Prince of Persia: The Lost Crown – Pärsia prints on tagasi!

0
82

Esimene “Prince of Persia” nime kandev mäng nägi ilmavalgust aastal 1989. Jordan Mechneri loodud teos oli 2D platvormikas, milles tuli läbida lõkse täis koopaid ja alistada mõõgavõitluses vastaseid, et lõpuks printsess ära päästa. Teine mainimist vääriv teos on aastast 2003 ja kannab alapealkirja “The Sands of Time”, mis oli juba kolmemõõtmeline ja seal toodi seeriasse sisse ajaga manipuleerimine, et alistada vastaseid ja lahendada mõistatusi. “The Lost Crown” võtab koostisosasid neilt väärikatelt eelkäijatelt, lisab sinna veel metroidvania olemuse ja uus nägemus seeriast ongi sündinud.

“Prince of Persia: The Lost Crown” on Ubisofti uus 2,5D metroidvania stiilis seiklus-platvormimismäng. Seikluse peategelaseks on Sargon, kes on üks seitsmest Pärsiat kaitsvast Surematute-nimelisest eliitrühma liikmest. Rühm saadetakse päästma prints Ghassani ja teekond viib meid Mount Qaf’i. Õige pea selgub, et tegu on neetud kohaga, kuhu oleme kõik lõksu jäänud ja aeg meie ümber ei käitu tavapäraselt.

Visuaalset on tegu väga omapärase ja ilusa mänguga, mis jookseb väga hästi. Mount Qaf jaguneb 13 omanäoliseks bioomiks. Näiteks saad rentslis fekaalide vahel lustida või otsida teadmisi kuninglikus raamatukogus. Minu lemmikuks jäi aga hoopis mereala, mis mõjus väga ägedalt. Loodetavasti saate sealt sarnase elamuse. Igal alal on neisse sobivad vastased ja sedasi on iga uue ala avastamine põnev.

Kunstiliselt on mängu üsna raske kirjeldada, aga ma annan endast parima. Üldiselt tundub mäng pehmete toonidega, samas on teatud efektid jällegi vägagi kirevate värvidega rõhutatud ja pareerimist või supervõimeid kasutades mõjub mäng hoopis animelikuna ehk hetkel võib jääda mulje, et kõik on üks paras läbu, aga tegelikkuses toimib kooslus väga hästi.

Näiliselt avatud maailm pole ilma sobivate ajavõimeteta igale poole ligipääsetav. Näiteks on vaja mõnele kohale ligi pääsemiseks või mõistatuse lahendamiseks topelthüpet, teise dimensiooni minekut või hoopis mõnda muud lisaoskust või -võimet, et need platvormid muutuksid kasutatavaks. See muudab maailma avastamise järjest põnevamaks, sest iga uus ajavõime lisab kuhjaga võimalusi, kuhu edasi või tagasi avastama minna. Kindlasti muudab see ka teatud kohad väga väljakutsuvaks näpuakrobaatikaks, sest mängijalt nõutakse hunniku erinevate võimete kasutamist. Seda kõike toetab otse loomulikult väga hea kontroll tegelase üle, aga siin pole midagi imestada, sest Ubisofti Montepellieri stuudiolt on tulnud näiteks “Raymani” mängud.

Väga huvitava lisana tooksin välja võimaluse jäädvustada pilt oma asukohast ja see salvestub kaardile. Nii on oluliselt lihtsam meelde jätta kohti, mida hiljem taas avastada. Selle võimaluse võiksid omastada ka teised tuleviku metroidvania’d. Vanade alade taaskülastamise teeb kiiremaks võimalus teatud kohtade vahel kiirreisida. Kui selline seiklus tekitab eksimishirmu, siis mäng lubas alustades tegelikult valida kahe režiimi vahel, millest üks abistab mängijat ja näitab, kuhu on vaja minna.

Raskusastme valisin mängu poolt soovitatud teise taseme neljast ja väga hästi oli välja toodud, kuidas raskusaste mängu mõjutab (viienda variandina on võimalus sliderid oma äranägemise järgi sättida ja luua raskusaste ise). Igatahes kohe alguses sai selgeks, et lahingud pole naljaasi ja selgeks tuleb saada kaitsmine ja pareerimine. Pareerimist premeeritakse, kui suudad seda õigel ajahetkel teha, kuid eksides saad jällegi rohkem viga.

Väiksemaid vastaseid saab õhku lüüa ja seal nendega edasi žongleerida. Suurematele vastastele tuleb jällegi teisiti läheneda. Muidugi ei puudu ka tulistavad või kilpidega vastased. Kõige suuremat väljakutset pakuvad otse loomulikult bossivõitlused.

Mängu jooksul leiab uusi erilisi ründevõimeid ja ka teatud ajavõimeid lisavaid valikuid, kuidas vastaseid alistada, seega kaklused ei muutu igavaks. Lisaks muudavad mängu kulgu erinevate võimetega medaljonid, mis näiteks teevad sind tugevamaks või suurendavad kogutava valuuta kogust vastaste alistamisel. Neid, kellele meeldib maailma põhjalikumalt läbi kammida, tasustatakse erineva valuutaga, millede eest on võimalik osta näiteks bioomide kaarte, täiustada relvi või pikendada eluriba.

Igaks juhuks mainin ära, et metroidvania’d on minu teetass ja olen mänginud näiteks ka selliseid suurepäraseid teoseid nagu “Hollow Knight”, mõlemad “Ori” teosed, “Metroid Dread” ja nüüd lisandub siia nimekirja ka “Prince of Persia: The Lost Crown”. Konsool, millel teost naudin, on Playstation 5 ja sellel jookseb mäng 4K@120fps, lisame siia juurde veel OLED teleka ja saame kokku tõelise visuaalse naudingu.

Kokkuvõtteks võin öelda, et “Prince of Persia: The Lost Crown” on paganama hea mäng. Kui ma algselt arvasin, et põhiloo läbimiseks kulub umbes20 tundi, siis tegelikkuses jõudsin selle ajaga teosest lausa 100% välja pigistada. Täpselt selline paras pikkus ühe metroidvania-stiilis seikluse jaoks. Selle aja sisse oli mahutatud üllatavalt hea lugu.

Loo lõpp polnud kohe mängu alguses läbinähtavalt selge ja pakkus mulle korduvalt üllatusi. Vastased olid piisavalt varieeruvad kuni mängu lõpuni välja, kuid mängu teises pooles muutus nende alistamine väga kergeks. Siin võib süüdi olla minu mängustiilil. Nimelt meeldib mulle palju avastada ja oma tegelast selle käigus võimalikult tugevaks arendada. Samas metroidvaniasse sobibki selline arengukõver, kus algselt võimeteta tegelasest saab mängu lõpuks väga tugev sõdalane. “The Lost Crowniga” on pikemat aega minu radarilt kadunud Ubisoft sinna üllatuslikult tee tagasi leidnud – hästi tehtud!

Kui metroidvania’d on ka sinu jaoks nauditavad, siis ära kahtle ja asu sinagi seda mängu nautima. Tegelikult soovitan seda kõigile, kuid arvestada tuleb 50 eurose väljaminekuga.

Lapsevanematele: “Prince of Persia: The Lost Crown” on soovitatav alates 16. eluaastast, sest sisaldab vägivalda.

Prince of Persia: The Lost Crown

Platvormid: PC, PS4, PS5, Xbox One, Xbox Series X/S, Switch
Ilmub: 18. jaanuar 2024
Arendaja: Ubisoft
Väljaandja: Ubisoft
Ülevaade tehtud: PS5

HEA
Ülimalt stiilne visuaal
Kiire ja täpne tegelase kontroll
Innovatiivsus metroidvania žanris - võimalus salvestada pilte kaartile
HALB
Vibuga sihtimine on pandud ebaloogiliselt liikumiskangi alla
Mõne mõistatusega jääb arusaamatuks, kas lahendus jääb puuduva võime taha või on lahenduse info mujal maailmas peidus
4.5
HEA MÄNG