasugust arvestust. Loomad ründavad alati ühtemoodi, ükshaaval otse peale tormates. Hundid liiguvad küll mitmekaupa, kuid kallale tulevad alati üksi. Inimestest vastased on veelgi hullemad. Nad on enamasti täiesti purulollid ja lubavad õlifiltrit summutina kasutava snaipriga pooled sõbrad enda ümber maha nottida või siis märkab sind mingi tüüp läbi aia ja joostakse jälle sulle otsejoones peale. Sama tormijooks jätkub ka siis, kui ma olen eelnevalt kolm-neli meest pumbaga peajagu lühemaks teinud. Mis aga on seejuures lahe, on see, et maailm elab ka toiduahelana. Suuremad zomb… friigid nüpeldavad väiksemaid (noh, nagu koolipäevilgi), friigid kütivad kitsi ja üritavad ka kiskjatele kallale minna, karud rebivad iga ette jäänud friigi või inimese lihtsalt juppideks. See annab võimaluse mõnikord teisi elukaid enda huvides ära kasutada, kuid kahjuks on selleks mängu jooksul ainult loetud võimalused. Näiteks on ühes kohas pätid laagri rajanud ühe hordi koduks oleva koopasuu kohale. Niipea, kui laagris tulistama hakata, tühjeneb koobas friikidest ja nad teevad kõik pihuks ja põrmuks.

Kõigele sellele heidab lisaks varju veel tehniliste puudujääkide virvarr. Arvustamise ajal ilmus „Days Gone’ile“ küll kolm parandust, kuid minu 50-midagi mängutundi jäid ikkagi ilmestama kõikide helide kadumine peale tegelaste häälte, vaenlaste kukkumine läbi maapinna, tekstuuride ja mudelite mitte ära laadimine, mis jättis aeg-ajalt autod inetuteks tompudeks või pani asula tänavatele hõljuma ainult inimeste pead (kehad manati alles nii 30 sekundi pärast), kuidagi liiga varieeruv kaadrisagedus, eriti kiiremaks tuunitud motika puhul, seina sisse kinni jäävad loomad, linnud ja vaenlased, kaduvad eesmärgid, millega enne mängu uuesti laadimist suhelda ei saa… Jah, nimekiri on pikk ning sellist nalja ühelt konsoolieksklusiivilt justkui ei ootaks. Lisaks juhtub erinevaid apsakaid üsnagi tihti ning see rikub kogemuse ära. Kui millalgi suudetakse vead parandada, võite allpool olevale hindele julgelt punkti juurde panna.

Samas võite te küsida, miks ma mängisin sellist mängu 50 tundi. Vastus on lihtne. Hoolimata kõikidest oma vigadest see mäng meeldis mulle. Kuigi põhiloo mõte on lihtne, tahtsin ma teada, mis tegelastest edasi saab ja siin on mängu tegijad suure kiituse ära teeninud, sest mängu kõrvaltegelased on tõesti toredad ja värvikad isiksused, kelle jutuvada on ka niisama tore kuulata, sest nad pilluvad aeg-ajalt detaile maailma ja enda elu kohta. Nende pisikesed lood põimuvad põhiloo ümber ja loovad terviku, mis annab samuti niigi imelisele maailmale võlu juurde. Ainuke, kelle kallal pisut nuriseks, on Deacon St. John ise. Vastumeelse kangelasena on ta küll pädev, aga mehe isiksus on natuke veidraks kirjutatud. Vahevideotes pigem teistest eemale hoida üritava ja sarkastilise mootorratturina kujutatav Deacon muutub vaenlaste laagrit silmates verejanuliseks tapamasinaks, kes sisistab läbi hammaste lauseid nagu: „Pagana mõrvarid ja vargad, ma tapan teid kõiki ära,“ „Kohe hakkate kisendama,“ ja „Mis tunne teil nüüd on?“ Ei tundu eriti temalik. Ma saan küll aru, et ta on maailma ja enda peale vihane, kuid miks ta vaenlaseid märgates siis kohe ise mõrtsukaks muutub?

„Days Gone“ on seega nagu täiesti adekvaatne B-taseme film. Sul on maailm, kus on zomb… friigid, aga nad ei ole kaugeltki sinu põhivastased. Pigem on nad lihtsalt uue maailma osa, millega nii mängu tegelastel kui ka sinul toime tulla tuleb. Kui sulle meeldivad maailmalõpu-, zombi- või katastroofifilmid ning sa tahaksid jälgida ühte kaasahaaravate tegelastega lugu, on „Days Gone“ täitsa vahva ajaviide. Kahjuks rikuvad ajulage AI ning tehniliste vigade paraad aga üldmuljet piisavalt, et kindlate ostude hulka „Days Gone’i“ kindlasti lugeda ei saa. Kui vead millalgi ära parandatakse, paraneb üldine kogemus tunduvalt. Aga, nagu eelpool mainitud, on maailma, graafika, loo ja tegelastega tehtud suurepärast tööd ning siin on kuhjades materjali, millega edasi liikuda, kui mängule peaks otsustatama järg teha.

Lapsevanematele: „Days Gone“ on maailmalõputeemaline ellujäämis-märulimäng, kus tapetakse erinevate terariistade ja tulirelvadega erinevaid olevusi, sealhulgas ka loomi ja laps-zomb…friike. Seega pole mäng kindlasti mõeldud pere pisematele mängimiseks, eriti kui arvestada asjaolu, et osad relvad suudavad vastaste küljest ka päid, jalgu ja käsi lahti ühendada.

Days Gone
HEA
Kaunis ja hea atmosfääriga maailm
Hästi kirjutatud tegelased
HALB
Vastaste tehisintellekt on kohutavalt halb
Meeletus koguses tehnilist praaki
Peategelasel tundub kohati olevat nagu kaks erinevat isiksust
3
Platvorm(id): PS4
Ilmus: 26. aprill 2019
Arendaja: SIE Bend Studio
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_playstationosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...