NBA 2K21 – Boom Shaka-Luka!

0

„NBA 2K21“ arvustus on siiani vist minus kõige enim vastuolusid põhjustanud kirjatükk. NBA mängud on nimelt need mängud, mida mina igal aastal „NBA Live 96“ alates mängin. Mäletan seda, kuidas Visual Concepts (just, 2K autor) PlayStation 1l oma esimese kossumängu „NBA Fastbreak 98“ üllitas. Mäletan seda, kui Sega Dreamcastil „NBA 2K“ sarja esimene osa ilmus. Ma mäletan ka seda, kuidas „NBA Live“ 2019. aastal kuulsusetult pinki nühkima saadeti. „NBA 2K“ sari on vaieldamatult parim kossumängusari, kuid „NBA 2K21“ on tekitanud minus nii palju vastakaid tundeid, et ma kustutasin põhimõtteliselt mängu siunava arvustuse ära ja alustasin otsast peale.

Kui tavaliselt öeldakse, et spordimängud on eelmise aasta väljalaske koopiad ja muudetud on ainult koosseise, siis „NBA 2K21“ puhul peab see esmapilgul ka paika. Graafiliselt tundub ta sama, heli on suures plaanis sama, isegi osad mängusisesed sotsiaalmeedia teated on eelmise aastaga võrreldes muutmata ja MyCareeri selle aasta peategelast Juniorit nimetatakse Cheks. Kui aga natuke lähemalt vaadata, siis leiab mitmeid pisemaid ja suuremaid muutuseid ning seda just korvpallimängus endas. Arvustuses keskendungi just korvpallimängule endale. Mängulaade mainin hästi põgusalt.

Nimelt on Visual Concepts sel korral ilmselgelt keskendunud e-spordile, kuna „NBA 2K“ sarja mängitakse ju ka NBA poolt ametlikult toetatud e-spordi liigas. Seega tuli teha muutuseid, et eraldada terad sõkaldest ja profid… noh, minust.

„NBA 2K21“ suurimaks muutuseks on nimelt viskamine. Kui varem oli tarvis ainult vise õigesti ajastada ning vahel ka mängija oskustele ja märkidele (badge’id) loota, siis nüüd tervitas mind mängu esimest korda käivitades arusaam, et ma ei oska enam visata, sest nüüd on vaja hoopis sihtida. Just. Paremat kangi alla tõmmates lähed viskele, ilmub poolkaar, millel on imepisikese sihtmärgitriibuga sektor ja sa pead kangiga sihiku sinna sektorisse suunama. See nägi veider välja ja tundus pärast 20 aastat nupuga viskamist jube veider. Kui ma eelmisel aastal virisesin, et „NBA 2K20“ teeb absoluutselt kõik, et mind palliplatsilt eemal hoida, siis „NBA 2K21“ jättis mulje, et ma pean kaunite viskeanimatsioonide ja liikumiste jälgimise ajal mingit totakat sihikut passima. Asja ei teinud paremaks ka see, et poolsalaja oli siia lisatud veel stipulatsioon, et ma saan sihikut liigutades selle L2 nuppu vajutades „lukustada“. Mäng ise seda kuidagi ei õpeta ja info jõudis minuni ühe mänguarendaja Twitterist.

Aga see pole ainuke häda viskamisega. Kuna uus viskemeetod on selline, mis vajab suurepärast viskeoskust, kohavalikut ja ka õigeid badge, siis vana hea nupuga peale loopimine kannatas selle all. Tulemuseks oli mäng, kus ka kõige karmimad NBA täpsuskütid, MyCareeri mängijast ja MyTeami kaartidest rääkimata, tulistasid kaugemalt kui kaks meetrit umbes 10% täpsusega. Kui sa sihikut täpselt keskele ei saanud, ehk su vise ei olnud „roheline“, siis pall korvi ei läinud. Tänu sellele oli arvuti vastu mängides näiteks täiesti adekvaatne kaitsestrateegia James Harden ja Steph Curry lihtsalt kolmese taha vabaks jätta, sest nad ei saanud nagunii sisse. Oma esimese arvustuse ma selle põhjal kirjutasingi ja tegin mängu maatasa, sest probleem ei olnud mitte enam mängija oskustes, vaid ka selles, kuidas sinu vastu mängitakse.

Midagi aga muutus. Nagu ma eelmisel aastal mainisin, on „NBA 2K“ selline mäng, mis ei saagi päriselt valmis, sest sinna toodetakse kogu aeg uuendusi. Nii kuluski vaevu kümme päeva, kui „NBA 2K21“ viskamine taas ümber tehti. Eemaldati suvaliselt hüplev sektor ja asendati kiire ning aeglase kangitõmbe korral kindlasse suunda liikuva sihtmärgiga, kuid mis veel tähtsam, kõpitseti ka arvuti juhitud vastaste ning nupuga viskamist. Kõige üllatavam soovitus oli aga sihik hoopis eemaldada, sest see pidavat viskamist veelgi tõhusamaks muutma. Ja üllatus-üllatus, see toimib. Kui menüüst sihik ära peita, toimib viskamine üsna adekvaatse protsendiga ja mäng muutub juba vaikselt nauditavaks ning ma ei suutnud pulti paar päeva järjest käest ära panna. Jah, vahel on jätkuvalt viskeid, kus ma tahaks, et NBA mängija täpsem oleks või animatsioone, mis kleebivad sind kaitsja külge ega lase jõuga mööda minna, aga neid kohtab üha vähem ja vähem. Samas on sellised möödalaskmised tänu sellele häirivamad.

Nagu ülalpool mainisin, on „NBA 2K21“ põhimõtteliselt eelmise aasta mängu koopia, kuid selle pinna alt paistab välja ka mõningaid muid täiendusi peale viskamise. Animatsioone, eriti blokeerimise ja lauavõtmise omi, on kohati parandatud, lauapallid põrkavad kaugemale ja on lahtisemad ning pall on ka ise lahtisem. Ma pole senimaani veel üheski varasemas 2K NBAs näinud, kuidas kolm-neli meest palli õhus pudistavad, nii et see ühe kätest teise kätte põrkab, siis maha pudeneb ja siis taas üles korjatakse. Selliseid võitluseid on lahe näha ja kuna on teada, et PS5 ning Xbox Series X versioon on kohevarsti ilmumas, ootan ma juba suure huviga seda, kas ja kuidas täiustatud animatsioone uue põlvkonna mängudes ära kasutatakse.

Mängulaadidest on taas valikus kaardikogumisosa MyTeam, mis on õnneks kaotanud eelmise aasta kasiinoliku väljanägemise, kuid on sama varmas sinult aina uute ja uute pakkide ostmist nuiama, sest siin on osad arvuti juhitud vastased lihtsalt halastamatud.

Lisaks MyTeamile saab kätt proovida enda loodud mängijale keskenduvas MyCareeris, kus sa astud ülikoolikossu legendi poja ketsidesse, aga see on suhteliselt lühike ja loo lõppedes jätkad oma tegelasega lihtsalt badge’ide ja näitajate kasvatamist.

MyGM ja MyLeague lasevad sul juhtida NBA meeskondi ning need on minu lemmikmängulaadid, kuid siin on hetkel komistuskiviks asjaolu, et päris NBA sai koroonaviiruse tõttu mõnusa kaika kodaratesse ja kuna uute noormängijate valikut pole veel toimunudki ning vana hooaeg alles kestab, ei ole ka „NBA 2K21s“ uusi noori ja sa mängid põhimõtteliselt hetkekoosseisudega. See kõik muutub vast aasta lõpus, kui noored ära valitakse ja mingi uuendusega mängu lisatakse, aga seni tuleb leppida sellega, mis olemas on.

Üheks eelmisest aastast pärit täienduseks on WNBA naiskondadega mängimine, mida paljud vast ei harrasta, sest trofeede järgi otsustades on vaid napp 4% mängijatest naiste kossumatši (jah, ühe matši) lõpuni mänginud. Tegelikult võiksid WNBAd proovida just korvpalliarmastajad, sest naised tunduvad (ja ilmselt ongi) platsi mõõtmetega võrreldes pisemad ning liikumisruumi ja tegutsemisvabadust on rohkem.

„NBA 2K21“ on nagu ebameeldiv suhe. Sa karjud oma kallima peale, ta kohtleb sind halvasti, sa vihastad, lähed teise tuppa ära ega puuduta teda enam tükk aega, kuid mõne aja pärast naased tema juurde ja teil on taas koos tore olla. Samas on pidevalt mõned vead, mis sind kogu aeg häirivad ja millest sa kuidagi mööda vaadata ei saa. „NBA 2K21“ on mõned asjad viletsad ja mõned väga lootustandvad või head ning mängu loojad muudavad mängu pidevalt näiliselt lihtsalt muutmise pärast. Üks on aga kindel: see on parim ja ka ainuke virtuaalkossumäng.

Lapsevanematele: Korvpallihuvilistel noortel pole eriti valikut, sest tegu on ainsa sel aastal ilmuva NBA mänguga. Kuid arvestama peab sellega, et viskamine on tehtud üsna raskeks ja internetis teiste vastu või raskematel raskusastmetel mängides pead sa väga täpselt teadma, millal ja kuidas visata, muidu ei saa palli korvi. Seega olge valmis tusapurseteks.

NBA 2K21
HEA
Mängumootorit on võrreldes eelmise aastaga veelgi täiustatud
5 VS 5 korvpall on jätkuvalt nauditav
HALB
Viskamine võib olla muserdavalt raske
Üldises plaanis ei ole mängus väga palju muutunud
3
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One, Nintendo Switch
Ilmus: 4. september 2020
Arendaja: Visual Concepts
Väljaandja: 2K Sports
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_gamestarosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...