Death Lap – kui kiirus sind ei tapa, teeb seda su konkurent

0

Kui ma esimest korda „Death Lapi“ videot nägin, kerkis mul kohe silme ette üks minu lemmikmänguseeriatest – „Twisted Metal“. Härrasmees nimega Nitro Saint Payne korraldab tõeliselt vägivaldse võidukihutamise, milles tuleb käiku lasta tulirelvad, rammimine, autode eriomadused ja turbokiirendus? Jah, kõlab täpselt nagu üks Calypso-nimeline tegelane. Niipea, kui ma olin „Death Lapis“ oma esimesed vastased looja karja saatnud, sain ma aru, et tegelikult on antud teose eeskujuks midagi hoopis vanemat. Kas keegi mäletab sellist vahvat kihutamismängu nagu „Rock and Roll Racing“. Ei? Minge vaadake kiirelt Youtube’ist videot. Nüüd mõelge, et see on virtuaalreaalsuses ja saategi aimu, mis mänguga tegu on.

„Death Lap“ on seega vägivaldne ja ennast mitte eriti tõsiselt võttev ringrajakihutamine, kus mängija peab tegema valiku viie auto vahel ja viiel erineval rajal kas arvuti juhitud vastased või teised Oculuse kasutajad põrmu paiskama. Igal autol on oma lähivõitlusrelv rammimiseks, tulirelv tulistamiseks ja eriomadus suurema hävingu korraldamiseks. Tee pealt saab korjata veel täiendavaid abivahendeid, nagu okastraat, paremad relvad ja turbotäiendus, kuid nendele ei saa alati lootma jääda.

Nii peabki hea seisma selle eest, et hoog oleks võimalikult kiire ja kõik rajal olevad kiirendusribad ära kasutatad, samal ajal ringi vaadates ning kas teisi täristades/rammides või ennast teiste rünnakute eest kilbiga kaitstes esimeseks tõusta üritad. Minu meelest võiks autodel turvist natuke rohkem olla, sest kui sa esimese tabamuse peale kilpi üles ei saa, lastakse sind õhku ning see ei lase korralikel kahevõitlustel üldse tekkidagi. Võib-olla on see taotluslik, sest õhku lendamine sind eriti ei aeglusta ja tihti saad vastased taas suhteliselt kiiresti kätte. Samas ma tunnen, et just see võtab mängu võlust natuke ära, sest nappe pääsemisi eriti ole, vaid sa kas sured või tapad ise.

„Death Lapi“ on kõige mõttekam mängida istudes, eriti veel rallitoolis, et tekitada tõelises masinas istumise tunnet. Juhtimiseks on kaks võimalust, kas vasaku puldi kang või terve puldi õhus keeramine. Kahjuks ei saa imiteerida vasaku käega rooli hoidmist ja keeramist, aga ma loodan, et see võimalus lisatakse mõne uuendusega. Mis mugavusseadetesse puutub, siis pakutakse mitut eri taset igale maitsele. Kellel süda ruttu pahaks kipub minema, saab panna peale pildiahenduse ja siduda vaate keeramise auto suunaga. Mina valisin kõige lõdvemad seaded, et pea ja auto liiguks teineteisest sõltumatult ja kõik oli ka siis suurepärases korras. Pilt liigub sujuvalt ega haki ning ma usun, et võlu peitubki sujuvuses. Suurepärane töö.

Mis aga kahjuks suurema pettumuse valmistas, on mäng ise. „Death Lapi“ autod tunduvad kuidagi liiga kerged ning külglibisemisse minnes ei teki sellist mõnusat inertsi, nagu võiks. Tahaks kihutada läbi kurvide pigem nagu „Wreckfestis“ või kasvõi „Mario Kartis“. Täpselt sama kehtib laskude ja plahvatuste kohta. Tahaks kuulda metalli rebenemist, kuulide vingumist ja tunda plahvatuse kõrvulukustavaid plahvatusi ja rappumist. Seda lihtsalt ei ole. Kui sind õhku lastakse või sina kedagi teist rapid, käib hale plõks ja selline jaanipäevajärgsel hommikul lõkkeasemelt süte vahelt tõusev tulepahvak. Lisaks ei anna mängimine sulle otseselt midagi. Masinaid ei saa uuendada, uusi relvi ega täiendusi lahti ei lukustata ja mingisuguseid kosmeetilisi lisasid ei ole. Sa lihtsalt sõidad, et netiedetabelis parem aeg kirja saada. Minu silmis on tegu luhta lastud võimalusega mängijaid rohkem köita.

Potentsiaali siin on, sest mäng on tegelikult päris lõbus, eriti teiste mängijate vastu ning isegi piiratud radade ja autode valikuga pigistab paarikümneeurosest mängust mõne õhtu jagu lõbu välja. Mulle meeldib väga Nitro Saint Payne’i tegelane ja oleks nõus temaga veel teisteski mängudes tegemist tegema. Kahjuks jättis viletsavõitu füüsika halva maigu suhu ja tekkis mulje, nagu poleks mängu tegijad ise erinevaid automänge mänginudki. Seega idee on hea, aga teostus kesine, kuid ma jään lootusrikkalt uuendusi-järge ootama ja aeg-ajalt panen kindlasti virtuaalmasinatele hääled sisse ka.

Lapsevanematele: virtuaalreaalsus on jätkuvalt soovitatav alates 12. eluaastast ning “Death Lap” on üsna kiire ja vägivaldne mäng. Kui need kaks asja ühendada, saame midagi, mida pere pisematele just ei soovitaks.

Death Lap
HEA
Meenutab vanu häid nostalgilisi automärulimänge
Väga sujuv ja paljude mugavusseadetega
HALB
Sisu pole eriti palju
Füüsika jätab soovida
Helid võiksid olla võimsamad
3
Platvorm(id): Oculus Quest, Oculus Rift S
Ilmus: 5. detsember 2019
Arendaja: OZWE Games
Väljaandja: OZWE Games
Ülevaade tehtud: Oculus Quest

Jäta oma kommentaar siia...