Tales of Arise – tervitusi teisest (maa)ilmast

0
Tales of Arise

Jaapani rollimängudest rääkides on päris mitu sarja üsna pika ajalooga ja imetlust tekitava mängude arvuga. „Final Fantasy”, „Dragon Quest”, „Fire Emblem” on need kolm, mis tavaliselt esimesena huultele hüppavad. Kuid nende kõrval on juba ammu inimestele meelelahutust pakkunud rollikasarju, nagu näiteks 2020. aasta lõpus oma 25. sünnipäeva tähistanud „Tales” sari. Super Nintendo konsoolil alguse saanud frantsiis on paisunud vaat et sama suureks kui „Final Fantasy” ja on võitnud väga paljude fännide südame.

Viimane sarja suurem osa „Tales of Berseria” ilmus olenevalt maailmajaost 2016. või 2017. aastal ja seeria austajad on uut „Tales of Arise’i” pikisilmi oodanud. Mina tegelikult polnud üks neist. Minu kokkupuuted „Talesi” sarjaga jäidki SNESi, PlayStation 1, PlayStation 2 ja Nintendo DS/3DS konsoolide peale. Nintendo Wii ja PlayStation 3/PlayStation 4 väljalaskeid ma ei mänginud.

„Tales of Arise’i” ilmumisaeg nihkus aina lähemale ning ühel hetkel mainis Erik, et proovis mängu demo ja see oli nii värviline ja kiire, et ma lihtsalt pean seda proovima. Proovisingi. Ja nüüd kujutage ette stseeni mõnest animest, kus tegelase silmad midagi head süües/tehes/nähes suureks ja säravaks paisuvad. Just, mulle meeldis see, mida ma mängisin.

Niimoodi ma „Tales of Arise’ist” vaimustusse sattusingi ning hakkasin õhinal ka täismängu mängima. Teeme kiire lühiülevaate mängu loost. On kaks maailma, Dahna ja Rena. Dahna inimesed elasid rahulikult oma elu, kui ühtäkki Rena 300 aasta eest Dahnale kallale tungis, maailma vallutas ja selle elanikud omakasu eesmärgil orjastas. Möödunud on nii palju aega, et Dahna inimesed enam ei mäletagi, mida see vabadus täpselt tähendab, sest nad sünnivad ja surevad orjadena. Peategelaseks on animemälukaotuse all kannatav Alphen, kes kannab raudset maski ega tea, miks tal see peas on, kes ta on või miks ta valu ei tunne. Ühel heal päeval kohtab ta aga oma kaasmaalaste poolt jälitatavat Rena neidu Shionne’i, kellel on säärane võime/needus, et tema puudutamine tekitab kõigile elektrilöögiga sarnanevaid piinu. Noormees, kes ei tunne valu ja neiu, kes kõigile valu põhjustab, kistakse seejärel sündmustesse, mis ähvardavad raputada juba 300 aastat kestnud maailmakorda.

Maailm on juba tavapäraselt jagatud erinevateks regioonideks. Sul on mäeala, lumeala, rohuala, linnaala ja nii edasi. Avatud maailma kui sellist ei eksisteeri, kuid erinevate kaartide ja tegevuspaikade vahel saab liikuda nii joostes kui ka kiirreisimist kasutades. Kaardid on vägagi lineaarsed ja kuhugi ära eksida pole võimalik ja midagi väga ise avastada ei saa. Mäng juhib sind väga konkreetselt kindlatesse kohtadesse ja isegi kui sa vaatad, et ohhoo, siin on ju mingi tühi kaljulõhe, siis sa võid kindel olla, et selle lõpus ootab sind mingi aardekirst või ilmub sinna hiljem mõni kangemat sorti boss.

Minule tekitas „Tales of Arise’i” puhul meelehärmi see, et vastaste tase ei kasva koos sinuga, seega algusmaailma hundid on isegi lõpus sama tugev… nõrgad, kui nad olid alguses, seega hilisemate lisaülesannete täitmise nimel ringi jooksmine muudab võitlemise pigem tüütuks, sest koletisele lähenedes ilmub lühike, aga siiski nähtav laadimisekraan (jah, PlayStation 5l on laadimisekraanid), sind viiakse piiratud võitlusalale, kus sa nõrgale kollile ühe löögi annad, ja seejärel viiakse sind uue musta laadimisekraaniga maailmakaardile tagasi. See oli paras pettumus, sest võitlemine mulle „Tales of Arise’is” meeldib, sest see on oma olemuselt kiire, kena ja paljude nüanssidega.

Lisaks Alphenile ja Shionne’ile on sul lõpuks kambas veel neli tegelast ja sa saad vabalt valida, kellega sa maailmas ringi joosta tahad ja keda sa võitluse ajal juhtida soovid. Kuigi tehisintellekt laamendab teistega liigagi edukalt ise, võid sa võitluse ajal nuppu all hoides alati ükskõik kelle enda kontrolli alla võtta.

Igal tegelasel on oma oskuste lahti lukustamise laud, kus neid võitluste ja lisaülesannete täitmise eest saadavate punktidega paremaks teha saab. Oskused on jagatud viiest osast koosnevateks aladeks, mille täitmisel rakendub veel mingi üldine boonus. Näiteks võid sa tegelasele lisada võime mitte esimese hoobiga surma saada, kümnelöögilise löögiseeria/kombo järel tugevamat kahju teha või õhus karmimaid hoope jagada ja kui kogu ala on lahti tehtud, saab tegelane näiteks 20 kaitsepunkti (defense) juurde. Tegelased arenevad kõik sama kiirelt ja kogemuspunkte saavad ka need, keda sa aktiivselt võitluses ei kasuta.

Oskuste seas on ka Arte’id ehk erilöögid ja maagia, mis ongi võitluse põhialuseks. Igal tegelasel on ka tavalöök, kuid ideaalis peaks põhirõhk olema Arte’ide oskuslikul kasutamisel ja kombineerimisel, sest need jagunevad erinevateks elementideks ning õhku tõstvateks ja õhust alla langevateks. Lisaks on sul võimalus kasutada oma kaaslaste abi.

Sarnaselt näiteks „Xenoblade Chronicles” sarjale on ka „Tales of Arise’is” ideaalis eesmärgiks vastase kaitse lahti murda (Break) ja siis tema kaitsenäidik täis peksta ning tegelaste koostöölöögiga talle tugevat kahju teha. See kõik näeb välja fantastiline ja kiire ja nauditav, aga…

Aga mul pole mingit tõsisemat strateegiat Normal-tasemel seni veel vaja läinud. Kõik tavavastased on surnud lihtsalt suvalisi Artesid ja kaaslaste lööke spämmides. Bossid on küll suuremad löögikäsnad, aga ka nende puhul on strateegia piirdunud nende suurelt ja punaselt kumava nõrga koha üles otsimise ja selle pihta hagu andmisega, kuigi minu tegelaste tase on olnud isegi väiksem kui vastaste tase. Võta nüüd kinni, kas asi on selles, et mängu ravitsejad/ravimissüsteem on liiga võimsad, vastased liiga nõrgad või Arte’id liiga tugevad, kuid võitlemise vahva strateegiline potentsiaal ei pääse kuidagi esile.

Ma naudin võitluseid ikkagi, kuid midagi jääb nagu puudu ja seepärast on mul ka kahju, et siin vastased minu tegelastega samale tasemele ei kasva. Loodetavasti ootavad mind kusagil paar tugevamat bossi, kellega ma vähemalt natuke rohkem jännata saan.

Nagu ma juba mainisin, näeb võitlus välja väga-väga äge ja ilus ning sama kehtib enamjaolt ka maailma kohta. Tegevuspaigad on kaunid, värvilised ja näevad välja nagu elavad animemaailmad, kuid kohati tuleb ette kümne sammu kauguselt välja vupsavaid tegelasi (PlayStation 5 peal!!!), mida nagu enam aastal 2021 näha ei tahaks. Oma võlu lisavad ka loo osad ehk skit’id, mis varem väidetavalt staatilised pildid olid, kuid nüüd on tegu liikuvate koomiksipiltidega ja neid on täitsa vahva lugeda ja jälgida, sest just läbi skit’ide saad sa tegelastega lähemalt tuttavaks ning saad näha, kuidas nad mängus arenevad.

Esmapilgul kangelastena tunduvad peategelased võitlevad samas sisimas oma pahede, hirmude ja tõekspidamistega ning seda on täitsa vahva jälgida. Vahel oli mul isegi kahju, et mäng kohati liiga tempokalt edasi tormab, näiteks kasvõi alguses, kus Alphen ja Shionne kohtuvad. Midagi rikkumata võin öelda, et mina oleks näiteks tahtnud Shionne’i esmatutvustuse ja tolle kohtumisstseeni vahele veel mingit lõiku, kuid lugu teeb kiirema hüppe ja eeldab mängijalt koomiksiliku olukorraga leppimist. Aga see võib olla minu isiklik kiiks, et ma tahaksin teatud kohtades aeglasemat lähenemist.

Häälnäitlemine on okei, isegi inglise keeles. „Talesi” üheks firmamärgiks on võitluse ajal oma löökide välja röökimine ja tegelaste väljaütlemised ning need on ka „Tales of Arise’is” täiesti olemas. Vahepeal on küll hääles kuulda ilmselt COVIDist tingitud salvestuste kvaliteedi erinevust, aga mingil hetkel ei pannud ma seda enam lihtsalt tähele. Põhilugu ja skit’id on sisse loetud, lisaülesanded ja maailmas leiduvate tegelastega suhtlemine toimub tekstikastide abil.

Ma ei ole „Tales of Arise’iga” kahjuks veel päris lõpus, olen hetkeks mänginud 26 tundi, ega oska seepärast kommenteerida veel seda, mis juhtub pärast loo läbimist, kuid 26 tunniga olen jõudnud täpselt sinnani, et kui midagi drastilist ei juhtu, seisab mul ees veel viimane viietunnine loo osa ja siis peakski kõik olema. Seega ma ennustan, et lihtsalt loo koha pealt pole tegu väga pika mänguga, kuid pilku trofeedele heites eeldan, et trofeekütid saavad siin väga kaua ringi tuustida. Kavatsen isegi maailmas veel paar tiiru teha, sest ilmselgelt on mul leidmata jäänud mõned öökullid, kes tegelastele kosmeetilisi lisasid jagavad, alustades jänkukõrvadest ja lõpetades piraadi silmaklapiga.

Minu kogemuste põhjal on „Tales of Arise” suurepärane Jaapani rollimäng, mis peaks absoluutselt iga antud žanri fänni maitsemeeli kõditama. Lihtsalt kogenumatel meestel soovitan kohe raskemate raskusastmetega mängida, kuna nagu ma enne mainisin, pole Normaliga võitlustes mingit strateegiat vaja läinud. Nüüd on aga aeg taas mängu sukelduda, et seejärel varsti ka mingisugune (hea) hinne arvustusele lisada. Seniks aga julgen „Tales of Arise’i” kõikidele Jaapani rollimängusõpradele soojalt soovitada, sest iga samm mängu maailmas on olnud vaat et muinasjutuline.

Arvustus on pooleli ja saab lõpliku hinde siis kui mäng läbi saab…

PEGI 12
Tales of Arise
HEA
Potentsiaalselt taktikaline ja nauditav võitlussüsteem
Näeb suurepärane välja
Tegelased ei ole ühetahulised nukud
HALB
Potentsiaalne taktika ei taha võitluses kuidagi esile paista ja võidu toob löökide haamerdamine

Platvorm(id): PC, PS4, PS5, Xbox One, Xbox Series X/S
Ilmus: 10. september 2021
Arendaja: Bandai Namco Studios
Väljaandja: Bandai Namco Entertainment
Ülevaade tehtud: Xbox Series X

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steam

Jäta oma kommentaar siia...