“Marvel’s Wolverine” langes vahetult pärast ilmumist mitmete meemide ohvriks. Miks? Sest internet on veider tujukas koht, kus täiesti suvaline nali võib hakata oma elu elama ainuüksi sellest, et inimestel on igav ja nad ei suuda endale mingeid tegevusi välja mõelda. Nii hakatakse kiruma mängudisaini elemente, mis pole tavapäraselt kehvalt teostatud, vaid on hoopis tehtud sellisena, et mängijal on meeldivam ja sujuvam kogemus.
“Wolverine” on Insomniaci värskeim superkangelase mäng, mis räägib X-meestest tuntud kollases tunkedes pikkade küünistega ringi vehkivast karvase näoga mutandist James Howlettist, keda siiski tuntakse rohkem tema keskmise nime Logan järgi. Arvaks, et see tegelane on tänaseks piisavalt tuntud, et isegi kui tegu pole eriline koomiksite lugejaga, siis läbi mõne filmi on ta Hugh Jackmani kehastuses ikka ette juhtunud. Nüüd saame siis tänu Insomniacile, kes vahetas Ämblikmehe Wolverine’i vastu, teda ka mängumaailmas kogeda.
Mängu alguses tundub, et seekordne Logan on harjumuspärasest kuidagi malbem ja sõbralikum, kuid mida aeg edasi, seda rohkem läheb ta ilmselt enamuse ootustele sarnasemaks. Järjest rohkem saab ennast lahingutes ikka päris kurjalt tunda. Seda toetab nii üldine lugu kui ka see, mida ta enda kohta õpib. No mis Wolverine see oleks, kui tal poleks mingit mäluauku.
Ka mängu kõrvaltegelastel on oma lood ja neist ükski ei lõpeta seiklust sellisena nagu nad alustasid. Lugu ise on samuti põnev ja läheb järjest huvitavamaks. Kui mõned arvustused on väitnud, et lõpus vajub see ära, siis minu meelest oli täpselt vastupidi. Alles viimases neljandikus läksid panused märgatavalt suuremaks ja toodi sisse päris mitu emotsionaalselt kandvat momenti.
Sarnaselt Ämblikmehe mängudele on tegemist seiklusmänguga, kuid avatud maailma asemel on tegemist täiesti lineaarse rännakuga. Aga eks Spidermani maailmade avatus on ka pigem lihtsalt väike kunstiline illusioon, pakkumaks mängijale niidiga kiikumist, üsna mõttetu mandi kogumist ja kõrvaltegevusi, millel valdavalt puudub sisu. Õnneks “Wolverine’is” sellist asja pole ja saab rahulikult panustada loo kogemusele. Eks ühtteist korjatavat maailmas ikka on, kuid kindlasti pole erilist vajadust kogu seda kraami üles otsida. Leitavad kogemuspunktid ja varustuse jupid aitavad küll tegelast vingemaks teha, kuid need pole eelduseks mängu läbimisele. Raskusaste on täpselt selline, et täiesti piisab kraamist, mis jääb enam-vähem niisama tee peale ette.
Kui kostüümide lahtilukustamine annab Loganile elusid juurde, siis kõiki skille pole kindlasti vaja, sest ega kõike polegi võimalik korraga kasutada. Kuigi võitlused saaks nii veidi lõbusamaks küll. Samas on siin nüüd see koht, kus asjad hakkavad natuke sõltuma mängijast ja tema lähenemisviisidest. Mulle tundus võitlemine kõige lõbusam, kui võtsin neid sarnaselt Batmani Arkhami mängudele. See tähendab, et ma mitte ei keskendunud ainult ühele vastasele korraga, vaid liikusin erinevate vahet edasi-tagasi vastavalt situatsioonile. Näiteks kui keegi mind selja tagant ründas, siis suundusin seda blokeerima ja järgnevat avanevat võimalust ära kasutama.
Siiski tuli võitluses kogeda ka vähem toredaid momente, aga neid oli pigem harva ja need piirdusid üldjuhul bossivõitlustega. Nimelt on Wolverine’i suurimad vastased üsna üksluised. Sõltumata sellest, kui kaua võitlus kestab, jõuab neist aegsasti ära tüdineda. Kui aga peaks juhtuma, et mõnest ei saagi esimese hooga jagu, tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja ära kannatada. Mõeldes aga Insominaci varasemale tööle Ämblikmehe kallal, siis ega seal need heitlused nüüd paremad ka polnud.
Sama iseloomutud on aeg-ajalt ette tulevad kiirreageerimismomendid. Kui sageli on need mängude kõige kehvem disainielement üldse, siis siin näivad nad olevat tehtud selliselt, et kui mängija ei jõuagi õige aja sees nuppu vajutada, teeb seda mäng ise. Ja see on igati ok. Ei ole vaja peale sundida ebaõnnestumist, sest ootamatult visatakse ette timer, mis paneb mõtlema, et mida ma nüüd ikkagi vajutama pean.
Kriitikat on saanud ka see, et mängus on paar mootorrattaga sõitmise stseeni, kus mäng justkui teeb ise kõik ära. Päris nii see siiski ei ole ja tõde jääb kuhugi vahepeale. Neis sektsioonides on siiski võimalik läbi kukkuda, kuigi see pole garanteeritud. Asi siis selles, et need toimuvad kindlate piiretega teedel ja mäng hoiab ise sõitmise ajal gaasi sees. Jälle minu meelest ok. Viimasel ajal on just muudes mängudes tulnud ette klassikalisi tagaajamisstseene, mille ebaõnnestumised tulevad sellest, et kas sõidu ajal on kehv juhitavus või siis jään lihtsalt kuhugi mängumaailma geomeetriasse kinni. Tänan, ei, Insomniaci lahendus on parem. Kokkuvõttes on probleemid pinnuks silmas ainult neile, kes otsustavad mitte mängida, sest need ei takista kuidagi ise täiskogemust saada. Mootorratast saab ise ilusti juhtida. Kiirreageerimise ignoreerimine pole samuti ette kirjutatud. Mängige mängu nagu ikka ja te ei saa arugi, mis tegelikult toimiks automaatselt.
Mängu ilmumise hetkel oli Wolverinele ka kogutava kraami leidmine tehtud ülimalt lihtsaks. Seda siis sellisel kujul, et kastid ja asjad helendasid kontrastse sinise kumaga ekraanil. Jälle midagi, mis esmapilgul tülinorijaid häirib, kuid kui veidi järgi mõelda, siis ainuke erinevus igapäevase mängudisainiga on see, et mängijalt on lihtsalt üks regulaarne nupuvajutus ära võetud. Üks nupuvajutus, mille eesmärk polegi teha midagi muud kui seda kuma kas läbi teise värviskeemi või muu taolise efekti nähtavale tuua. Kuuldavasti aga “parandatakse” see osa mängust ära, kui seda juba tehtud pole.
No mida iganes.
Minul oli kokkuvõttes lõbus. Kindlasti lõbusam kui Ämblikmehe mängudega, sest Logani karakter ja jutustatav lugu olid põnevamad. Tore on mängida sirgjoonelisi seiklusmänge, mis ei aja mitme erineva nurga taha mingeid repetiivseid tegevusi taga ajama.
Ahjaa, üks mõte on veel. Kui muidu on mäng pigem multikaliku välimusega, siis vahestseenidesse tehtud tegelaste näod ja nende miimika on väga ägedas võtmes ja annab loole omajagu juurde.
Ma pole kindel, et “Wolverine” on parem mäng kui Ämblikmehe seiklused, kuid ma olen kindel, et ma nautisin seda rohkem. Juba ootan jätku, et tigeda Loganina jälle vastastele kolki anda ja neid lõhki rebida.
Lapsevanematele: “Marvel’s Wolverine” pakub korralikku kaasahaaravat lugu, kuid vanemad peaksid arvestama, et mäng on mõeldud täiskasvanutele (PEGI 18). Wolverine’i kaubamärgiks olevad teravad küünised tähendavad mängu käigus ohtralt graafilist vägivalda: vastaste lõhki rebimist, verepritsmeid ja veriseid kahevõitlusi. Kuigi mäng on lineaarse ja selge ülesehitusega ning ei nõua lõputut tüütut ekslemist ega ülemäärast kraami otsimist, on võitlused ja bossilahingud tempokad ning võivad noorematele mängijatele tekitada frustratsiooni. Kui otsite midagi sama sõbralikku nagu seda olid “Spider-Man” mängud, siis Logani seiklus on märksa verisem ja süngem.
Platvormid: PS5
Ilmus: 15. september 2026
Arendaja: Insomniac Games
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS5
