Daemon X Machina: Titanic Scion – ulata mulle käsi

Kui ma 2019. aastal “Daemon X Machinat” mängisin ja sellest hiljem kirjutasin, lõpetasin ma oma jutu sõnadega: “Ma näen selles mängus suurt potentsiaali ja loodan, et esimene osa müüb piisavalt, et mängule täiustatud ja märksa vingem järg teha.” Kuus aastat hiljem on tolle teose järg ilmunud. On see siis täiustatud ja märksa vingem? Noooooh… Vaatame lähemalt.

“Daemon X Machina: Titanic Scion” pole enam Nintendo Switchi eksklusiiv, vaid ilmus kõikidele tänapäevastele platvormidele. Mina mängisin demo Switch 2 peal ja mängu ennast PlayStation 5 peal ja tuleb ausalt tunnistada, et PS5 peal on mängukogemus parem, sest seal püsib kaadrisagedus 30 asemel 60 peal ning tekstuurid ei teki enam nina all objektide peale, vaid laaditakse ära märksa kaugemalt. Laadimisajad on mõlemal kohutavad, kuid see on seotud netimängu lubamisega. Netimängu keelates kaotate küll kõik selle hüved, ent saate kiired laadimisajad.

Aga see selleks. Alustame algusest. “Daemon X Machina: Titanic Scion” on siis järg pisukese pettumuse valmistanud mechamärulile, seega loomulikult ootaks ka sellest mõnusat plekimõlkimist. Lugu annab selleks hea eelduse.

Tegevus toimub sadu aastaid pärast esimese mängu sündmuseid kusagil kaugel-kaugel planeedil, kus Reclaimersiteks kutsutavad mässulised ja Sovereign Axiomi nimeline militaarjõud vägikaigast veavad. Viimaste ridadesse kuuluvad ka ülivõimetega mutantinimesed ehk Outerid, kellest üks on ka peategelaseks. Selgub, et mitte kõiki Outereid ei värvata niisama ägedateks sõduriteks, vaid nende siseelundeid ja kehasid kasutatakse liigselt muteerunud ja surma äärel olevate eliitvägede turgutamiseks. Peategelane pääseb viimasel hetkel säärasest saatusest, kukub kivina orbiidilt alla planeedile ja lubab teda aidanud sõbra päästmiseks kõik pilbasteks lasta, liitudes selleks Reclaimersitega. Seega ei midagi väga sügavat, lihtsalt märulifilmilik põhjus selleks, et turvistes tüübid ja koletised omavahel madistada saaksid.

Kuna tegu on avatud maailmaga märuliga ja esimese osa hiidrobotid on 90% ajast asendatud väiksemate turvistega, tõmbasin mina otsekohe paralleele Raudmehe ja “Anthemiga“, öeldes, et “Titanic Scion” on see mäng, mis “Anthem” soovis olla. Nimelt on avatud maailmas turvises ringi tuhisemine ja oma varustuse ja relvastuse pidev tuunimine väga äge ning mul polnud midagi selle vastu, et vahel olid kiirreisimispunktid ülesandest eemal ja nõudsid kerget lendamist. Nauditav värk ju.

Huvitaval kombel on maailma paigutatud ka autod ja hobused ning ühel hetkel lukustub lahti ka mootorratas. Need on kohutavad, sest nendel lihtsalt puuduvad igasugused füüsikalised omadused. Parim näide on motikas ja sellega seonduvad võiduajamised. Nimelt paiskub motikas puujuurt või liivatera tabades kõrgele õhku, teeb oma 10 tiiru ümber oma telje ja prantsatab maha. Hobune pöörab sama hästi nagu palk kärestikus. Auto käitub sarnaselt motikale, aga kuna ta on suurem ja kandilisem, saab sellega kenasti kuristikesse kinni jääda.

Kõik, mis puudutab aga turvisega liikumist, on äge. Maailm on suur nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Kõikjal on koopaid, mägesid, kurusid ja lõpuks ka metsi ning kuna mäng toetab ka netimängu, saab seal ringi kimada koos kahe sõbra või võhivõõraga, aga liituda saab mänguga, kus sinul lugu sama kaugele mängitud on.

Kuna kõik, mida sa tapad, pillab sulle nännikuhja, millest ühe jupi valida saab, koguneb pidevalt mingit uut pudi, millega lõbutseda. Turvise jalad, käed, kehad, pead… kõike saab omavahel kombineerida ja alati on mingid numbrid, mis suuremate ja parematena tunduvad. Erinevad jupid määravad ära ka mängustiili. Kui ehitad omale suure kaitsevõimega vammuse, on su kiirus aeglasem, aga jaksad turjal kanda mehist laserrelva. Kui tahad olla kiire, pead leppima märja paberi sarnase kaitsega, ent sinu jooksmiskiirus on suurem kui raske turvisega mehe lennukiirus.

Ka relvi on kuhjaga: laserid, raketid, nukid, nuiad, pumppüssid, mõõgad, automaadid… Valikut sama palju nagu Grove Streeti toidupoes.

Kõik mängivad üksteisest väga erinevalt ja võimaldavad erinevaid lähenemisi. Hoiad vasakus käes nukki, et sellega vastane oimetuks taguda, tal siis kratist kinni võtta ja teises käes oleva pumba salv temasse tühjendada? Tehtav. Kaks mõõka ja surma külvav keeristorm? Olemas. Laserid ja raketid õlgadel, et vastasele üldse mitte lähedale minna? Samuti võimalik.

Kui kaalupiirangut jälgida, saab kaasa võtta kuni neli relva, mida jooksvalt vahetada, seega poole kakelungi pealt on võimalik ka strateegiat muuta. Lisaks lukustub mängu jooksul lahti võimalus kasutada ka hiidrobotit, aga see on piiratud kindla energiariba kasutamisega ja on pigem selline viimase võimaluse valik, sest hiidrobotite relvastus on turvisega võrreldes tunduvalt piiratum ja välimus kindlal mudelil sama.

Pisike probleem on asjade arendamisega. See ei tundu kunagi võimas, sest leitav kraam on alati parem. Baasis on võimalus võitluse ajal korjatud jooniseid varustuseks muuta, kuid ma kasutasin seda oma läbimängu ajal vist ainult korra, nägemaks, mida see teeb. Siis läksin taas maailmas ringi töllerdavatelt vastastelt juppe küljest katkuma.

Kangemat Outerid ja erinevad Immortalite-nimelised elukad pillavad veel ühte ressurssi ehk Fusion Factoreid. Need on nagu DNA-tükikesed, mida endaga ühendades samuti ülivõimeid arendada saab ja siit avaneb taas uus taktikakiht. Soovi korral saab luua endast energiakoopia, kes sinu kõrval võitleb või tekitada enda ümber energiakilbi, mis vastaste löögijõu kokku kogub ja nende pihta suunab. Võimalusi on taas kümneid, osa aktiveeritavad ja osa passiivselt toimivad. Mängu ilmudes kaasnes Fusioniga üks miinus. Nimelt hakkas muutuma ka sinu tegelase välimus ja üsna pea silkas mul maailmas kiilaspäise neiu asemel ringi luujalgade ja seljaogadega monstrum. Rahvas aga virises ja 2025. aasta oktoobri keskpaigas ilmunud uuendusega lisati menüüsse linnukesega valik, mis selle välja lülitada lubas. Väga äge lisa.

Kui teile meeldivad mechamängud, näiteks “Armored Core“, siis peaks ka “Daemon X Machina” teile meeltmööda olema. Võitlus ja turviste täiustamine on nauditav ja isegi muusika on okei, kui teile animemuss meeldib. Internet on täiesti sillas, minu jaoks oli taaskord unustatav, täpselt nagu esimese osa taustamuusikagi. Seega pean arvustuse taas kord lõpetama lootust täis mõttega, et äkki võtab arendaja mängus olnud potentsiaali täis ideed ja viib need järjeosas täies mahus ellu. Robotimärulit teeb mäng superhästi, aga teiste sõidukite füüsika, tarbetuna näivad arendusfunktsioonid ja isikupäratud tegelased rikuvad pisut üldmuljet.

Lapsevanematele: mingit verd ja vägivalda siit väga ei leia, aga kerged viited kehahorrori žanrile on olemas. Mechafännist noorele võib mängu vabalt pihku pista.