Lõpuks ometi on kauaoodatud “Watch Dogs: Legion” väljas, kuid kuhu ta selles mänguseerias asetub?
Esimene “Watch Dogs” tutvustas meile isiklike probleemide käes vaevlevat häkkerit nimega Aiden Pearce. Kuigi see teos sai siin ja seal mitmesuguse kriitika osaliseks (peamiselt kurdeti selle üle, et vesi mängus ei näinud välja selline nagu esimestes promovideotes näidati), siis minule see täitsa meeldis. Pakuti head lugu ja omapärast mängu koos mitmesuguste nuputamisülesannetega. Sama ei saa ma aga kuidagi öelda enam “Watch Dogs 2” kohta, mis osutus minu silmis täielikuks läbikukkumiseks. Kohutavalt vilets lugu, korduvad üksluised missioonid, üksteisega äravahetamiseni sarnased NPCd, uskumatult rumal AI, idiootsed vahestseenid ja üleüldse meenutas see pigem mingit segu “Grand Theft Autost” ja “Saints Row’st” kui korralikku järge esimesele “Watch Dogsile”. Seetõttu olin ma “Watch Dogs: Legioni” suhtes üpris skeptiline ja lähenesin sellele ettevaatlikult. Õnneks ei olnudki aga asi pooltki nii hull kui ma algselt kartsin.
Mängu tegevus toimub lähituleviku Londonis, kus tehnoloogia areng on olnud märkimisväärne ning tänu automatiseeritud töökohtadele ja tehisintellektile (AI) on Suurbritannia majandus küll paremas seisus, kuid paljud inimesed on selle arengu käigus oma töö kaotanud. Inglise nael on asendatud krüptorahaga, AR- ja VR-süsteemid, droonid ja iseliikuvad elektriautod on tänavapildis tavapärane nähtus ning kasutusel on varasematest mängudest tuttav Blume’i loodud süsteem ctOS. Kuid mängu alguses langeb London terrorirünnaku ohvriks ning salapärane Zero Day nimeline rühmitus lavastab DedSeci süüdlasteks. Tekkinud kaoses sõlmib Briti valitsus kokkuleppe turvafirma Albioniga, mille tegevjuhiks on Nigel Cass, kes teeb algust Londonis korra taastamise ja DedSeci liikmete jahtimisega.
Mõned kuud hiljem on London täielikult Albioni kontrolli all, põhjustades linnaelanike seas sotsiaalseid ja poliitilisi rahutusi. Põranda alla kolinud DedSeci liige Sabine püüab organisatsiooni taaselustada, et välja selgitada, kes oli tegelikult DedSeci süüdlasteks lavastanud pommirünnakute taga, ja tuua tegelikud süüdlased päevavalgele. Kuid selleks on tal vaja sinu abi.
Mängija saab valida tegelase, kellega mängu alustada, mitmete eelnevalt valmis genereeritud tegelaste hulgast. Iga uue mängukorra ajal pakutakse sulle erinevaid tegelasi. Sama toimub ka hiljem juurde värvatavate tegelastega, iga mängukorra ajal pakutakse sulle erinevaid tegelasi. Ehk siis sinu meeskond erineb täielikult sinu sõprade/tuttavate meeskonnast.
Lisaks mänguloo käigus pakutavatele tegelastele on sul võimalik tänavalt suvalisi (või vähem suvalisi) ettejuhtuvaid tegelasi oma meeskonda värvata. Piiranguid siin pole, kõik on täpselt nii nagu Ubisoft lubas ja kui sa kedagi näed, siis saad sa teda ka värvata. Loomulikult ei kehti see mängu loos oluliste tegelaste kohta ja Nigel Cassi sa ilmselgelt oma meeskonda värvata ei saa. Küll aga võid oma meeskonda värvata ka vastaseid, näiteks Albioni töötajaid. Nende värbamiseks tuleb sul muidugi rohkem vaeva näha, eriti kui sa oled ta mõne oma missiooni käigus veel eelnevalt uimaseks löönud, siis on ta DedSeci peale kohe topelt pahane.
Üllatuseks töötab see süsteem laitmatult ning mis veel üllatavam, ma ei ole värbamisprotsessi käigus kummagi mängukorra ajal sattunud samasuguse taustaloo otsa. Kõigil neil on olnud pakkuda erinev lugu, kus nad sinu abi vajavad, enne kui nad DedSeciga liituvad.
Esimese läbimängu ajal ei pannud ma ka kordagi tähele sarnase välimusega tegelasi. Tavaliselt on Ubisofti mängudes kasutusel üsnagi piiratud arv erinevate tegelaste mudeleid ning pole üldsegi harvad juhtumid, kui tänaval lühikese ajavahemiku jooksul sulle kadunud kolmikud vastu jalutavad või veel hullem, missioonide käigus tuleb sul ikka ja jälle juttu ajada küll uue nimega tegelasega, kuid kel on sama näolapp mis eelmistel. Teise, rahulikuma mängukorra ajal, kus ma põhimissioonide asemel hoopis kõrvalmissioonidele ja -tegevustele keskendusin, suutsin ma juba mängu esimeses pooles täiesti puhtjuhuslikult (ausalt, ma tõesti ei otsinud spetsiaalselt) oma meeskonna spioonile tema kadunud kaksiku/klooni juurde värvata. Nii et siinkohal saab sõpradega omavahel väikese võistlusmängu korraldada, kes suudab esimesena oma meeskonda kolmikud värvata. Ma olen enam kui kindel, et nii mõnigi naljahammas võtab siinkohal ette ja värbabki oma meeskonda sama väljanägemisega tegelased.
Erinevatel tegelastel on erinev taust ja erinevad oskused, mis võivad mitmesugustes olukordades kas kasuks või siis hoopis kahjuks tulla. Värbamisel soovitaksingi ma pigem keskenduda erinevatele oskuste katmisele, et su meeskond oleks mitmekülgne. Nii saad hiilimismissioonile näiteks spiooniga minna, kes on hiilimises osav või droonispetsialistiga droonid enda asemel luurele või lahingusse saata või mõnele häkkimismissioonile häkkeri võtta, kes suudab kiiremini häkkida, võtmeid kaugemalt alla laadida jne. Soovi korral võid tegelikult peaaegu kõiki oma missioone ka ühe ja sama tegelasega teha, vastavalt siis mängustiilile, mis sulle rohkem istub või otsustad hoopis tegelaskuju välimuse ja tema kõnemaneeri järgi, kellega rohkem mängida tahad. See ongi üks suur pluss “Watch Dogs: Legioni” juures: sa võid seda mängida täpselt nii nagu sulle meeldib. Ehk siis, sul on siin mängus täpselt nii lõbus või igav nagu sa ise tahad.
Kui sinu tegelane saab viga või ta arreteeritakse, siis ei ole sul vaja teha muud kui võtta oma meeskonnast järgmine tegelane ja võid oma missiooni jätkata. Mõne aja möödudes kui su tegelane saab haiglast või vanglast välja, võid uuesti temaga edasi mängida. Mängus on olemas ka Permadeath mängurežiim, mille valides võivad su tegelased surma saada. Siinkohal tasub sul ettevaatlik olla, kui sa oma tegelast kaotada ei taha.
Kuigi siin ja seal jätab mõni asi soovida, võib üldises plaanis mängumehaanikaga rahule jääda. Kuigi suurema osa oma missioonide käigus püüan ma hakkama saada spiderboti, turvakaamerate ja droonidega, siis aegajalt tuleb minna ka ise hiilima. See on siin mängus eriti rahuldustpakkuv, hiilides nurga tagant nurga taha või kasti tagant kasti taha ja õigel momendil vastane kahjutuks teha. Valida saad nii surmavate kui mittesurmavate meetodite ja relvade vahel.
On muidugi ka hetki, kus üks korralik lahing käib asja ette või otsustad lihtsalt vastaste droonid ära häkkida ja nad vaenlaste vastu suunata või siis nad ise käsitsijuhtimisele üle võtta ja platsi lihtsalt rakettidega puhtaks teha.
Kõige frustreerivam osa siin mängus on, oh üllatust-üllatust, sõidukite juhtimine, sest see jätab endiselt soovida. Õnneks on neid missioone vähe, kus sul mõnda sõidukit juhtida tuleb ning suurema osa ajast võid kas fast travelit teha või veodrooniga ringi lennata. Tavaliselt ma kasutangi punktist A punkti B liikumiseks seda viimast varianti, korjates tee pealt tech punkte, mille eest saad oma tehnoloogiat uuendada, või muud sodi, sealhulgas siis ka krüptoraha, mille eest võid DedSeci liikmetele riideid osta, kui see peaks olema midagi, mida sa teha tahad. Vabalt võid kasutada olemasolevaid riideid või nad hoopis aluspesu väele koorida ja hoopis sedasi tänavale saata. Usu mind, mitte keegi ei pane sulle pahaks, kui sa Londoni tänavatel aluspesus ringi jooksed. Üldiselt võib raha ja kogu muu pahna peale tech punktide lihtsalt ära unustada, sest see on mõttetult ebavajalik kraam.
Ahjaa… veodrooniga ringi lendamisel on veel üks eelis. Näiteks kui oled suutnud mõne muu tegevuse käigus maa peal mõned vastased närvi ajada, siis pole sul vaja teha muud kui ronida oma veodrooni otsa ja sellega lihtsalt majakatusele või üldse minema sõita. Vahel võib juhtuda, et saadetakse mõni lähedal asunud droon sind siiski kimbutama, kuid seda juhtub harva ning need tüütud pinisejad võib lihtsalt kas välja lülitada või teineteise vastu ässitada.
Ühtlasi jõuan ma nüüd selle osa juurde, et mäng on lihtsalt ÜLIKERGE ja mingit väljakutset see eriti ei paku. Vaenlastest ei ole sulle siin mingeid erilisi vastaseid ja pole siin ka ühtegi tõsisemat sorti nuputamisülesannet, mida kunagi Ubisofti mängudest leida võis. Tegemist on steriilse, “pressi nuppu” mänguga uuele põlvkonnale, et jumala eest keegi neist ei saaks jälle nutma hakata, et appi kui raske see mäng on, miks ma pean oma ajurakke liigutama hakkama. Okei, paar rumalamat sorti nuputamist on kogemata sisse sattunud, näiteks on auk spiderboti jaoks varjatud kastiga, mille pead esmalt veodrooniga eemaldama, aga need on kõrvaltegevuste juures, kui soovid näiteks tech punkte või sodi korjata.
Põhimissioonid ise on huvitavad ja mängulugu on päris äge, kuigi natuke võib-olla jääb neid põhimissioone väheks ja lugu oleks võinud veidi rohkem olla. Samal ajal on kõrvalmissioonidega, mida mingil mänguhetkel tekib nagu seeni peale vihma, väheke nutusemad lood. Mõned neist on küll huvitavad ja omapärased, kuid suurem osa neist on korduvad tegevused stiilis “mine päästa see või too ära”. Hah, ma ikka väga viitsin mingit kuuendat korda järjest täpselt sama missiooni jälle teha.
Mängu visuaalne pool paitab silma ja ma täiega ootan juba uue põlvkonna versiooni, et näha, milline “Watch Dogs: Legion” seal välja näeb. London oma ikooniliste hoonetega näeb ilus välja ning mitmed kohad ja linnatänavad on rõõmsalt äratuntavad. Samas on tänavapildis ka asju, mis silmi häirivad. Üheks selliseks on tänavatel liikuvad sõidukid, mis on inimtühjad. Alguses ma arvasin, et kõik sõidukid ongi tühjad ja tegemist on mingi veaga. Väiksem poiss, kes samuti mängu mängis aga ütles, et ta on mõnes autos siiski ka inimesi kohanud. Lähemalt vaatlemisel sulgus, et tal on õigus, kuigi enamus sõidukeid on tühjad iseliikuvad autod, siis siin ja seal on mõni inimene sinna ära eksinud. Tore, et tehnoloogia on nii kaugele arenenud, et tänavatel on iseliikuvad sõidukid, aga miks need kõik tühjad on? Mis värk on, kus inimesed on? Sõidavad metrooga või käivad jala? Millega need tühjad autod tegelevad ja miks nad kõik tühjad on, jäigi mulle selgusetuks. Õnneks sõidan ma suurema osa ajast veodrooniga linna kohal, nii et väga palju see siiski silma ei riiva.
Üllatuseks võib mänguga üpris rahule jääda. Kui mängu algus Xbox One X-il välja arvata, siis ülejäänud mängu käigus ma ühegi tehnilise probleemi otsa ei komistanud. Alguses muidugi ajas karva korralikult turri, kui mäng juba kolmandat korda kokku jooksis ja ma pidin kõike otsast alustama. Mingil hetkel taipasin ma, et see oli seotud selle poe osaga, mis veel polnud selleks ajaks uuendust saanud ja ei töötanud veel korralikult, nii et kui ma suutsin edaspidi enam sinna aknasse mitte vaadata, jooksis mäng korralikult. Samal ajal esines see probleem mul ainult Xbox One X-il, S-i peal mängides ei märganud ma ühtegi probleemi. Täna tuli sellele õnneks ka parandus välja ning paistab, et nüüd võib julgelt ka viimases aknas ringi liikuda, kartmata, et mäng jälle kokku jookseb. Väiksemaid glitche siin ja seal muidugi märkab ning enamasti on need seotud iseliikuvate autodega, seega ükski neist glitchidest mind otseselt ei häiri. Pigem häirib mind mõne asja korjamisel see, et ma pean ümber selle eseme tükk aega tiirutama ja seda nurka otsima, et selle korjamiseks nuppu pressida. Üheks heaks näiteks on DedSeci peakorterisse sisenemisel sinust paremat kätt jääva mannekeeni peas olevad kõrvaklapid, minge püüdke need esimese korraga kätte saada.
Mõned tuttavad on uurinud minult mikrotehingute kohta mängus. Jah, need on siin olemas ja soovi korral võid tõepoolest pärisraha eest omale spetsiaalset raha osta, mille eest saad omale mängusisest krüptoraha või kaardi, mis märgib Londoni kaardile ära kogu kogutava kraami. Aga see on ebavajalik, mängurahaga pole sul midagi tarka nagunii peale hakata ja kui sa tahadki ägedat skinni oma relvale või sõidukile või teistsuguseid riideid oma tegelastele, siis seda raha saab niisamagi mängides küllalt. Aga kui teil on tõepoolest suur soov lisaraha Ubisoftile anda, siis palun, see võimalus on olemas.
“Watch Dogs: Legion” on nagu üks suur lõbustuspark. Alguses lähevad kõiki neid atraktsioone nähes silmad särama ning sa tahad käia iga atraktsiooni juures, sõita nendega ikka ja jälle ning joosta ühe putka juurest teise juurde. Kuid nagu lõbustuspargiga, hakkavad ka siin atraktsioonid korduma ja iga järgmine hot dogi, jäätise- ja suveniiriputka ei erine päeva lõpuks enam teineteisest millegi poolest. Hoolimata sellest pean ma ütlema, et tegelikult mulle mäng meeldis ja see pakkus mulle nii mõnegi positiivse üllatuse ning ma nautisin mulle pakutavat lugu täiega. Seetõttu ei oskagi ma siinkohal soovitada, kas osta mäng kohe või oodata soodukat, kuid soovitan kindlasti see mäng varem või hiljem omale muretseda.
Lapsevanematele: “Watch Dogs: Legion” sobib PEGI reitingusüsteemi järgi alates 18. eluaastast, kuna see sisaldab vägivalda mängus olevate inimeste vastu ja lastele mittesobivaid väljendeid. Sellest hoolimata, ei leidnud ma antud mängus midagi sellist, mida mu lapsed juba telerist või YouTube’ist näinud või kuulnud poleks ning lubasin mõlemal poisil (15 ja 13) seda mängida. Väiksema poisi arvates oli tegemist suurepärase mänguga ning see sai kiirelt tema teiseks lemmikuks, “Ghost of Tsushima” kõrvale.
