WWE 2K20 – maailma parim

0

„WWE 2K19“ oli keskpärase wrestlingumängu musternäidis. See oli kohmakas ja mitte eriti lõbus. Umbes nagu viimase aja WWE saated-matšidki. Lõpetasin „WWE 2K19“ arvustuse lootuses, et Yukes ja 2K teevad tulevikus midagi teisiti. „WWE 2K20“ vaadates tuleb tõdeda, et midagi sellist ma küll silmas ei pidanud. Nimelt läksid seni WWE maadlusmänge aastast-aastasse treinud Yukesi ja 2K teed lahku ning paljaste higiste meeste rähklemise digitaliseerimise võttis üle NBA 2K sarja tüüri juures istuv Visual Concepts. Nii jäi minu soov uuest mängumootorist unistuseks, aga midagi siiski muudeti, kohati paremuse poole ja kohati… paremuse vastassuunas.

“WWE 2K20” on nagu Shane McMahon, kes nimetab ennast maailma parimaks ja teda on veidi aega lõbus vaadata, kuid tegelikult üritab mees pilti tasku panemata oma etteastega lõpule jõuda.

„WWE 2K20“ ilmumisest on juba päris hulk aega möödas, kuid ma otsustasin arvustuse kirjutamisega oodata, kuni vähemalt üks suurem uuendus on ilmunud. Nimelt oli paikamata mäng kohutavalt katki. Kui mängu pakutavaid võimalusi muutma hakata, ei tule mäng enam nende kuvamisega/haldamisega toime ja kõik lendab vastu taevast. Näiteks kõige levinum ja lihtsamini korratav viga oli treppide areenile tirimine. Kui kellegi selg nende metalselt läikiva pinnaga tutvust tegi, vajusid trepid saladuslikult läbi areeni põranda ning mängu füüsikamootor lendas neid sealt välja kiskuda üritades vastu taevast. Aga see parandati uuendusega ära ja nüüd libisevad trepid neile langeva keha eest kõrvale veel sujuvamalt kui seep maadlejate duširuumi põrandal. Küll aga on jätkuvalt alles mängijate poolt muudetud tegelaste (kui nende riietele/kehale näiteks pilte lisada) kasutamise tõttu mängu kokkujooksmine, maadlejate lakkamatu ringist sisse-välja siblimine, sest nende tehisintellekt on lihtsalt ära pööranud ja maadlejate riietust muutes nende kehast eemale heljuvad riided, juuksed ning silmad.

Nüüd tuleb siin aga üks AGA. Nimelt ma pakun, et päris mitmed mängijad ei puutu nende vigadega ise eriti kokku, sest niisama mängu mängides ja mitte midagi muutes te enam hirmsamate möödapanekute otsa ei komista. See jätab mängijale kogemiseks peaaegu sama mängu, mis ta oli eelmisel aastal, sest mul on tunne, et Yukes jättis Visual Conceptsile oma mängumootori riismed ja nood asusid siis seda omasoodu putitama.

Eelmise aasta väljalaskes olid maadluse animatsioonid kole puised ja halvad, kuid Visual Concepts on tänu NBA-seeriale säärase tööga aastakümneid tegelenud ning on suutnud ka maadluses teadmisi ära kasutada. Nüüd „söödavad“ tegelased ennast teineteisele aeg-ajalt ette, roomates käpuli nurka või ajades ennast vaevaliselt nööride najale püsti, meelitades teid aina uusi ja erinevamaid trikke proovima. Nimelt on showmaadlusele kohaselt hea punktiskoori ja virtuaalrahasumma teenimiseks vaja publikule anda korralik kaasahaarav matš ja need uued animatsioonide kombinatsioonid lubavad seda teha märksa sujuvamalt.

Kiidusõnad on ära teeninud ka mugavamaks tehtud juhtimissüsteem. Kuigi kõik funktsioonid on samad, on teatud toiminguid liigutatud teiste nuppude peale, millest kõige olulisem on minu vihatud vastulöögi liigutamine R2/parema päästiku pealt kolmnurga/Y peale. Ma endiselt ei salli tõika, et võitja selgitab välja see, kes suudab vastase vastulöögid rutem ära kulutada ja leian, et oleks aeg mängu tuua mingi vastupidavuse või väsimusega seotud kontekstipõhine pareerimine, mis vastasele otseselt viga ei tee, kuid sel aastal seda siit kahjuks veel ei leia. Küll aga lubab ümber paigutatud vastulöök seda kärmemalt kasutada. Lisaks on lõpulöögi tegemiseks vaja vajutada käelööki ja haaramist korraga ning esemete üles võtmine ja ronimine ei ole enam sama nupu all. Olen kahe käega muutuste poolt, sest need teevad maadlemise märksa paremini voolavamaks kui eelmisel aastal. Ainuke asi, mille kallal natuke viriseks, on sihtimine, eriti esemete ja relvade kasutamise puhul. Relvade hoobid kipuvad pahatihti vastase kukla asemel tabama põrandat tema kõrval ja uljad hüpped postide otsast lähevad puhta mööda. Küll aga ei kao vastase nuhtlemisel kasutatud laud enam sekundi murdosa jooksul tühjusesse nagu eelmisel aastal. Vähemalt see on positiivne.

Kasutatavaid tegelasi on üle kahesaja ja koguarv on küll natuke väiksem kui eelmisel aastal, aga neid on ikkagi piisavalt, et mängida läbi ükskõik milline maadlusfantaasia. Ainult publiku hetkelemmik Bray „The Fiend“ Wyatt on peidetud DLC sisse, mille mängu eeltellijad/kohe alguses ostjad tasuta kaasa said, kuid tulevased soetajad raha eest ostma peavad.

Areene on samuti lademetes ja matšitüüpe rohkem, kui sa ilmselt ära katsetada jõuad. Kusjuures, eriti meeldivad mulle fantaasiaareenid, mis ei ole küll realistlikud, kuid „WWE 2K20“ allalaetava sisu suunda arvestades sobivad mängu lausa suurepäraselt. Lisaks lasevad erineva valgustusega areenid särada mängu täiustatud valgustusmootoril, mis maadlejate lihased, nahkpüksid ja kostüümide metalldetailid kaunilt läikima paneb. Kahjuks heidavad uuele valgustusele varju tegelaste silmad, mis on „NBA 2K18le“ sarnaselt elutud ja punnitavad kahtlaselt pealuust välja. Samuti tundub, et maadlejate 3D-mudelid on pärit erinevate ajastute mängudest. Osad näevad suurepärased välja, teised aga oleks nagu aastatetagusest mängust kopeeritud. See ei kehti kusjuures ainult tundmatumate meeste kohta, vaid näiteks on John Cena märksa… inetum kui eelmise aasta mängus. Lisaks on areenil maadlevad tegelased jätkuvalt tummad ja hõikeid lastakse kuuldavale ainult vastase narrimise ajal. Muidu vääna või jalad kõrva taha, mitte ühtegi piuksu ei tehta. See aga pärsib minu silmis maadluse ehtsust, sest päriselus röögitakse nagu ratta peal.

Üheks uuenduseks, milles on tunda Visual Conceptsi puudutust, on mängu loopõhine valik MyCareer. Seda alustades loob mängija ise kaks tegelast, ühe neiu (lühikese süütenööriga Red) ja ühe noormehe (muretu naljamees Tre), kelle käekäiku maadluskoolist kuni WWE kuulsuste halli jõudmiseni te ise kogeda saate. Graafiliselt ei ole mängulaad küll tippsaavutus, pigem isegi koledavõitu ja apsakaid täis ning lugu on heal juhul amatöörliku noortefilmi tasemel, kuid mulle meeldis loos kasutatav madalalaubaline huumor ja asjaolu, et tegelasi ei kohelda algusest peale superstaaridena, vaid teel tähtede juurde on nad pidanud kogema ka kõiki komistuskive. Neid motiveerib keskkooli sööklas kirja pandud soovide nimekiri, kust asju ükshaaval maha kriipsutama hakatakse ja uskuge mind, jonnipunni matš (Crybaby match) oli midagi sellist, mida ma tahaksin isegi päris WWEs näha.

Kui enda loodud tegelastega mässamine ei intrigeeri, on olemas vana hea WWE Universe, mis lubab sul mängida läbi erinevaid WWE saateid, muutes nende matše, luues uusi liite ja tülisid, vahetades meistritiitleid ja mida iganes veel. Siinkohal ei tasu aga unustada, et ma mainisin juba arvustuse alguses, et igasuguste muutujate näppimine põhjustab mängus hämmingut ja WWE Universe’is tuleb see kõige paremini esile. Vahel ei juhtu virtuaalsete kuude kaupa midagi, kuid ühel hetkel otsustab mäng, et nüüd teeme nii, et näiteks puurimatšis puuri enam ei näidata, kuid puuri seatud piirid eksisteerivad ikka nähtamatult edasi.

Kui niisama maadlemine ja Tre kobatsemise vaatamine ära tüütab, võite asuda WWE Showcase’i kallale, mis sel korral keskendub Becky Lynchi, Bayley, Charlotte Flairi ja Sasha Banksi karjääridele. Te saate omal käel läbi teha nelja naismaadleja kõige ajaloolisemad momendid, kuid minu jaoks varjutab seda valikut igas matšis nõutavate stipulatsioonide täitmine ja see on tänu vihatud vastulöögi-süsteemile täielik piin. Kahjuks on paljud lahti lukustatavad kostüümid, maadlejad ja elemendid saadaval just sellest mängulaadist, seega fännid peavad ennast sellest vähemalt korra läbi närima.

„WWE 2K20“ kustutab kindlasti wrestlingufänni mängunälja, kuid tänu mängus jätkuvalt esinevatele tehnilistele praakidele ning tõsiasjale, et tegu on juhtimissüsteemi muutuseid arvestamata põhimõtteliselt eelmise aasta mängu koopiaga, ei saa ma teda kahel käel soovitada. Kas mul oli lõbus? Noh, lõbusam, kui eelmisel aastal, sest juhtimine on märksa mugavam, kuid erinevate tehniliste vajakajäämiste virvarr tõmbas entusiasmi kuhjaga maha. Küll aga soovitan ma kõigil huvilistel oodata veel vähemalt ühte-kahte uuendust, et näha, kas Visual Concepts suudab vead välja praakida ja mõelda mängu näiteks jõulumehe kotti pistmise peale, kui selle hea hinnaga saab. Ootan huviga, kuhu siit edasi liigutakse, sest Visual Conceptsi animatsioonipõhine mängustiil võib olla esimeseks tibusammuks õiges suunas.

Lapsevanematele: Showmaadlus on asi, mida ei soovitata kodus järele teha. Ekraanil toimuvad erinevad hüpped, väänamised ja mööbliga näkku löömised, mida näeb ka päris WWEs, seega arvestage sellega, kas teie lastele John Cena ja Roman Reigns päriselt ka meeldivad. Lisaks võivad mängus esile kerkida erinevad tehnilised vead, mis vajavad täiskasvanu sekkumist või selgitustööd.

WWE 2K20
HEA
Juhtimine on varasemast parem
Uus valgustussüsteem on vahva
HALB
Uuendusest hoolimata vigu täis
Ei paku otseselt midagi uut
Maadlejad tunduvad elutud
On näha, et mänguga on kiirustatud
3
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 22. oktoober 2019
Arendaja: Visual Concepts
Väljaandja: 2K Sports
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstation
osta_steamosta_gamestar

Jäta oma kommentaar siia...