„Monster Hunter Rise“ röövis midagi enamat kui mu aja. See röövis mu südame ja ma olen seda mängu mänginud reaalselt sadu tunde. Selle mitmekülgne võitlussüsteem, relvade ja isegi samade relvade erinevate võitlusstiilide mitmekülgsus ning hulganisti abivahendeid, mida koletiste küttimisel kasutada saab, muudavad mängimise puhtaks naudinguks. Oma roll on kindlasti ka sellel, et „MH Rise“ on kõige mugavama liikumisega „Monster Hunter“. Seega juba põhimängu näol on tegu teosega, mida võib mängida sadu tunde. Ja siis… Ja siis kuulutas Capcom välja selle lisapaketi nimega „Sunbreak“, mida ma nüüdseks kaks kuud andunult mänginud olen.
„Monster Hunter Rise’i“ arvustas meil Mihkel, seega minge lugege kindlasti ka tema kirjutist. Mina aga tutvustan Nintendo Switchile ja arvutile ilmunud lisapaketti “Sunbreak”, mis lisab mängu uue linna ning sama palju või vaat et isegi rohkem sisu kui põhimäng pakkus. Kui „Rise“ lasi mängijatel läbida kaks kütitaset ehk Village Ranki, mis oli omamoodi õpetuse eest ja High Rank, mis sisaldas lõviosa ülesannetest, siis „Sunbreak“ annab meile pärast nendes piisavalt kaugele jõudmist („Rise’i“ loo lõpubossi nüpeldamist) hambusse Master Ranki, kus on lisatud näputäis uusi koletisi (vanal heal „Videviku“ legendil baseeruvad Malzeno ja Lunagaron ning Frankesteini koletist meenutav Garangolm) ning kamaluga kangemat väljakutset vanematest mängudest pärit koletiste näol.
Uued ja vanad koletised pole mitte ainult suuremate elude ja valusamate küünistega, vaid nad on ka kiiremad, agressiivsemad ja omavad oma varasemate Rankidega võrreldes uusi rünnakuid. Kuna muudeti ka relvade omadusi, siis ka kogenud kütid pidid kiirelt ümber õppima, mida koletistega teha saab ja kuidas nendega võidelda.
Kui tavalistest koletistest väheks jääb, lukustub mängu lõpus lahti ka Afflicted koletiste ülesannete jada ning seal on tegu veelgi kurjemate ja turskemate elukatega.
Lisaks annab „Sunbreak“ võimaluse minna jahile koos arvuti juhitud kaaslastega. Sulle saadetakse aeg-ajalt kutseid mõne linnas elava isikuga jahile minekuks ning kui sa nende ülesandejada lõpuni viid, saad sa neid kasutada eraldi mängulaadis, kus valid omale kuni kaks kaaslast ning saad piiratud mahus ka nende relvi vahetada. Vahvaks teeb selle mängulaadi fakt, et kõik tegelased ajavad omavahel juttu ja on kusjuures lahingus üllatavalt pädevad. Mul pidi alalõug vaiba külge kinni jääma, kui esimeses kakluses ütles kaaslane, et oota, sa saad korra ise ka hakkama ja kadus, et hetke pärast teise koletisega ratsutades meie saaki klohmima tormata. Nad kasutavad lõkse, ravivad ja oskavad läbi viia operatsiooni Inimkilp. Olgu, esmane roosade prillide efekt kaob üsna pea, sest sa mõistad, et see ratsastamine toimub iga jahi ajal ning arvuti tegelane mitte ei jookse looma juurde, vaid lihtsalt teleporteerub tema juurde. Aga oluline on ikkagi see, et nüüd on ka neil, kes netis teiste inimestega mängida ei taha või ei viitsi, kuid tahaksid mõnda jahti koos kaaslasega teha, kuhjades sisu, millest ennast läbi närida.
Kuid mängige üksi või kambakesi, „Monster Hunter Sunbreaki“ suurimaks plussiks on tema mängitavus. Nagu eelpool mainitud, on kõikidel relvadel erinevad võitlusstiilid ja täiendusvõimalused. Lisaks saate koletiste küljest rapitud juppidest teha endale kalliskive ja talismane, mis annavad teile lisaoskuseid ning kui te juba lahinguväljal olete, siis on põhimängu võimalusi laiendatud uute lisadega, nagu kuldne Wirebug, mis annab koletisega ratsutamise järel rohkem juppe, millest endale varustust treida ja Marionette Spider, ämblik, kelle võrguniidiga saad koletist kuhugi suunas (näiteks vastu seina või teist koletist) tõmmata.
Üks suur lisa on aga selline, mida mina eriti ei kasuta. Relvadel on varuks hulk trikke ehk Switch Skille. Capcom lisas neid mängu veelgi juurde ja kuna trikid võimaldavad kasutada erinevaid taktikaid ja võitlusstiile, siis lisati „Sunbreaki“ Switch Skill Swap, mis laseb küttides paari nupuvajutusega vahetada kahe erineva triki seadistuse vahel. Seda kasutavad ära ka mitmed omadused, andes näiteks trikkide vahetamise eest löögijõudu või elupunkte, kuid… mina seda eriti ei kasutanud. Ilmselt on asi puudulikes oskustes, aga ma õppisin ära pigem ühe seadistuse ja jäin selle juurde.
Graafiliselt näeb „Sunbreak“ välja veel parem ja sujuvam kui „Rise“ ning ma lausa imestan, mida Capcom suudab Switchi peal ära teha (arvuti peal on see nagunii ilus, aga arvutid on aastaid vanast tahvelarvutist ju võimekamad ka). Lisaks ei tundu mängus kusagil olevat mingisugust kaadrisageduse langust ja märul on mõnusalt sujuv. Ainus kitsaskoht on hääled, sest ilmselgelt on neid salvestatud COVIDi ajal ning helitugevused on erinevad ja inglise keelne dublaaž on täiesti kohutav. Selle vastu aitab aga keele vahetamine mängu jaoks loodud Monster Hunteri keele vastu ja probleem kaob.
„Monster Hunter Sunbreak“ on igas mõttes suurepärane mäng. Seda saab nautida nii üksi kui ka mitmekesi ja see on pakkunud mulle viimastel aastatel ühe lõbusaima ja vahvaima mängukogemuse. Kui ma parasjagu ei küti, siis ma nokitsen oma tegelase varustuse kallal, sest uute oskuste katsetamine ja tegelasele sobitamine on suur osa mängust. Hiljutine tasuta uuendus lisas lisaks uutele koletistele “Sunbreaki“ ka võimaluse olemasolevaid turviseid juhuslikkuse alusel muuta, seega nüüd on seal veel rohkem nokitsemist ja võimaluste otsimist. Ma usun, et kuna Capcom on lubanud mängu tasuta uuendusi lisada ka veel 2023. aastal, mängin ma seda veel kaua. Ja teie kõik olete teretulnud minuga liituma.
Lapsevanematele: “Monster Hunter Sunbreak” pole otseselt verine mäng, kuigi seal tegeletakse koletiste rappimisega. Samas pole see ka aga vähemalt alguses kerge ja frustratsioon ning teadmatus on kiired tekkima, sest mängus on kohutavalt palju infot, mida hallata. Seega see on suurepärane mäng, mida ka ise mängima õppida, kui te selle mõnele nooremale mängijale soetate. Tekib ühine vestluskoht ja kes teab, vahest tekib vajadus veel teise Switchi/arvuti järele?
