Bayonetta Origins: Cereza and the Lost Demon – kass, kes kõnnib omapead

0
98

Iga tantsija alustab oma edulugu väikeste sammudega. Selleks, et tulevikus joosta, pead sa kõigepealt kõndima õppima. Jah, tarkuseteri igale maitsele.

Bayonetta on samanimelise mänguseeria tugev, kaunis ja enesekindel kangelanna, kuid ilmselgelt pole ta alati selline olnud. Sarja esimest osa mänginud inimesed vast teavad, eks? Igatahes, enne Bayonettat oli tüdruk nimega Cereza. Ta oli algaja nõiaõpilane, kes soovis saada võimalikult tugevaks, et vabastada vangikongist oma ema, kes sinna rivaalitseva klanni mehega lapse saamise eest visati. “Bayonetta Origins: Cereza and the Lost Demon” räägibki meile loo Bayonettast, enne kui temast Bayonetta saab. See on lugu Cerezast.


Cereza lugu tuuakse meieni sootuks teistsugusel kujul kui senised Bayonetta seiklused. Kiire ja stiilse märuli asemel on kohmakad liigutused, mille abil noor neiu ennast ise kaitstagi ei suuda. Juturaamatut meenutava ülesehitusega seikluse alguses sööstab seesama neidis aga ülepeakaela keelatud haldjametsa, sest salapärane valge hunt lubab ta juhtida väeni, mille abil ema päästa.

Metsas valitsevate ohtude vältimiseks on tal aga vaja abi ning nõiad kasutavad abivahenditena allilmast (Infernost) välja kutsutavaid deemoneid. Cereza keerab algaja nõiana kokku aga pisikese käki ning tema välja kutsutud deemon maandub tüdruku kaisukassi Cheshire’i sisse. Kuna nüüd lubab Cereza saada piisavalt tugevaks, et päästa oma ema ja saata Cheshire tagasi kodusesse allmaailma, on deemon ja tüdruk omavahel seotud ja seiklus võib alata.

Haldjametsas seiklemise ajal näidatakse pilti pealtpoolt nurga alt ja kaamerat pöörata ei saa. Switchi vasakpoolne pult juhib Cerezat ning käivitab tema võimeid ja parempoolne pult on jällegi Cheshire’i ja tema võimete päralt. Nagu mulle korra öeldi, kujutab selle mängu mängimine endast seda, et sa üritad vasaku käega joonistada kolmnurka ja paremaga ruutu. Vahel tundub see päris keerulisena, aga tegelikult õpib õiged nõksud suhteliselt kiiresti ära.

Cereza õpib mängu ajal tantsusammudega taimi kasvama nõiduma ning Cheshire omandab erinevate elementide kasutamise oskuse. Antud elemendid on lisaks kaklustele kasulikud ka maailmas, sest aeg-ajalt tuleb ette kohti, mis vajavad mööda pääsemiseks teatud võime olemasolu, seega mängu lõpu eel on soovitatav maailma tõsisemalt avastama minna.

Ahjaa, Cereza saab Cheshire’i tema energia taastamiseks ja teatud oskuste kasutamiseks ka kaisukiisu kujul sülle võtta, seega kogu aeg ei peagi kahe puldiga majandama.

Lisaks sellele osutus “Bayonetta Origins” lausa fantastiliseks kahe mängija koostöömänguks, sest kuna puldid on tegelaste vahel ära jaotatud, saad ulatada ühe pultidest oma kaaslasele ning sedasi koos mängu läbida. Üllatav, et mäng sellist võimalust ise ei reklaami. Kahekesi mängides on mängu lõigud, kus tegelased teineteise abistamiseks eraldi radu pidi liikuma peavad, palju lõbusamad.

Võitlused vajavad vahel ka natuke strateegiat, sest vastasteks on haldjarahva esindajad ning mängija peab Cereza maagiat kasutades neid väätidega kinni siduma, et Cheshire siis küünised ja hambad käiku lasta saaks. Samas… pole see mäng tavalisel raskusastmel kuigivõrd keeruline (raskem raskusaste avaneb alles pärast mängu esmakordset läbimist).

Võitluste ja maailma avastamise eest jagatakse mõlemale tegelasele kogemuspunkte ja nelja võlujoogi valmistamiseks vajalikke koostisosi, aga mul ei läinud kuni lõpubossini mitte ühtegi võlujooki vaja. Tavavastased ei tee natuke kogenumale mängurile elu sees viga. Kui olete algajam, siis võib-olla on vahel vaja mõni tervendusjook kummutada, aga lõpmatu maagia ja haavamatuse jooke teil küll vaja ei lähe. Ainsad keerulisemad võitlused tulevad ette mõnes valikulises väljakutsemaailmas ehk Tír na nÓgis, aga ka nendes õpid sa kähku ära, et iga väljakutse lõpus ootab sind üks tervistav kroonleht, mis kogu eluriba täis paneb ja sa ei pea ikkagi jooke kulistama.

Võitlussüsteem on samas väga lahe. Nagu mainitud, omandab Cheshire mängu jooksul erinevate elementide võimeid, mida mängija nupuvajutusega vahetada saab. Kogemuspunktide abil saab lahti lukustada erinevaid oskuseid, mis Cereza ja kiisu koostööd parendavad.

Tahad, et Cheshire kaisukiisuks muutudes kõikidele teele jäävatele vastastele haiget teeks? Olemas. Tahad, et Cereza suudaks kaks või kolm vastast maagiaga paigale naelutada? Olemas. Tahad, et bossivõitluse ajal oleks võimalik ühe nupuvajutusega Cheshire’i kallistada, et tema erivõimemaagia taastada? Ka see on võimalik. Lõpuks lukustuvad nagunii peaaegu kõik võimed lahti, kuid nende saamise järjekord on mängija otsustada.

Ahjaa, miinustest ka… Mängus on nii-öelda avatud maailm, kus vabalt liikuda saab, aga see on lisaks horisontaalsele liikumisele ka vertikaalselt üsna kõrge ja iga piirkond omab mitut korrust. See aga muudab maailma kaardi täiesti mõttetuks, sest kui sa näed kaardil mingit eset või kadunud hinge või Tír na nÓgi sissepääsu, milleni sa tahaks jõuda, siis kaardi järgi sa sinna ei lähe, sest kaart ei ütle sulle, kuidas asjale läheneda. Saad sa sinna sellest metsaosast, mille kaart sul lahti on? Pead sa tulema kusagilt mujalt mingi erivõimega? See muudab mängu avastamise omal käel jube tüütuks ja ma pidin sageli netist juhiseid otsima, kuidas mõni erivõimete lahti lukustamiseks vaja minev ese kätte saada, sest ma ise jääksingi sinna võlumetsa eksinult tiirutama.

Nii Cereza kui ka Cheshire on suurepärased tegelased ja mängijana elad sa nende seiklustele südamest kaasa. Tülid, pettumused, leppimised… Kõik on meeldivalt kaasahaaravad nagu mõnes Jaapani animes. Lisaks muutuvad teatud stseenid mängu ajal vastavalt Cereza ja Cheshire’i läbisaamisele kindlas loo osas.

Ja see muusika… Muusika on siin mängus lausa uskumatult hea ja hetked, mil ärevam meloodia vaheldub rõõmsa või kurva viisiga, on tõsiselt nauditavad ning teravama kõrvaga mängijad tunnevad vast ära ka mõne eelmistest “Bayonetta” mängudest tuntud muusikapala seade.

“Bayonetta” mängud on olnud alati tõelised vaatemängud ning “Bayonetta Origins” tekitab lausa tunde, et see ei ole mõeldudki sellesse seeriasse. Mina kaldungi arvama, et see mäng on alustanud oma eluteed hoopis mingi teise mängu kondikavana, näiteks “Okami” sarja järjena (Nintendo DSil ilmunud “Okamiden” kasutas samuti kaaslase mehaanikat, aga siis istus ta peategelasel seljas). Sellest pole aga midagi, sest nagu ennist öeldud sai, kõik tantsijad alustavad väikeste sammudega ning selleks, et täiskasvanud Bayonetta saaks uhkelt jalgade ja käte külge kinnitatud tulirelvadega vehkida, pidi väike Cereza oma hirme alistades läbi keelatud haldjametsa hiilima.

Kokkuvõtteks tunnistan, et tegu on tõeliselt võrratu mänguga. Olin seda esimest korda käivitades üsna kõhkleval seisukohal, sest indie-rämpsu meenutava ja demo põhjal üsna lühikese Nintendo Switchi eksklusiivmängu eest küsitakse julmalt 60 eurot, kuid olles selle läbinud ning meeldivalt üllatunud, võin tõdeda, et kui “Bayonetta” ja eriti just eelpool nimetatud “Okami” teid kuidagigi kõnetab, võite selle julgelt ära osta. Teised võivad minu arvustuse ja netis leiduvate videote põhjal otsustada, kas see on teie teetass. Mina jõin nimelt alguses õrnalt lürbitud joogi lõpuks kulinal ära ja see oli väga hea.

Lapsevanematele: Mängus ei leidu eriti realistlikku vägivalda, kuid haldjalaadseid olevusi tapetakse ja rapitakse usinalt ning mängu lugu puudutab üksinduse, igatsuse ja teistest sõltumise temaatikaid, seega olge valmis nooremate mängijatega vajadusel nendel teemadel rääkima.

PEGI 12
Cereza and the Lost Demon
Platvorm(id): Nintendo Switch
Ilmus: 8. märts 2023
Arendaja: Platinum Games
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED
HEA
Armas loojutustamise stiil ja muusika
Suurepärane koostöömäng
Võitlussüsteem on nauditav
HALB
Täiesti kasutu maailmakaart
Igavad auhinnad maailma avastamise eest
Lihtsavõitu, võitluse õige pale avaneb alles üpris hilja
4