Umbes esimese Mass Effecti sündmuste ajal otsustavad mõned, et ei jää ootama, kuni Linnutee galaktikas virts ventikasse lendab, vaid lendavad ise enne minema. Laevad kümnete tuhandete külmutatud kolonistidega, sina nende hulgas, võtavad suuna Andromeeda udukogule, et seal uut elu alustada. Kuussada aastat hiljem ärkad sa üles ja avastad, et oled kohal küll, aga et asjad pole sugugi nii roosilised kui kaugelt paistis: täheparve täidab veider ja ebatervislik energiapilv, koloniseerimiseks ettenähtud kinnisvara on kehvas seisukorras ning esimesed kohatud tulnukad annavad sinu pihta pikema jututa tuld. Kuna sinu alter ego Ryderi ametinimetuseks on “rajaleidja”, pead just sina skafandrikäised üles käärima ja tööle hakkama, et Andromeedast inimkonnale sobiv elupaik teha.
BioWare’ile tuleb au anda, et nad täitsid lubaduse Shepardi saagat mitte pikemaks venitada: välja arvatud mõned viited esimese mängu sündmustele, on “Andromeda” täiesti uus lugu uute tegelastega. Omamoodi tore tunne on olla mängutegelastest targem: Linnuteel peeti nüüdseks juba sajandite eest kõva möll maha, aga nemad ei tea sellest midagi. Samas on veidi kahju sellest, et koos Linnuteega jäi maha ka sealne põnev kultuuridevaheline dünaamika, mis oli üks Mass Effecti nõnda eriliseks teinud asju. Enamik olulisi rasse on küll esindatud, aga nende vahel valitseb läila koostöövaim, mis ei loo pooltki nii põnevaid situatsioone.
Pahalasteks on seekord rass nimega Kett, kes tahavad nii sõbralike kohalike kui Linnuteelt tulnutega teha Paha Asja. Kui ma põhiloo esimese kolmandiku peal teada sain, mis see paha asi on, siis ma mõtlesin, et okei, see on hea algus, aga mis nende TEGELIK eesmärk on? Kes on TÕELINE niiditõmbaja? Noh, selgus, et Paha Asi ongi eesmärk ja pahade pealik ongi niiditõmbaja. Okei, nende kettide strateegia pole iseenesest kõige rumalam, aga sel süžeel pole lihtsalt niisugust sädet nagu algsel Mass Effectil, kus HOLY SHIT, HIIGLASLIKUD IIDSED ROBOTJUMALAD GALAKTIKATEVAHELISEST TÜHJUSEST JUHIVAD TERVETE TSIVILISATSIOONIDE SÜNDI JA SURMA. Ja ehkki tegu on Mass Effectiga, mis tähendab võimalust püherdada linade vahel väga erinevat tõugu kaaslastega, siis ketti kahjuks panna ei saa.
Kuna põhistoori on lahjavõitu, siis tuleb pöörduda kõrvalliinide poole. Nagu ikka, on parimad sinu meeskonnaliikmete dialoogid ja erimissioonid. Ehkki nii säravaid ja meeldejäävaid isiksusi nagu Mordin Solus või Garrus Vakarian siin pole, on su kaaslased siiski enamuses üsna huvitavad tegelased. Üks tore moment oli näiteks peale sattumine, kuidas inimene ja andromeedalane üksteise skafandreid selga proovivad. Peale kaaslaste lõbustamise on võimalik ka koloniseeritavatel planeetidel kulguriga ringi sõita ja seal elukeskkonna parandamiseks erinevaid missioone täita, mida on meeletult. See osa on üsna üks-ühele BioWare’i viimasest üllitisest Dragon Age: Inquisition üle võetud, koos kõigi hädadega, millest peamiseks on üheülbalisus. Kui ma olin kaks planeeti enam-vähem korda teinud, siis ma enam ei viitsinud ja jätkasin põhilooga, aga kel tahtmist, võib mängust leida nädalateks tegevust.
Ahjah, Andromeeda planeetidel vedelevad, nagu igas korralikus galaktikas kombeks, mingi hävinud kõrgtsivilisatsiooni varemed ja monoliidid. Neid saab taaskäivitada ja enda kasuks tööle panna, aga selleks tuleb monoliidi juhtpaneelil SUDOKUSID LAHENDADA. Päriselt. Ma tean, et igasugu totrad mõistatused on sellistes mängudes levinud, aga see siin on täiesti uuel tasemel retarded. Ja kettide pealik muudkui imestab rajaleidja Ryderi võime üle toda tehnoloogiat käivitada. Ilmselgelt pole keegi teine galaktikas lihtsalt piisavalt nürimeelne.
Ehkki Mass Effecti mängud läksid enamike arvates vähemalt stoori osas järjest kehvemaks, siis võitlussüsteem läks jällegi paremaks ja “Andromeda” pole selles osas erand. Lahingud on aktiivsed – jooksmine, varjumine, ja uue asjana ka hüppamine-hõljumine (rakettmootorite toel, päris äge, ehkki vahepeal tekib tunne, et mängid platvormmängu). Lisaks püssiga tulnukatesse aukude tegemisele on tähtis osa ka erivõimete kasutamisel ja kombineerimisel: päris rahuldustpakkuv on vastased kõigepealt biootika abil üles tõsta ja siis kaugusse paisata. Samas piirab su võimalusi see, et ühel missioonil saab kasutada ainult kolme erinevat säärast võimet. Sa võid rohkemaid osata, aga igal hommikul kinnitad endale peegli ees, et kolm on kohtu seadus. Sama mõistatuslik on see, et kasutatav varustus tuleb kah missiooni alguses või relvakapi juures ära määrata. Sa võid vastastelt lootida kasvõi kümme uut püssi, aga vaata et sa neid ei näpi! Või noh, mõistatuslikku pole selles midagi – isegi mängude arvutiversioonid peavad konsoolide nõuetele (õigemini piirangutele) alistuma, nii dikteerib turg. Ma saan sellest ka aru, et tegijate arvates on see võimalus iga missiooni jaoks eraldi valmistuda, aga praktikas on eri vastasetüüpe vähe ja kõik surevad üsna ühtemoodi, nii et tõenäoliselt tekivad sul kähku oma lemmikrelvad ja -oskused, mida sa ei muuda ja mängu lõpuni kasutad.
Lisaks mainitule on mängus mõningaid pisivigu, mis aga pikapeale kuhjuvad ja elamust tuhmistavad.
- Kui sul tekib mõnel planeedil viibides vajadus korraks oma laeval käia, et seal näiteks midagi sepistada või e-kirju lugeda, siis peab laev tingimata õhku tõusma ja muidugi ka vastavat äraklõpsimatut animatsiooni näitama. Kui saad asjad aetud ja tahad tagasi õue minna, siis pead taas laeva maandumise videot kaema.
- Mõnikord peab dialoogi alustamiseks seisma NPCst teatud kaugusel ja nurga all. Niisiis niheled sa tükk aega kellegi külje all edasi-tagasi nagu kosmosepervert, et temaga jutule pääseda.
- Kõiksugu menüüdes ringiklõpsutamist on lihtsalt liiga palju.
- Igasugu nänni, sh relvi-turviseid koguneb missioonidel hirmus palju, tuletades meelde esimest mängu, aga need kõlbavad ainult ülessulatamiseks, kuna kõik kasutavad nagunii (paremaid) omatehtud asju. Samal põhjusel on raha üsna kasutu.
“Andromeda” on veidi bugine, aga mitte katastroofiliselt; on nähtud palju hullemaid launche. Ilmselge on aga, et veel mõni kuu arendust poleks kahjuks tulnud, eriti graafika osas. Ei saa öelda, et mängu välimus oleks ME3-st saadik eriti paranenud. Iseäranis on nii mulle kui ka teistele silma jäänud teatavad vajakajäämised tegelaste näoanimatsioonides. Vahel liiguvad suud räägitavat teksti arvestades lihtsalt valesti, aga vahel tekivad tegelaste nägudele tõeliselt kummalised ilmed. Näiteks kui Ryder imetleb kaptenisilla aknast avanevat vaadet, siis jääb tema nägu vaadates mulje, nagu istuks keegi juhtpuldi all ja võtaks tal suhu. Üks meeskonnaliige kipub jällegi iga kord kahtlaselt rõõmsalt naeratama, kui jutt liigub planeetide hävingu ja miljonite hukuni. Ja neid õnnetuid joomisanimatsioone ei saada mängutööstuses vist kunagi jonksu: ikka on mulje, et tegelased valavad hüva rüübet omale lihtsalt lõua peale ja teevad pärast konnanäo pähe, et oi küll see viin on hirmus viha. PS: Andromeeda baarmenid, kui küsida viskit, annavad sulle terve pudeli pihku. Andromeeda pole pehmodele.
“Andromeda” oleks eraldiseisvana täiesti korralik kosmoserollikas ja ega ta Mass Effecti järjenagi halb toode ei ole. Pärast Mass Effect 3 lõpu fopaad ei ootagi keegi BioWare’ilt kunagise hiilguse taastumist. “Andromeda”’s pole ehk seda sära ja emotsionaalset laengut, mis algses mängus, aga kes teab, võibolla on see algus uuele heale sarjale. Ootan huviga andromeedalaste ja linnuteelaste taaskohtumist.
Ülevaade ilmus algupärasel kujul ulmeajakirjas Reaktor.
| Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One Ilmus: 23. märts 2017 Arendaja: BioWare Levitaja: Electronic Arts Ülevaade tehtud: PC |
 |
Mängu saab osta siit:
