Horizon Zero Dawn: Complete Edition – hiirega robotsauruste vastu

0

Ma ei ole kunagi olnud suurem asi arvutimängur. Olen korra endale mänguarvuti koostanud ja see jäi lihtsalt koolitööde tegemise vahendiks, sest mul oli alati erinevatel konsoolidel midagi põnevamat mängida kui PC mulle pakkuda suutis. Asi, mis seda veidike muutis, oli virtuaalreaalsus, sest kuigi PlayStation VR pakub väga ägedat kogemust, ei anna selle puldid, mängude sujuvus ja valik arvutil pakutava kraamiga võrrelda. Nii soetasingi oma videomänguklubi jaoks ühe enam-vähem korraliku mängurisüleri, mis absoluutselt kõik selle poole pillutud mängud ühegi köhatuseta ära mängida on suutnud.

Nüüd jõuamegi jutu peategelaseni – „Horizon Zero Dawn” oli seni PlayStation 4 eksklusiivmeistriteos, mida peetakse üheks kõige paremaks ja nauditavamaks avatud maailmaga videomänguks üldse. Meile Meeldib Mängida lehel kirjutas selles omal ajal Mihkel ja ülistas seda taevani. Ka mina ostsin selle 2017. aasta veebruari lõpus PlayStationile ära ja… jätsin selle mõne mängutunni järel sinnapaika. Põhjus on selles, et nädal pärast seda ilmus Nintendo Switchi hübriidkonsoolile samuti avatud maailmaga „The Legend of Zelda: Breath of the Wild” ja selle võimalusterohkus rikkus minu jaoks „Horizoni” lihtsalt ära. Olen üritanud seda aastate jooksul korduvalt uuesti mängima hakata, aga sama korduvalt vajub ta jälle unustusehõlma.

2020. aasta 7. augustil ilmus „Horizon Zero Dawn: Complete Edition” (ehk lisapaketi ja kõikide muude kellade ja viledega versioon) aga ka arvutile ja ma haistsin selles võimalust lömastada kaks robotkärbest ühe hoobiga: panna korralikult proovile kasutusel olev mänguriläpakas ja mängida see paljukiidetud teos lõpuks ometi läbi. Mõeldud-tehtud. Nüüd, kaks kuud pärast mängu ilmumist, on see lõpuks tehtud.

„Horizon Zero Dawn” räägib meile loo maailmast, kus inimesed on juba kaua aega koopainimese tasemel elanud, tegeledes koriluse ja küttimisega ja üritades metsades, lumistes mägedes ja orgudes ringi luusivate robotdinosauruste küüniste ja lõugade eest hoiduda. Tolle loo keskmes on noor neiu nimega Aloy, kes on mingil põhjusel beebina oma kogukonnast välja heidetud ning kes võtab enda esimeseks suuremaks eesmärgiks ennast kõigile tõestada ja taas kogukonna liikmeks saada. Loomulikult ei lähe asjad nii, nagu tema tahab ja loodab ning Aloy paisatakse tema maailma alustalasid raputavasse seiklusesse. Aga kui tahate täpsemalt teada, peate mängu ise katsetama.

Igatahes on maailm ja maailma ajalugu fantastiline ning mängijale heidetakse kogu aeg hambusse erinevaid killukesi sellest, mis juhtus, milline oli maailm enne ja miks kõik on nii, nagu ta on. Sinu ümbrus on imekaunis, metallist ja plastikust peletised näevad välja ebamaised ja hirmutavad ning puud, taimestik ja tegelaste karvased-sulelised kostüümid näevad välja lausa imelised.

Kahjuks on sellel kaunil mündil aga ka teine külg. Nimelt on Aloy niiöelda ainus tegelane, kes selles maailmas elab. Ükski teine inimtegelane ei reageeri sellele, mis tema ümber toimub ja seda siis nii tegude kui ka sõnadega. Sa võid vabalt keset linna paar tegelast põlema süüdata ja keegi ei tee teist nägugi. Nende kaunilt digitaliseeritud näoilmed jäävad täpselt sama apaatseks nii sõdides kui ka Aloyga vesteldes ja tegelikult kehtib see näoilme-virin ka Aloy enda kohta. Lisaks saab Aloy mängu jooksul võime mõningaid robotloomi endale ratsuks võtta, kuigi see võime peaks olema midagi seninägematut ja vahest isegi hirmutavat, ei reageeri mitte keegi isegi kulmukergitusega sellele, et sa mehaanilise härja seljas lahingusse ratsutad.

Kui sa aga minusugune detailides närija ei ole, leiad siit päris hea mängu. Aloy kasutada on näputäis erinevaid täiustatavaid relvi, millest enim kasutust saavad erinevad vibud. Suuremate ja ülbemate robotsauruste taltsutamiseks on kasu ka köiega harpuunipüssist ja lõksuheitjast, aga minul taandus pahatihti võitlemine valemiks „hüppa nagu Duracelli jänku üles-alla, aktiveeri hüppel käivituv aja aeglustamine, sihi roboti nõrka kohta, põika tema rünnaku eest kõrvale ja korda kõike eelnevat”. Samas on see protsess peaaegu alati nauditav, sest robotite nõrgad kohad ei pruugi alati näha olla ja kui sa piisavalt mitu ühesugust masinat nooltega tükkideks oled hakkinud, hakkavad nad ennast ka täiustama, sundides sind oma strateegiat pisut muutma. Lisaks on igal robotil ja nende erinevatel osadel ka nõrkus teatud elementide vastu, mis lubab sul jooksu (või siis hüppe) pealt erinevat laskemoona katsetada.

Samas on võitlemine alati lõbus ja paneb adrenaliini voolama, eriti kui sul on tegemist mõne linnuliigi esindajaga (tõesõna, robotjaanalinnud ja robotkotkad võivad julgelt romulasse käia). Igas asulas leidub mõni uus ja parem relv või kostüüm, mida langenud robotite juppide eest kaupmeestelt osta/vahetada ning asulast lahkudes tunned sa ennast kohe efektiivsema jahimehena (jahinaisena?). Hiilimine ja põõsastes passimine on suur osa võitluskogemusest, sest põõsad varjavad sind ning lubavad jälgida vastaste liikumisi ja otsida üles oma sihtmärgi nõrgad kohad.

Avatud maailm toimib nagu mitmed tuntud sarnased mängud, kus sul on kogu aeg põhiline missioon ees, aga sinu ümber kaardile tekivad erinevad huvipakkuvad punktid, kus sul on võimalus vabal ajal oma hobidega… lisategevustega tegeleda. Kaart on suur ja jube tihedalt erinevaid ikoone täis (kui sa kaupmeestelt vastavad nännikogumiskaardid ära ostad) ja ma loobusin lisaülesannete järjepidevast täitmisest ning maailmas edasi-tagasi reisimisest umbes esimese kolmandiku järel, sest lisategevused ei ole eriti köitvad ja avastamisrõõmu pakkuvad. Kogutavat kraami on enam kui küll ja kuigi osa sellest läheb kolinal kaupmeestele müügiks, kulub suurem hulk sellest nii oma varustuse uuendamiseks kui ka laskemoona meisterdamiseks.

Kuigi arvutiversioon „Horizonist” toetab ka klaviatuuri ja hiirt, ei suutnud mina seda antud kombinatsiooniga üle viie minuti mängida ja ühendasin arvuti külge oma vana ustava Xboxi puldi, mis lubas mul isegi keset kõige vingemat lahingumöllu mugavalt erinevate relvade vahel valida. Algselt mainiti internetis küll hulgaliselt tehnilisi probleeme, kuid minul isiklikult ei ole peale ülipika esimese seadistuse PC-versioonile ühtegi halba asja ette heita. Pealegi on nüüdseks välja antud juba ka mitu mänguparandust ja kogemus peaks olema kõigile sujuv ja stabiilne. Miinimumnõueteks on AMD FX 6300 või Intel Core i5-2500K, 8 GB mälu, AMD Radeon R9 290 või NVIDIA GeForce GTX 780 4GB mäluga graafikakaart. Soovituslikud nõuded, mis peaksid mängu jooksutama originaalilähedase graafikaga, on Ryzen 5 1500X või Intel Core i7-4770K protsessor, 16 GB mälu ja AMD Radeon RX 580 (8GB) või NVIDIA GeForce GTX 1060 (6GB) graafikakaart. Viimane variant peaks lubama seega keskmisel tasemel 1080P 60 kaadrit sekundis mängu, kuid soovi korral on võimalik erinevaid valikuid ise sättida. PC pordi suurimaks plussiks peaks olema tegelikult ülilaiekraani tugi, mis peaks lubama sul kauguses luuravaid vastaseid paremini märgata. Minul isiklikult sellist ekraani ei ole, seega täpsemad kommentaarid selle kasulikkuse osas jäävad olemata.

„Horizon Zero Dawn: Complete Edition” on kindlasti millalgi teie aega väärt, kui te avatud maailmaga märulimänge vähegi armastate, sest ainuüksi maailm, mis selle mängu jaoks on loodud, on avastamist väärt. Mäng on imeilus ja selles leiduva fotode tegemise valikuga saab paar kaustatäit taustapilte valmis vorpida. Kahju ainult, et „Horizoni” maailmas asuvad tegelased nii masinlikud on, olgu nad siis plastikust ja metallist või lihast ja verest.

Jäta oma kommentaar siia...