One Punch Man: A Hero Nobody Knows – kangelane, keda keegi… tunda ei taha

0

„One Punch Man“ on manga- ja animeseeria, mis räägib loo Saitama-nimelisest kangelasest, kes on nii tugev, et vastaste rünnakud ei tee talle suurt midagi ning ta ise suudab ühe hoobiga purustada ükskõik kelle. Jah, midagi Supermani-laadset. Aga kuidas sa teed ägeda mängu tegelasest, kes põhimõtteliselt surra ei saa? Õige, sa lased mängijal luua oma tegelase ja kogu toimuvat lugu niiöelda kõrvaltegelasena kaasa mängida. Ma pole isiklikult ausalt öeldes suur „One Punch Mani“ fänn, aga mulle meeldib mängida erinevaid kaklusmänge.

Just kaklusmänguna „One Punch Man“ mind algselt paeluski, sest kuigi ma ei teadnud pooligi tegelasi „Jump Ultimate Stars“ ja „Capcom VS Tatsunoko“ kaklusmängudes, nautisin ma neid omal ajal päris pikalt. Seega, kui ma „One Punch Man: A Hero Nobody Knows“ esimest treilerit nägin, eeldasin kohe, et tegu on järjekordse animekaklusmänguga, kus mängija eesmärgiks pole vastast päris maha lüüa, vaid niikaua elus püsida, kuni nimitegelane kohale tormab ja vastase nokki lööb. Tsiteerides klassikuid „Kääbikust“: „Ma pole veel kunagi niimoodi eksinud.“

„OPM“ on osaliselt kaklusmäng, kus ühel poolel rassib üks kuni kolm tegelast ja osaliselt piiratud linnas toimuv rollimäng, kus sa pead tegelastega suhtlema, ennast arendama ja missioonide täitmise kohti otsima. Mängu alguses loote endale piiratud võimalustega tegelase, kelle jaoks hakkate te ajapikku uusi riideid, kehaosi, soenguid, oskuseid, kogemuspunkte ja võitlusstiile lahti lukustama. Kogu seda kraami koguneb kahte erinevat tüüpi ülesandeid täites. Esimest tüüpi ülesanded annavad teile tuntust kangelasena ja lubavad looga edasi minna, teist tüüpi aga annavad teile uusi võitlusstiile ja kogemuspunkte. Korraga neid koguda ei saa, seega tuleb julmalt nühkida kahte erinevat tüüpi ülesandeid, et mängus üldse kuhugi jõuda. Kuna tegu on kaklusmänguga, taanduvad ülesanded kas kaklemisele või esemete ühelt tegelaselt teisele viimisele.

Kahjuks hakkavad aga mängu edenedes selle kitsaskohad üha enam ja enam välja tulema. Nagu mainisin, pole sul mängu alustades tegelase loomisel eriti valikuid. Selleks, et endale asju, võitlusstiile ja erilööke lahti saada, pead sa hakkama linnas ringi jooksma, alasid lahti lukustama ja „One Punch Mani“ loost tuttavaid tegelasi leidma. Kuna ka mängu mitmikmängulaad avaneb alles pärast mängu tutvustava osa läbimist, on täiesti loomulik, et kõik tegelased tuleb selle jaoks eraldi lahti teha.

Igatahes, kaklused toimuvad kolmemõõtmelisel areenil ja sinu tegelasel on nõrk löök, tugev löök, erilöögid ja vise, mida sa pead kohutavalt puises võitlussüsteemis vastase pihta pilduma. Mängu tuttavatele tutvustades kasutasin naljatledes „Lammutaja Ralfi“ multika analoogiat, kus peategelase mängu majas elasid kodanikud, kelle liigutused kohe mitte sujuvalt teiseks liigutuseks üle ei läinud. „OPM“ on samasugune. Võitlus on täielikult animatsioonides kinni ja osad animatsioonid annavad tegelasele mingiks ajaks haavamatuse, seega teatud hetkedel lihtsalt ei saa vastast puudutadagi. Hüpped on pehmelt öeldes ebatäpsed, visked puised ja kaamera täiesti kohutav.

Nii jäädki sa kindlaks teatud löögiseeriatele, sest need lihtsalt toimivad paremini, kui teised taktikad. Aja jooksul saad sa endale kasutamiseks ka teistsuguseid võitlusstiile, nagu Psychic, mis kasutab kaugemalt kasutatavaid rünnakuid ja Cyborg, mis kasutab erinevaid mehaanilisi abivahendeid, nagu Saitama õpipoisi Genose metallkäed või … ma ei tea, kelle seljakotist välja ronivad ämblikujalad. Iga stiiliga tulevad kaasa oma erirünnakud, mis on omased just sellele stiilile ja lööke omavahel segada ei saa. See soodustab jällegi kõige tõhusama stiili ja kombo leidmist, selle arendamist võimalikult kõrgele tasemele ja 90% võitlustes täpselt sama taktika kasutamist. Kuigi sul on vastas pätid, koletised ja teised kangelased, käitub nende tehisintellekt suures joones samamoodi ning taktika, mis töötab ühe sama võitlusstiili tegelasega, töötab ka järgmisega.

Te võite küsida, et miks on mängu nimi siis „One Punch Man“, kuigi te nimitegelasega ei mängi? Saitama on siiski mängus sees ja ta on täpselt sama tugev tegelane nagu animes. Nimelt on mängus mehaanika, et mõnes võitluses võib sulle juhuslikult appi tormata mõni teine kangelane. Tema saabumiseni on kindel aeg ja kui ta kohal on, saad ta enda asemel kaklema vahetada ja vastasele pasunasse kütta. Saitama on üks sellistest kangelastest, aga tema saabumiseks vaja minev aeg on meeletult suur, kohe mitu minutit ja enamasti (kui just lugu ei nõua tema kohalolu) jõuad sa vastased enne mättasse lüüa. Kui aga piisavalt kaua eest ära põikled, tormab Saitama kohale ja lööb vastase ühe löögiga unustusse.

Võitlussüsteemile lisavad vürtsi taevast alla sadavad esemed, mis annavad sulle või vastasele teatavaid boonuseid ning suvalised vahejuhtumid, nagu maa sees elutsevad ja sobivas kohas võitlejaid poolenisti maa sisse tirivad elukad, meteoriidid ja äikesetormid. Neid kõiki saab vältida, aga kuna liikumine on sama kohutavalt puine nagu kaklemine, ei ole ka see lõbus.

Graafiliselt näeb „One Punch Man“ välja kohutavalt igav ja kuidagi üle jala tehtud. Tegelaste näos ei liigu vestluste ajal peale suu põhimõtteliselt miski ja see muudab niigi hääletu peategelase kohutavalt kuivaks. Teiste tegelaste hääli teevad väidetavalt animesarjast tuntud näitlejad, aga mulle tundub, et need on salvestatud erinevate seadmetega erinevatel aegadel erinevates ruumides, sest heli kvaliteet ja valjudus varieerub vahest koguni sekunditega märgatavalt ja seda enamasti mitte heas mõttes. Lisaks korrutatakse nii linnas ringi liikudes kui ka vaheklippides ühtesid ja samasid helisid ning see hakkab umbes-täpselt viie minutiga kõrva kriipima.

„One Punch Man“ on selline mäng, mille kohta ma tõesti ei oska öelda, miks see olemas on. Vahest tõsimeelsetel sarja fännidel on siit midagi vahvat leida, aga mäng on mehaaniliselt, graafiliselt ja heliliselt kohutavalt nõrk. Kuna mitmikmängu ja tegelaste lahti tegemine nõuab üksikmängu mängimist, siis ei ole seda nii lihtne ka nalja pärast sõpradega mängida. Oma kivid viskavad kapsaaeda ka üles-alla kõikuv kaadrisagedus ja niigi tillukeses linnas sinust paari meetri kaugusel õhust nähtavale ilmuvad arvuti juhitud tegelased ning see tekitab minus tõsise küsimuse, kas tõesti paremini ei saanud? Ideeliselt oleks mäng saanud olla ju hüppelauaks anime ja manga juurde, kuna kõrvaltegelasena saate näha erinevaid peategelasi hõlmavaid situatsioone, aga nigel teostus tapab ära igasuguse huvi seda teha.

Lapsevanematele: Mäng on täis koomiksivägivalda ja väga puiseid mehaanikaid. Kui teie lapsed ei ole just paadunud „One Punch Mani“ fännid, pole neil siit väga palju meelelahutust loota.

One Punch Man: A Hero Nobody Knows
HEA
Sarja fännid leiavad siit vast tuttavaid tegelasi
HALB
Kohutavalt puised animatsioonid
Heli kvaliteet on alla igasugust arvestust
Kõik mängu elemendid on lukustatud üksikmängu taha
Üksluised ülesanded
Väga halb juhtimine
1.5
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 27. veebruar 2020
Arendaja: Spike Chunsoft
Väljaandja: Bandai Namco Entertainment
Ülevaade tehtud: XBox One X

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_gamestarosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...