Bravely Default II – vapralt vanaviisi

0

Kord oli aeg, kui Jaapani rollikad ei kujutanud endast keerulisi võitlusmanöövreid vajavaid märuliballette, vaid kangelased seisid ühes reas, kurjamid nende vastas, ning mängu määratud järjekorra või tegelaste kiiruse alusel sai mängija erinevaid tegevusi sooritada. Kui „Final Fantasy” sari ühel hetkel sellest traditsioonist loobus, ootasin ma pikisilmi, et millal nad teevad mingi sarja kõrvalosa, mis pöörduks tagasi oma juurte juurde, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Selle asemel ilmus Nintendo 3DSil aga „Bravely Default”, mis oli minu kauaoodatud klassikaline „Final Fantasy”, ainult teise nimega. Ja see oli väga hea mäng.

Tuleb välja, et minuga sarnaselt mõtles veel palju inimesi, sest esimene „Bravely” sai endale peagi järjeosa nimega „Bravely Second” ning nüüd, 2021. aastal, anti Nintendo Switchile välja ka juba sarja kolmas mäng nimega „Bravely Default II”. Ma sukeldusin suure õhinaga „BDII” maailma ja see haaras minust kõikide küünte ja hammastega kinni ega lasknud lahti enne, kui ma pärast 50 tundi Switchi kinni panin ja mõtlesin, et nii, nüüd on küll kõik tehtud, mis vähegi tegemist väärt on. Olgu, mõned valikulised tugevad koletised ja lisaülesanded on küll teha, aga kõik muu on tehtud ja nii täiuslikkuseni arendatud kui vähegi võimalik. Ei pea ilmselt mainimagi, et ma nautisin sellest peaaegu iga hetke.

„Bravely Default II” lugugi on iseenesest vanu „Final Fantasy” mänge meenutav klišee. Randa uhutud ähmase minevikuga peategelane Seth (minu puhul siis Marcellus C. Savage) kohtub sõjas kodumaa kaotanud printsess Gloria, oma mentori raamatut dešifreerida sooviva õpetlase Elvise ja oma kadunud õde otsiva palgasõduri Adelle’iga ning otse loomulikult asutakse üheskoos pikale teekonnale, et koguda kokku kurjadesse kätesse sattunud maailma säilimiseks üliolulised neli kristalli. Oma teel käiakse ära lopsakas metsas, põletavalt kuumas kõrbes ja jäistel lumeväljadel ning kohatakse erinevaid kurjameid, kellele tuleb koht kätte näidata. Tegelased on vahvad, nendevahelised dialoogid nauditavad ning lugu teeb paar ootamatult täiskasvanulikku piruetti, mis panid mind kukalt kratsima, et oot-oot, mis teemat see armsa välimusega rollimäng just käsitles?

Selleks, et pahadele koht kätte näidata, on meie kangelastel abiks Asteriskide-nimelised võlukivid/esemed, mis annavad neile võimaluse õppida uue ameti oskuseid. Kuna kõik tegelased on oma olemuselt puhtad lehed, pole sul mingit vahet, kes kelleks hakkab, seega võid ise välimuse ja vajaduse järgi ameteid laiali jagada. Saadaval on pikk rida elukutseid, alustades tavapärastest varastest, valgetest ja mustadest maagidest ning rüütlitest ja lõpetades märksa obskuursemate apteekrite, loomataltsutajate ning õnnemänguritega. Iga tegelane saab korraga endale võtta ühe põhiameti ja ühe lisaameti, seega saate kasutada kahe erineva ameti lahti lukustatud oskuseid. Tahate olla rüütel, kes oskab vajadusel ka loitse pilduda? Tehtud. Vibukütt, kellele meeldib vastastelt asju näpata? Ikka saab. Maaler, kes oskab kaaslaseid kilbiga kaitsta? Ka see on võimalik.

Ametite süsteem on sügav ja mitmekülgne, võimaldades mängida mängu just nii, nagu te ise seda soovite. Koletised on kaardi peal näha ning te peate neile otsa jooksma või neid ennetavalt mõõgaga lööma, et võitlust alustada, aga kui teie tegelased on antud ala kollide jaoks liiga tugevad, pistavad nad teid märgates kabuhirmus plehku.

Kuna ameteid on palju ning vahel on vaja ka oma tegelaste taset kasvatada, tuleb „Bravely Default IIs” ette ka kuiva ressursside kogumist ehk grindi ning mäng teab seda ise ka, lubades protsessi endale veidi mugavamaks teha. Nimelt on tavavastased suhteliselt lihtsalt alistatavad ja te võite vabalt lihtsalt võitluste kiiruse põhja lükata ning ühe nupuvajutusega eelnevalt tehtud tegevust/rünnakut korrata.

Kogu võitlussüsteem on üles ehitatud mängu nimeski esinevatele valikutele. Brave lubab tegelasel sooritada kuni neli tegevust ühe käigu jooksul, kuid käikude loendur läheb vastavalt sellele miinusesse ja tegelane peab hiljem samapalju käigukordi vahele jätma. Default paneb tegelase aga kaitseasendisse, vähendades talle käigu jooksul tehtavat kahju ja kasvatades käigu loendurit ühe võrra. Selline käikudega majandamine tekitab kohutavalt nauditava võitlussüsteemi, kus te saate vajadusel koletistele ühe käigu jooksul palju haiget teha või kasutada järjest elustamisloitsu, maagiapunktide jooki Etherit ning seejärel kellelegi ka kaitsekilbi peale visata. See võimaldab mängu ajal väga erinevaid kombinatsioone ja lubab erinevatel hetkedel mängu ka täiesti niiöelda katki teha, sest mõned kombinatsioonid on äärmiselt võimekad ja muudavad isegi karmid bossid hetkega pulbriks. See on aga suur osa ametipõhiste mängude ja oma tegelaste arendamise võlust ning muudab selle, kuidas teie mängu kogete, minu kogemusest täiesti erinevaks.

Kui silma- ja kõrvailu mainida, siis kasutab „BDII” armsaid chibi-stiilis (väikeste kehade ja suurte peadega) tegelasi, mis esmapilgul ja eelpool mainitud lookäike arvestades veider tundub, kuid üldkokkuvõttes siiski superhea mulje jätab, sest erinevate ametite kostüümid ja võitlustes teile vastu astuvad koletised näevad väga head välja. Muusika on igati nauditav ja eriti mängu alguse võitluste taustameloodia on suurepärane.

Häälenäitlemine on aga pisut kahtlasem. Tegelaste hääled on nimelt nii inglise kui ka jaapani keeles sisse loetud, kuid aktsent ja hääldus on kahes keeles täiesti erinev. Samas ei sega see mängu nautimist ning kuigi ma olen seda tüüpi mängur, kellele meeldib võitlustes karjutavate loosungite pärast kuulata just jaapani keelt, jätsin ma „BDII” hea meelega inglise keele peale ning nautisin šoti-austraalia juurtega Elvise hüüatusi.

Samas esineb mängus pisikesi asju, mis mind aga kohati häirima jäid. Miks ei saa maailmakaardil kaamera nurka muuta? See käib su tegelaste üle ringiratast, kuid sa ei saa muuta selle kõrgust, et paremini ümbrust näha, muutes teatud kohtades liikumise ja vastaste otsimise tüütuks. Miks ei ole võitluse ajal näha tegelaste tegutsemisjärjekorda? Kuna tegevused toimuvad kiiruse põhjal ja osad oskused võimaldavad käikudega manipuleerida, siis miks ma ei näe, kui palju kellegi käik järjekorras ette- või tahapoole liikus? Miks ei ole teatud ametitel (Beastmaster/loomataltsutaja) võimalik väljaspool võitlust vaadata, mitu looma sa püüdnud oled ja mida/kui palju kahju need täpselt teevad? Miks ma ei saa salvestada erinevaid oskuste/ametite kombinatsioone ja nende vahel kiirelt vahetada, kui olukord seda nõuab? Selliseid küsitavaid asju on minu jaoks mängus veel ja veel, kuid üldkokkuvõttes ei takistanud need mul „Bravely Default II” kõrvuni armumast.

„Bravely Default II” on nauditav armastuskiri vanadele (ja uutele) klassikalistele Jaapani rollimängudele. Kui te tunnete, et teie südames pakitseb soov mängida mõnda nostalgilist, kuid siiski uut rollimängu, on „BDII” täpselt see, mida vaja ja tegu on minu jaoks selle aasta esimese tõeliselt hea teosega. Ja otse loomulikult on see Nintendo Switchi eksklusiiv.

Lapsevanematele: Kuigi tegu on väliselt armsa mänguga, peitub nunnu pealispinna all küllaltki süngeid teemasid käsitlev ja keeruline rollimäng, seega mina soovitaks seda pigem vanematele mängijatele.

PEGI 12
Bravely Default II
HEA
Sügav ja nauditav võitlussüsteem
Toetab erinevaid strateegiaid
Lugu on klišee, kuid omab nauditavaid ja sügavamaid momente
HALB
Mitmed küsitavad valikud kasutusmugavuses
4.5
Platvorm(id): Nintendo Switch
Ilmus: 26. veebruar 2021
Arendaja: Square Enix, Claytechworks
Väljaandja:Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch

Mängu saab osta siit:
osta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...