Armored Core VI: Fires of Rubicon – tal on metal sees

0
50

„Armored Core VI“? Oot, see on ju selle „Demon’s Soulsi“ looja uus mäng. Äge, äkki see on midagi soulsilikku ja „Elden Ring“ mulle ju meeldis, seega ostame ära. Koju jõudes on aga üllatus suur, sest mõõkade ja maagia asemel ootavad mängijaid ees hoopis kuulipildurid ja laserid. See pole „Souls“. See on „Armored Core“ ja tegu on ikka tunduvalt vanema seeriaga kui „Soulsid“. Just, „Armored Core“ oli esimene mängusari, millega armastatud FromSoftware omal ajal tuntuks sai, alustades hiidrobotivõitluse arendamist juba esimesel PlayStationil. „Armored Core VI“ on uusim mechamärul ning see on tõeliselt nauditav.

Lugu on esmapilgul väga lihtne. Sind saadetakse nimetu ja näotu sõdurina (teil on ainult number 621) hiidroboti sees Rubicon 3 nime kandvale planeedile, kus kamp erasõjavägesid ja riikide ühenduse jõud corali nime kandva aine pärast taplevad.

Mingeid vahevideoid mängus pole ja lugu antakse edasi dialoogi ning üksikute piltide toel. Peategelane peab endale esmalt tegevusloa leidma ja seejärel nime tegema, kogudes kuulsust kõikide erinevate osapoolte juures. Nii tekivad olukorrad, kus üks sõjavägi palkab sind esmalt mingisugust kütuseladu hävitama, kuid järgmise missiooni annab hoopis kütuselao omanik, kes sinu talenti märgates su hoopis endise leivaisa ridu vähendama kupatab. Raha ei haise, seega tina ja plasmat saavad kõik maitsta.

Tegelikult on lugu päris sügav, sest loo käigus avastatakse corali päritolu ja olemust ning tuleb välja, et kõik polegi nii mustvalge. Mõningatel juhtudel tuleb ette ka valikuvariante, kus peate ise otsustama, millist ülesannet vastu võtta, sest tolle edukal läbimisel kaob teise läbimise võimalus uue läbimängukorrani.

Nagu mainitud, veedate te mängu hiidroboti sees. Te saate seda vastavalt lahti lukustatud või poest ostetud juppidele täiustada ning mängustiilgi tuleneb sellest, milline on teie varustus.

Eelistate olla suur ja aeglane, ent kohutava purustusjõuga tank? Täitsa tehtav. Tahate olla mööda lahinguvälja ringi tuiskav pisiroomikutega ratastool? Vabalt.

Mina otsustasin jääda truuks vanale heale pacificrimilikule kahejalgsele robotile, kes hoiab ühes käes leegiheitjat ja teises teravat rammi. Toimis küll. Vähemalt enamasti. Aga sellest juba hetke pärast.

Võitlused on tempokad ja efektsed, sest tavavastased seisavad enamasti paigal ja paugutavad teie pihta üksikuid laske, oodates, kuni te neid vanarauaks muudate, kuid nimekamad kutid kihutavad ringi, lendavad, oskavad ennast ravida ja annavad piksli täpsusega vastutuld. Võitlused teiste nimega robotite vastu on minu jaoks ka selle mängu tipphetk ning kuna mängus on olemas ka Arena-mängulaad, kus te saate kõikide kuulsamate vastastega üks-ühe vastu matše teha, käisin ma seal korduvalt oma uusi relvi ja robotiosi katsetamas. Sisimas sooviksin ma ka vabamat Arena-valikut, sest ma tahaksin vahel näiteks kahe vastase vastu võitlemist harjutada või panna kokku erinevate vastaste kombinatsioone, kuid kahjuks pole see võimalik.

Mängu ajal pole tavavastaste tehisintellekt aga kiita. Esiteks on neil mingisugune kindel nägemiskaugus. Teie hiidrobot võib seista vastasest näiliselt 500 meetri kaugusel ja teda ei nähta ning vastane on „Unaware“. Te lasete ta raketiga maha ja temast 100 meetri kaugusel olevad kaaslased kihutavad samasse kohta, kus tema asus, kuid neid ei huvita, kust rakett teele lasti.

Ühe tammivallutamise missiooni käigus ronisin ma rahulikult kõrgemale tammi otsa ja hakkasin sealt eesmärgi tähise poole liikuma. Teele jäi suurem neljajalgne miniboss (neljajalgsete robotite eripäraks on see, et nad saavad õhus hõljuda). Tulistasin teda ülevalt. Boss hüppas paar sammu tahapoole ja hakkas tulistama seda kohta, kus ma asusin. Ta ei tulnud mulle lähemale ja temast taas 100 meetri kaugusel asuvad kaaslased ei liikunud paigast. Taganesin pisut ja miniboss sammus oma kohale tagasi, olles taas „Unaware“. Nii ma siis jooksin seal edasi-tagasi, tükkhaaval tema eluriba pilbastades, kuni ta mitte millestki aru saamata otsa sai. Taolisi hetki on mängus veel ja veel. Ühes kahe vastasega bossivõitluses jäid õnnetud vastased kahekesi kitsasse nurgatagusesse kinni, üritades minu kuulirahe eest vasakule-paremale kiirendades ära põigelda. Tehisintellekt ei saanud aga põigeldes aru, et nad oleksid saanud hüpates seinte vahelt välja ja nii nad hukkusidki lahingus.

Kui aga endasuuruste vastastega maadlemine on väga äge, siis bossivõitlused jätsid minu jaoks tugevalt soovida. Bossid on FromSoftware’ile omaselt parajad tüütused, olles sinust suuremad, kiiremad ja paremini relvastatud ning nende rünnakud kipuvad sind „vale“ roboti ehitamise puhul karmilt jälitama.

Jah, te saate oma surma külmava roboti vabalt ise kokku panna ja mäng on läbitav ükskõik millise kombinatsiooniga, kuid tavamängija jaoks on osad lahendused tunduvalt lihtsamad kui teised, eeldades kas kindlat relva või kindlat taktikat. Võtame näiteks mängu esimeses õpetlikus peatükis vastu tuleva helikopteri, mille ümber alguses meeletu kisa puhkes. Te võitlete temaga lahinguväljal, kus on maju, mille taha varjuda ja inimeste esimene instinkt on ju proovida jätta midagi ohu ja enda vahele. Härra Kopter on aga ülikiire ja salvab rakettigega ka müüride taha, seega surm on mingit varustust ja väljaõpet omamata kiire tulema. Siis soovitati mul aga vastata jõule jõuga ja talle otse näkku tormata. Ja see lähenemine toimis. Kopter lendas paari katse järel juppideks, kui ma olin talle oma energiamõõka otse kabiini toppima hakanud. Sama asi toimib ka paljude teiste bossivõitluste puhul. Te peate olema agressiivne, sest valel hetkel kõhklemine tähendab surma. Samas läks paari bossivõitluse peale ikkagi kole palju aega, sest nende lakkamatu kuulirahe ja minu jaoks liiga hästi jälitavad löögid tekitasid jubedalt tuska ning ma julgeksin öelda, et mul polnud mitte ühegi bossi vastu võideldes päriselt lõbus.

Kui te tahate ennast eriliselt proovile panna, siis avaneb ühel hetkel ka netimängulaad, kus saate teiste mängijate robotite vastu võidelda, kuid siin tegin mina täpselt 10 matši, millest 9s olin ma vastamisi täpselt ühe ja sama mängu tõhusaimaks tituleeritud relvakombinatsiooni kasutavate tüüpidega. Meenutas NBAd, kus netti minnes saad mängida ainult Lakersi, Warriorsi ja Bostoni vastu.

Samas oli mul mängu jooksul kogu aeg tunne, et ma muutun paremaks. Uus jupike siit, mingi relv sealt. Progress ei jäänud seisma isegi siis, kui ma mõne bossivõitlusega kimpus olin.

Kuna taseme esmakordse läbimise järel pannakse see sulle „Replay Mission“ lisamenüüsse, kus seda hindele läbida saab, käisin ma pidevalt neid avastamas, sest nii leidsin ma erinevaid vastaseid ja romuhunnikuid, mille küljest sai mingisuguse tähise (Battle Log), mille kogumine omakorda lisajuppe andis. Lisajupid ja oma roboti muutmine aga ongi need, mis sulle igas olukorras eelise annavad. Nimelt saad sa isegi pärast hukka saamist Checkpointist mängu uuesti alustades robotit muuta. Kahejalgne ei toiminud, sest maas on miinid? Pane neli jalga alla ja hõlju. Tundub, et oled liiga pehme? Otsi välja sobiva kaitseteguriga jupid ja kuhja endale võimalikult palju elupunkte. Kuulid põrkavad vastaste pealt tagasi? Järelikult on neil karmim soomus, kasutame plasmarelvi ja leegiheitjaid.

Lõpuks kujunevad küll välja teatud relvad, mis on teistest lihtsalt tõhusamad ja nendega on lihtsam tasemeid esmakordselt läbida, aga see ei takistanud mind hiljem Battle Loge otsides muude asjadega lustida. Ehitades peate te aga arvestama ka roboti kaalu ja energiakuluga, sest liigrasked asjad ei kipu kiiresti (või siis üleüldse) liikuma.

Plusspunktid tuleb anda ka tegelastele. Kuigi ma mainisin, et vahevideoid pole ja lisaks sulle on ka kõik teised tegelased näotud ja nimetud, omades ainult oma hüüdnimesid, jäävad nad sulle kindlasti meelde. Eriti südamelähedane on mulle Redgunside väge juhatav G1 Michigan, kes on tõeline meemikindral ning paugub igal võimalusel oma alluvatega. Sind hakkab ta lõpuks austama ja kui te vastamisi lähete, siis… Ah, selle jätan ma juba teie avastada. See oli üks kõige tüütumaid, raskemaid ja lahedamaid missioone mängus. Kivi kotti!

„Armored Core VI: Fires of Rubicon“ on mõnus robotimärul. Ma ei saa seda soovitada igaühele, isegi mitte igale FromSoftware’i uuema aja mängude austajale, sest ta on kohutavalt nišimäng, kuid kui te olete kunagi nautinud kas muid robotimänge või vastava žanri filme, leiate te siit endale mitmekümneks tunniks kvaliteetmeelelahutust, mida saadavad rõõmuhõisked, vandesõnad, lendavad puldid ja võidurõõm.

Lapsevanematele: „Armored Core VI“ ei sisalda otseselt verd ja vägivalda, sest taplus käib hiidrobotite vahel, kuid mäng käsitleb sõda, ahnust ja võimuvõitlust, mis võib nooremate mängijate puhul selgitustööd vajada. Lisaks on mõningad ülesanded ja bossivõitlused päris tüütud ja võivad põhjustada vihapurskeid.

PEGI 12
Armored Core VI: Fires of Rubicon

Platvorm(id): PC, PS4, PS5, Xbox One, Xbox Series X/S
Ilmus: 25. august 2023
Arendaja: From Software
Väljaandja: Bandai Namco Games
Ülevaade tehtud: PlayStation 5

HEA
Tavasuuruses vastastega taplemine on lõbus
Palju relvi ja robotiosi, mida kasutada ja katsetada
Tegelased on väga ägedad
HALB
Tehisintellekt on rumalavõitu
Bossid ei ole lõbusad