Mafia: Definitive Edition – nagu vanasti, aga läigib

0

Räägitakse, et iga uus pidi olema hästi unustatud vana. 2002. aastal ilmunud avatud maailma mäng “Mafia” püsis paljudel veel meeles ning võis nii mõnigi kord taevas-sinisem-rohi-rohelisem vestlustes jutuks tulla. Uudis selle uusversiooni peatsest valmimisest võeti vastu pisut ettevaatlikult, kuid pigem siiski rõõmuga. Aeg on pilk peale visata kuidas arendaja hakkama sai. Siin ta on, “Mafia: Definitive Edition”.

Hangar 13 viimane katsetus organiseeritud kuritegevuse, või noh, pigem ikka sellest rääkivate mängudega kandis nime “Mafia III”. Too teos sai ilmudes omajagu kriitikat arvukate vigade ning liiga korduvaks muutuva mängitavuse tõttu. Kohalikus mänguajakirjanduses muutus “mafiakolmemine” lausa käibefraasiks, tähistamaks mängu, millest ennast kohusetundest vägisi läbi peab pressima. Just see oli põhjuseks miks armastatud esiklapse taassündi teatava ettevaatlikkusega oodati. Kas hirmud olid põhjendatud?

Sellest peagi, aga alustame algusest. Aasta on 1930, Ameerikat laastab suure depressiooni nime all tuntud majanduskriis. Pisut Chicagot meenutavas Lost Heavenis teenib taksojuht Tommy Angelo oma igapäevast leivapalukest. Ootamatult maanduvad tema autosse kaks klienti, kellel on piirkonnast lahkumisega väga kiire ning kes ei pea paljuks sohvrit püstoliga motiveerida, et too karburaatorist rohkem kütet läbi kärutaks. Kui rahulolevad kunded Tommyle edaspidisekski tasuvat tööd pakuvad, otsustab ta siiski sellest loobuda. Kuid nagu ikka, elu teeb omad korrektuurid ning peagi alustab ta edukat karjääri Salieri maffiaperekonnas.

Pean tunnistama, et mängu algset versiooni ma proovinud pole. Niipalju kui kuulnud olen, jääb uusversioon originaalmaterjalile truuks ning kohati on seda tunda. Omal ajal revolutsiooniline avatud maailm on tänapäeva mõistes sisuliselt kasutamata. Missioonide vahel lubatakse sul ringi vaadata, aga peale sõitmise ning ajakirjade, koomiksite ja muu pudi-padi korjamise seal väga palju teha pole. Ja tegelikult pole see üldse halb, sest segajate puudumine võimaldab sul keskenduda loole.

Ja lugu on üsna nauditav. Klassikaline maffiadraamöödia sellest, kuidas pahad on pahad ja head on… natuke vähem pahad. Keeluseaduseaegne alkoholiturg, katusepakkumine, konkurentidega jagelemine – mitte just surematu kultusklassika, aga positiivselt stereotüüpsete meeldejäävate tegelaste ja mõnusa dialoogiga pisut juustuhõnguline kompott, vürtsitatud tibakese koomiksivägivallaga, mis räägib rohkem ja vähem keerulistest inimsuhetest ja lootusest paremale homsele. Ühte peab vana kooli mängu kiituseks ütlema – tarbetut vahtu siia sisse klopitud ei ole – see on värskendavalt tihke ja tummine suutäis nagu vanaema verivorst.

Ka missioonid on tuttavlikult retromaigulised – sõida punktist A punkti B, tulista või kakle pisut ja sõida jälle tagasi. Vahele tibake hiilimist, mõni eskortmissioon, natuke autodest kõmmutamist ja pahade-pahade eest ärasõitmist või nende jälitamist. Eks seda kõike on viimase paarikümne aasta jooksul ju korduvalt nähtud ja tehtud, vahel ehk isegi pisut paremini, aga tempo on õige ja mäng paraja pikkusega – liiga korduvaks ei kisu.

Mängu välimuse kallal on arendajad tõsist uuendustööd teinud ning seda on vanamoodsuses raske süüdistada. Kohati on vast pisut liialegi mindud. Kuigi vihma näeb mängus vaid korra või paar, siis kõik need “Spider-Manist” kadunud veeloigud on salapäraselt leidnud tee Lost Heaveni tänavatele ning läigivad ja peegeldavad seal autodega võidu. Minus pesitsev väike kiuslik kriitik leidis siin-seal küll ka pisut plassimaid tekstuure ja konarlikumaid mudeleid, aga üldmulje on hea ja nii kolmekümnendate suurlinn kui lähiümbruse looduskaunid kohad näevad enamasti muljetavaldavalt kaunid välja.

Mängitavuses tulevad lähtematerjali aastaringid paraku pisut paremini nähtavale. Tulistamine on okei, aga moodsamate mängude tunnetust siit otsida ei maksa – relvad jätavad pigem piuh-piuh oksapüssi kui tavotist ja püssirohust läbi imbunud surmariistade mulje. Ka autode juhitavus on esmapilgul ehmatavalt puine. Tõsi, tolleaegsetes sõidukites kasutati seda materjali tunduvalt rohkem kui tänapäeval ning ka elektrooniliste juhiabidega polnud eriti priisata. Pikapeale siiski harjub ning need masinad mille aiste vahele ameerika maatõugu hobuseid pisut rohkem aetud on tegelikult täiesti nauditavad. Muide, suurema osa sõitudest saab soovi korral vahele jätta, aga sel juhul võib kuulmata jääda mõni vestlus sõidukaaslastega või võimalus nautida üht kahest ajastukohast muusikat pakkuvast raadiojaamast.

Ka maailm, kuigi ilus, pole oma dünaamikalt päris moodsa aja mängude tasemel. Juhuslikud inimesed peavad vestlusi, aga need on lühikesed, mitte pikemaks jälgimiseks mõeldud. Linnas on tramm, aga Tommy ees jäävad selle uksed suletuks. Ka ujumise ning näiteks paatide juhtimisega ta kahjuks hakkama ei saa. Olin sunnitud alla andma ka oodates millal piljardit mängivad mehed lõpuks sihtimise lõpetavad ja kuulidele valu annavad. Aga noh, reanimeeritud 18-aastase vanuri kohta on ta kõbus küll.

Meenutades eelpool mainitud murekohti – kas on ka katki? Õnneks mitte eriti. Siin-seal leiab asju mille kallal norida – eriti just kiiremate autodega sõites torkab eriti selgelt silma kuidas mängumootor asjade joonistamisega hätta jääb ning kui eikuskilt ilmuv taimestik pole teab mis imeloom, siis vahel tekivad ka majade rõdud ja muud suuremad objektid pisut hiljem kui neid ootaks. Ühe korra vajus Tommy istumise all olev auto sädemeid pildudes maasse, tõsi küll – see ei juhtunud tee peal vaid põõsastes ragistades. Enamasti on tegemist vaid lõbusate vahepaladega mis mängulusti kuidagi ei vähenda.

Kui originaalteos oli tuntud kohati üsna halastamatu raskustaseme poolest, siis uusversiooni lisatud valikud lubavad mängukogemuse just enda eelistustele sobivaks timmida. Soovi korral saab näiteks politseinikke pisut leebemaks muuta, et igale kiiruseülemisele kohe eriüksuse ja kuulipildujatega ei reageeritaks. Puristide jaoks on ka klassikaline mänguviis oma ilus ja valus täiesti saadaval. Isegi kurikuulus võidusõit polevat seal sugugi lihtsamaks muutunud.

Lõplik diagnoos – “Mafia: Definitive Edition” on täiesti elujõuline vanake. Siit-sealt paistavad ragisevad liigesed küll välja, aga halastuslasku pole veel vaja. Hea ja tempokas lugu, meeldejäävad tegelased ning väga kaunis maailm pakuvad positiivseid emotsioone uuele mängijale, aga äratundmisrõõmu peaks jaguma ka originaalteost nautinud nostalgiajanusele.

Mafia: Definitive Edition
HEA
Väga kaunis maailm
Hea ja kompaktne lugu ning meeldejäävad tegelased
HALB
Mängitavus pole kohati päris moodsate mängude tasemel
4
Platvormid: PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 25. september 2020
Arendaja: Hangar 13
Väljaandja: 2K Games
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_gamestarosta_euronicsosta_amazon

Jäta oma kommentaar siia...