“Gran Turismo” võidusõidumängude sari saab tänavu juba 25-aastaseks. PlayStationil ilmunud avaosa sai kiiresti populaarseks ning tänavu annab Polyhony Digital välja põhisarja kaheksanda peatüki. Kas see on parem kui kunagi varem? Otsisin pisut tolmu kogunud rooli üles – “Gran Turismo 7” on kohal.
Kazunori “Kaz” Yamauchi juhtimisel on stuudio vaid ühe erandiga juba veerand sajandit pühendunud just sellesama “Gran Turismo” sarja loomisele. Ega äkki väsimus kuskilt välja paistma ei hakka?
Õnneks pakub PlayStation 5 uusi võimalusi ning kiibikriisi kiuste annavad autotootjad värskeid mudeleid välja, mis võimaldab mänge eelkäijatest eristada. Üks asi on selge, nii pika pühendumuse jaoks peavad autod ja võidusõit “Gran Turismo” loomekollektiivile väga südamelähedased olema. Ja pisut ette rutates võib öelda, et see paistab mängus pea igalt poolt välja.
Alustame peamisest. “Gran Turismo 7” on võidusõidusimulaator – kindlasti mitte kõige raskem saadaolevaist, aga siiski loodud pakkuma võimalikult realistlikku sõiduelamust ja autotunnetust – niipalju kui see päriselt rooli istumata võimalik on. Seni ainult arkaadkihutamistele pühendunud driftiässad peavad ehk pisut teistsuguseid juhtimisvõtteid õppima, sest päriselus ja GT7-s saab asfaldil kiiremini edasi kui auto nina on pööratud sõidusuunda.
Sõidusimulaator võib eriti algajale esmapilgul liiga keeruline tunduda. Tõsi küll, alustuseks tuleb valida rahulikumate pereautode vahel, mis võimaldavad tunnetuse kätte saada, enne kui sind korralike maantee- või ringrajamürskude rooli lubatakse. Mängus on üle 400 auto. Suurem osa pärismaailmast, klassikutest tänapäevasteni, lisaks mõned täisdigitaalsed prototüübid. Isiklikule kogemusele ma siinkohal liiga palju tugineda ei saa, aga väidetavalt on modelleerimise, helindamise ning õige sõidutunnetusega väga palju vaeva nähtud.
Kui autoajakirjanikud välja arvata, siis päriselus reeglina sellist arvu sõidukeid võimalik proovida ei ole. Isegi virtuaalselt võtab see omajagu aega. Tõenäoliselt kujunevad varem või hiljem välja omad lemmikud, mida erinevates sõitudes kasutada. Et mängu pisut vaheldust tuua on sõitudel piirangud auto tüübi, võimsuse või näiteks lubatud rehvide osas. Kui garaažist sobivat masinat võtta pole, siis tuleb sammud seada ühte mitmest virtuaalsest autopoest või mõni olemasolevatest masinatest sobivatele näitajatele kohandada.
Tuunida saab pea kõike – vedrustus, õhufilter, väljalase, hooratas, turbo ja palju muud. Alates lihtsamatest järelturu detailidest kuni peenhäälestatavate võidusõidusõidukomplektideni – mida fantaasia ning virtuaalne rahakott võimaldavad. Lisaks sõiduomadustele ja aerodünaamikale saab loomulikult enda maitse järgi kohendada ka autode välimust.
Tänapäeva võidusõidumängude tendents on liikuda avatud maailma mudeli suunas. “Gran Turismo 7” on ses osas juurte juurde jäänud – sõlmmaailmas saab erinevate asukohtade ning radade vahel valida kursorit kasutades. Nii mõnigi pood või mängulaad on eelmistest osadest tuttav, aga paljud neist on alguses lukus. Sammud tasub seada kohvikusse, kus Luca aitab üksikosaga järje peale saada ning õige pea avaneb ka mitmikmäng.
Siinkohal tuleb mainida üht mängu olulisemat piirangut. Isegi üksikosa mängimiseks peab teie konsool olema püsivalt võrku ühendatud. Üht-teist saab ka vastasel juhul teha – näiteks jagatud ekraanil kahekesi võidu sõita, aga kuna suurem osa sisu jääb kättesaamatuks ning salvestamine on pilvepõhine, tasub kiire ja stabiilse võrguühenduse puudumisel pigem teiste mängude poole vaadata.
Kui konsool võrgus ja esimesed kohvikutiirud tehtud võib kiigata mitmikmängu poole. Nii mõnestki teisest võidusõidumängust on ilmselt tuttav pilt, kus tavaliselt nooremas eas konkurendid võidusõiduga väga tegeleda ei taha ning pühendavad oma aja teiste sõidu rikkumisele, neid igal võimalusel teelt välja rammides.
“Gran Turismo 7” üritab sportlikku võitlusvaimu au sees hoida ning motiveerib sõitjaid võimalikult puhtalt sõitma, premeerides seda täiendava auhinnarahaga ning kõrgema kasutajareitinguga. Ise mitmikmängu serverit üles pannes, saab lisaks kasutatavatele sõidukitele piirangud peale panna ka sõitjatele ning avariilembesed romurallijad ukse taha jätta.
Lisaks kasutajate loodud mänguserveritele on mängus ka Sport Mode, kus igal päeval saab valida paari-kolme ettekirjutatud reeglitega sõidu vahel. Need toimuvad ettemääratud aegadel näiteks 20-minutilise intervalliga, mis võimaldab soovi korral kvalifikatsiooniringidel paremat stardipositsiooni püüda, aga lubab ka viimasel minutil lisandujad siiski starti, tagumiste joonte taha.
Kuna arvustuse kirjutamise ajal polnud “Gran Turismo 7” veel väljas, siis võrgumänguga jäid mu kogemused pisut üürikeseks. Avapäeva esimesed muljed näitavad, et serverid peavad kõrgendatud huvile vastu ning tosin mängijat mahuvad rajale ära küll. Ka puhast mängu soosivad reeglid tunduvad toimivat. Kerget nügimist ja professionaalses võidusõidus keelatud vingerdamist enda positsiooni kaitsmiseks küll siin-seal kohtas, aga üldiselt olid lihast ja luust konkurendid keskmisest viisakamad ning võidusõit nauditav.
“Gran Turismo 7” on kindlasti kõige kaunim võidusõidumäng mida ma proovinud olen. PlayStation 5 kiirtejälituse sisse lülitamine võimaldab fotorežiimis või sõitude järelvaatamisel nautida veelgi kaunemaid varje ja peegeldusi. Kiidan heaks valiku, et võidusõitude ajaks lülitatakse ka sel juhul liigsed kellad ning viled ikkagi välja ja tagatakse stabiilsed 60 kaadrit sekundis.
PlayStation 5 peal on loomulikult tugi nii Tempest 3D heli, kui DualSense 5 puldi haptilise tagasiside jaoks. Neist esimene aitab eriti roolivaates aru saada, et õige võidusõidumasina jaoks tähendaks helisummutus vaid liigseid lisakilosid ning teine lubab iga tee konarust ja pidamise piiri paremini tunnetada. Kruusa- ja linnaradadel võib see vahel küll pisut häirivaks muutuda.
Korralikule simulaatorile kohaselt saab autentseima kogemuse siiski tagasisidega rooliga. Nende tugi on korralik ja hõlmab suuremat osa PlayStation 4 ja 5 jaoks litsenseeritud seadmetest. Sõidutunnetus on hea ja üsna õige ning muudatused auto seadistuses ning ka ilm mõjutavad seda tuntavalt ja ootuspäraselt. Kerge sabin või ladistav paduvihm on partituurid täiesti erinevatest ooperitest. Eriti tähelepanelik peab olema kuivaval rajal, sest kui sõidujoonelt välja sattuda, võib pidamine kiiresti ja ootamatult kaduda.
Erinevaid radu on sadakond – paljud päriselust tuttavad, kuid kohtab ka mängu disainerite loomingut. Lisaks klassikalistele tänava- ja ringradadele leidub ka ralliautodele sobivat kruusa.
Üksikmängus on nii algajaile sobivaid lihtsamaid sõite, kui ka veteranidele väljakutset pakkuvaid, mis on tähistatud restoranide menüüdest tuttaval tšillikauna-skaalal. Loomulikult saab stabiilsuskontrolli, ABS-pidureid ning ideaaltrajektoori ja pidurdusalasid näitavat graafikat sisse või välja lülitada, et elamust just endale sobivaks seadistada.
Mängust viimase võtmiseks olge siiski valmis, et vahel tuleb kuldse karika saamiseks ühes kurvis õige trajektoori läbimist kümneid ja kümneid kordi harjutada. Ka hilisemate sõitude avamiseks vajalikud litsentsid ei tule kergelt – eksamisõitudel tähendab korrakski rajalt välja kaldumine või barjääri puudutamine kohest läbikukkumist.
Sportlikule käitumisele suunatud mängule omaselt on tehismõistusega vastased suhteliselt viisakad. Olen võidusõidumängudes vahel kohanud tehisintelligentsitust, kus vastased iga hinna eest ettemääratud joonel sõidavad, teistega arvestamata. GT7-s nägin kaasvõistlejaid isegi pidurdamas, kui nad muidu mu kõrval kurvi ära poleks mahtunud. Teravamates sõitudes kipub küll juhtuma, et pisut liiga ettevaatlikult kurvi läbides võib konkurent sulle tagant sisse sõita ning sind kauniste piruettide saatel rajalt välja saata. Jah, meele teeb mõruks kui see juhtub viimasel ringil ning sind esikohalt rivi lõppu langetab, kuid selline see võidusõit vahel on.
Ilmselt juhtuks seda harvem, kui mu lemmikvaatel – kapoti peal asuval kaameral – oleks tagasivaatepeegel. Selle puudumine sunnib eriti just mitmikmängus pisut kitsama vaateväljaga stangekaamerat eelistama. Tavapäraselt saab lisaks valida ka autos ja selle taga asuvate kaamerate vahel.
Loo arenguks vajalikke ülesandeid täites satub kohvikusse üsna tihti. Lisaks tasub vahel ka enda garaažist mõni põnevam masin välja valida ning proovima minna ega mõni kohvikukülastaja seda kommenteerida ei soovi. Seal võib kohata kuulsaid autodisainereid, kel akna alla pargitud auto kohta üht-teist põnevat rääkida on. Suurem autosõber leiab entsüklopeediast lugemist iga garaaži lisatud isendi kohta. Olukorras, kus noorem põlvkond autode vastu üha vähem huvi tunneb on arendajate soov seda kultuuri mängijale tutvustada täiesti arusaadav.
Muidugi leidub ka mängijaid kellele see info huvi ei paku ja kes tahaks mänguga kiiremini edasi minna. Olgu siis öeldud, et pärast avasekundite ära vaatamist saab suure osa videoid-vestlusi ka vahele jätta.
Selline see “Gran Turismo 7” on – suunatud ennekõike suuremale auto- ja võidusõiduhuvilisele, aga pakub siiski omajagu tegevust ka keskmisele mängusõbrale. Kindlasti mitte päris igaühele, kuid loodetavasti aitab see arvustus teil otsusele jõuda kas GT7 teie mänguriiulisse võiks sobida. Kui kasutajaliidese väikesed kohmakused ning mu enda puudulikest oskustest tulenev tšillisõitude frustratsioon välja arvata, jäin mänguga igati rahule. Loodan südamest, et tulevikus lisandub PlayStation VR 2 tugi, mis võimaldaks võidusõitu ka kolmandas mõõtmes nautida.
