Soulcalibur VI kutsub mängijaid taas oma alternatiivsesse maailma, kus siili nõu serviti löömise kohta kuulda ei võetud. Tegemist on tegelikult juba seitsmenda sissekandega Soul Edge’i/Soulcaliburi mängude seeriasse ja lubab tuua tagasi seeria head küljed, lisades juurde ka midagi uut.
Neile, kellel puudub eelnev kokkupuude selle kaklusmänguseeriaga, teeme lühikese tutvustuse. Soulcalibur on 3D-kaklusmäng, kus jõuti järeldusele, et terariistadega on targem teisi taguda kui rusikatega. Muretsemiseks pole aga põhjust, sest relvade teritamine on kadunud kunst ja kõige hullem, mis kahekäe-mõõgaga kuklasse saades juhtuda saab, on see, et su riided rebenevad. Sarjale on iseloomulik ka vastase meelemärkusetuks tümitamise asemel tema areenilt välja nügimine. Kes mänguga varem kokku puutunud on, tunneb ka siin ennast juba mugavalt, kuid pisut uusi mehaanikaid on ka juurde keevitatud.
Mängu tummisem osa on ikkagi 1vs1 areenil madistamine ja siin Soulcalibur VI pettumust ei valmista. Mängu tunnetus on kiire ja vastuvõtlik. Liikumine ja löömine on äärmiselt sujuvaks lihvitud. Iga tegelasel on oma mängustiil ning teatud tugevused ja nõrkused, mida ära kasutada saab.
Soulcalibur V‘s tutvustatud Critical Edge nime kandvad kinemaatilised superrünnakud on samuti tagasi, kuid nüüd on mängija alati valiku ees. Kas kulutada oma ressursid ühe tugeva rünnaku peale või anda selle eest endale lühikest aega kestev tugevam seisund, millega on võimalus vastasele veel rohkem kahju teha. Nagu iga kaklusmäng, autasustab ka Soulcalibur seda mängijat, kes süveneb tegelasse mehaanikasse ja õpib tundma tema iga aspekti. Teiseks suuremaks mehaanikaks on Reversal Edge, millega vastasele pihta saades surud ta kivi-paber-käärid seisundisse, kus kaotaja molli saab. Viimase kohta pean tunnistama, et see ei ole just väga meeldiv süsteem. Kuigi seda on kerge vältida ja vastast saab karistada, kui ta seda liiga palju kasutab, on sellega pihta saamine ikka väga tüütu, kuna see tapab lahingust kogu tempo. Üleüldiselt on aga võitlemine lõbus ja paneb adrenaliini voolama küll.
Peale üksteise, ühe ekraani taga või siis üle inteneti, tagumise on Soulcaliburil veel palju pakkuda. Nagu tavaks on saanud, saad luua oma tegelase ja selleks on sul palju vabadust. Kui sul on soov olla roosas rüüs haldjatiibadega 2 meetrine mehejurakas, kes kasutab endast suuremat kirvest, siis siit kaugemale ei pea vaatama. Välimuse voolimise süsteemid on robustsed ja mitmekesised. Kui sa oled oma loominguga rahul, võid valida talle ühe mängus oleva tegelase võitlusstiili. Oma rünnakuid ja mehaanikaid kahjuks kokku panna ei saa. Kui sellega ühel pool, võid oma tegelase viia omaenda lugu välja elama. Üks mängu lugudest ongi mõeldud sinu tehtud tegelase jaoks, kus saad teda mööda maailma liikudes ja teisi tegelasi kohates tugevamaks muuta. Lugu ise kahjuks pole midagi märkimisväärset ja kogu presentatsioon käib läbi tekstikastide. Kuid oma tegelase lisamine Soulcaliburi saagasse on ikkagi lõbus väljavaade ja pakub tundideks tegevust.
Lisaks pakub SC6 ka tavalist lugu, kus saad juba tuntud tegelastega mängida. Tegemist on algse Soulcaliburi loo alguse ümber jutustamisega ja pakub kerget meelelahutust nii vanadele kui ka uutele mängijatele.
Olemas on loomulikult ka Arcade-osa, kui on niisama tuju arvutit nüpeldada. See annab võimalusi avada seeriaga seotuid joonistusi ja videosid eelmistest mängudest. Neile, kes tahavad rohkem mängu süveneda, on olemas ka Training. Kahjuks aga puudub seal igasugune õpetus, kuidas üle algaja taseme mängu mängida. Mängus on palju süsteeme, mis jäävad täielikuks müstikaks mängijale, kes neid ise internetist üles ei otsi.
Audio ja visuaalide koha pealt on mäng arvestatav, kuid midagi suurepärast silma-kõrva ei hakka. Areenid on ilusad ja detailsed ning tegelased sujuvalt animeeritud. Ainuke asi, mis pisut häiris, olid pidevad eriefektid, mis iga löögi ja kokkupõrke tagajärel ekraanile ilmuvad. Võib tekkida momente, kus neid on nii palju, et silmapilguks kaotad järje mis täpselt toimub ja kes praegu kere peale saab.
Kokkuvõtteks on Soulcalibur VI väärt lisa oma seeriasse. Kuigi paar sinikat on, tasub ülejäänud pakett end ära. Soovitan seda kõigile kaklusmänguhuvilistele olenemata sellest, kas tahad ainult arvutit materdada, sõpradega koos suvalisi nuppe klõbistada või asja tõsisemalt võtta ja turniiridel osalemise nimel õppimisse süveneda.
