Crash Team Racing Nitro-Fueled – kiireim jääb ellu

0

„Crash Team Racing Nitro-fueled“ on juba teine sel aastal ilmunud multikaliku stiiliga kardisõidumäng, mis kasutab oma nimes sõna „team“ ehk siis meeskond. Erinevalt „Team Sonic Racingust“ ei kogune kukkur…olendi sõbrad meeskondadesse, vaid igaüks hoolitseb ikkagi iseenda toidulaua ja karikariiuli eest. Tegelikult on tegu juba 1999. aastal välja antud PlayStation 1 kihutamismängu uusversiooniga, seega kõik, kellele too mäng omal ajal meeldis, võivad juba vaikselt rõõmust üles-alla põrgata.

„Crash Team Racing“ on sarnaselt muudele kardisõidumängudele selline võiduajamine, kus tuleb erinevatel radadel gaasi anda, vajaduse korral rohkem ja vähem salajasi lõikamiskohti kasutada ning relvi käiku lasta, et kõikidele vastastele tuul saba ja ujulestade alla teha.

Mängus on olemas ka niiöelda loopõhine Adventure-mänguvalik, kus nurjatu tulnukas Nitros Oxide oma kosmoselaeva „Crash Bandicooti“ mängu kangelaste ja kurjamite koduplaneedi orbiidile pargib ja teatab, et kui siin maailmas temast kiiremat mootorisportlast ei leidu, katab ta planeedi tsemendiga ja muudab selle käepäraseks parkimisplatsiks. Crash ja semud ei taha asjast midagi kuulda ja kougivad oma kardid garaažidest ja puulehtede alt välja, et tüütule tulnukale tagatulesid näidata. Küll aga peavad erinevate regioonide bossid ennast teistest kõvemateks kihutajateks ning seepärast tulebki mängijal esmalt neli regiooni läbi sõita, et tõestada enda küpsust Nitros Oxide’ile vastu astumisel.

Valitavaid tegelasi on mitukümmend ja neid tuleb ajapikku aina juurde. Tegelased on jagatud klassidesse nende kiiruse, juhitavuse ning pööramisoskuse järgi ja kardid ise on pelgalt kosmeetilised. Adventure’i alustades saate valida ka mängu stiili. Valides Classicu, mängite lugu läbi nii, nagu seda 20 aastat tagasi teha sai, ehk tegelane ja kart jäävad algusest lõpuni samaks. Nitro-Fueled valik lubab aga tegelast ning kardijuppe vastavalt soovile muuta ning see tundub märksa tänapäevasem, sest „Crash Team Racingus“ on kuhjade viisi lihtsamal või raskemal viisil lahti lukustatavat kraami, alustades tegelastest ja kostüümidest ning lõpetades kartide peale kleebitavate kleepsudega. Radu on nii algupärasest mängust kui ka selle PlayStation 2l ilmunud järjest „Crash Nitro Kart“ ning kui niisama ringiratast sõita ei viitsi, saab jõudu katsuda ka erinevatel võitlusareenidel.

Seejärel tuleb paika panna ka raskusaste ning see on esimene katse terad sõkaldest eraldada, sest edasi viib siin ainult võit. Teine ja kolmas koht on luuseritele ja sulle mängus midagi ei anna. Easy raskusaste on kohutavalt lihtne ja selle võitmisega ei tohiks mitte kellelgi probleeme tekkida. Ideaalne minusuguse pühapäevasõitja jaoks, kes soovis kõik mängus leiduvad bossitegelased kiirelt lahti lukustada. Medium on aga juba märksa teine tera. Mediumiga on paar arvuti juhitud sõitjat teistest, kaasa arvatud mängijast, märksa kiiremad ning mööduvad sinust sirge peal nagu postist ja seda isegi juhul, kui too tegelane ei tohiks puhtalt kiirusega sinust parem olla. Nii peabki Mediumiga õppima kasutama raja pealt kastidest korjatavaid relvi ja õunu… või siis wumpa-vilju, nagu mäng neid ise nimetab. Wumpad muudavad korjatavad relvad veelgi võimsamaks ja peaksid ka teoreetiliselt sinu auto kiirust tõstma.

Lisaks tuleb endale selgeks teha „Crash Team Racingu“ põhimehaanika, milleks on kolmeastmeline turbo. Nimelt on mängus kasutusel kaks hüppenuppu. Vajutades üht neist esimest korda, hüppab tegelane õhku. Kui te nüüd õhus keerate ja maandute, algab külglibisemine ja ekraanil alustab liikumist üks mõõdik. Kui mõõdik jõuab peaaegu lõppu, on aeg vajutada teist hüppenuppu, misjärel alustab mõõdik taas algusest ja lubab ka teist korda nuppu vajutada. See ongi kolmeastmeline turbo, mida kasutades liigub masin märksa kiiremini kui muidu. „Mario Karti“ kasvandikuna võttis mul tükk aega, enne kui ma seda kasutama harjusin, sest Nintendo kardikihutamises on külglibisemine niivõrd sujuv ja täpne, et ma isegi ei mõtle mängides selle kasutamise peale. See lihtsalt tuleb välja. „Crash Team Racingus“ pead sa aga teadma, millises kurvis milline turbo aste kõige optimaalsem on ja kuidas seda kõige paremini ahnitseda/ära kasutada saab.

Siit jõuamegi Hard-raskusastme juurde, kus kõik vastased on sinust kiiremad, kasutavad üliosavalt relvi ning ma võin vanduda, et mitmel korral on neil varrukast võtta ka teine relv, kuigi nad ei ole vahepeal ühtegi kasti läbinud. Siin võitmiseks tuleb käiku lasta kõik oma õnne ja oskuste pagas ning ära õppida ka viimane turbode kiht, mida mäng sulle otseselt ei õpeta. Nimelt on turbol peidetud… varu. Kui sa käivitad niigi turboga sõites uue turbo, talletatakse kasutamata turbo sellesse peidetud varusse ja see lubab sul veelgi kauem kiiremini sõita, sest kui sa sõidad üle kiirendusruudu, paiskub sinu sumpsist välja tulekeel, mida nimetatakse „pühaks tuleks“ ehk Sacred Fire’iks. Mida rohkem on sul turbovaru, seda kauem tulekeel kestab ning selle käigus hoidmine on Hard-raskusastme ja ajasõitude võitmise võti. „Pühal tulel“ on ka teine aste, „Ülim püha tuli (ehk Ultimate Sacred Fire), mida saab käivitada ainult kindlatel radadel kindlaid kiirendusruute läbides ning see on võtmeks internetis mängides esikohtade nimel võitlemisel.

Nagu te ilmselt juba eelnevat juttu lugedes aru saite, ei ole „Crash Team Racingu“ näol tegu mingi lihtsa mängukesega, mida te võite poole tunni haaval toksida ja loota heale kohale. Oh ei. „Crash Team Racing“ meenutab pigem täiemahulisi sõidusimulaatoreid, kus niiöelda profid on kobamatest mäekõrguselt üle ja väga tihti juhtub netimängus sootuks nii, et kui mina alustan kolmandana viimast ringi, on esimene ja teine sõitja juba finishis ning mul ei lasta sõitu lõpetadagi. Tegu on äärmiselt sügava ja oskuspõhise sõidumänguga, mis pakub seda oskavatele või tundma õppida tahtvatele mängijatele pikaks ajaks ajaviidet. Samas on see muidugi natuke halb, sest kui teil tulevad külla sõbrad, kes tahaksid proovida „Crash Team Racingut“ jagatud ekraanil, siis pole neil mitte mingit võimalust mängu mängida oskava isiku vastu saada. Sama kehtib ka nooremate pereliikmete kohta, nii et arvestage sellega, kui mängu soetama hakkate.

Tegelikult ilmus mäng juba hulk aega tagasi, aga ma ootasin ära ka Grand Prix-uuenduse. See lisab mängu ülesanded, mida täites saate koguda Nitrot. Piisava hulga Nitro kogumisel lukustatakse lahti mingisuguseid lisasid ja kogu süsteem meenutab mulle „Rocket League’i“ ja „Fortnite’i“ hooajapileteid. „Crash Team Racing“ erineb selle poolest, et lisaks Nitrole saab koguda ka mängusisest raha ja selle eest fortnitelikust poest endale asju osta. Pärisraha veel (ma rõhutan, veel) kasutada ei saa. Samas kinnistab ka asjade lahti lukustamise süsteem pigem sedasama oskuspõhist lähenemist, sest osad Nitrot andvad ülesanded on sellised, mida sa pead spetsiaalselt kerge sohiga tegema hakkama, sest niisama sõites pole neid lihtsalt võimalik sooritada ning raha pudeneb üksikmängus sõites niivõrd vähe, et asjade hindu vaadates hakkad lihtsalt nukrutsema. Nimelt maksab kõige odavam asi mängu poes tuhat raha, kuid ühe sõidu eest teenid maksimaalselt 30-60 raha… Seega pead sa mängu aina mängima ja mängima ja mängima, et endale mõned vidinad juurde osta. Kraami pole poes aga üldse vähe. Rohkem raha saab teenida internetis sõites, sest iga päev on sinu esimene interneti-mängupooltund niiöelda Wumpa Time, mille jooksul teenid viis korda rohkem raha. Nädalavahetusel on kordajaks kümme. Kui sulle aga netis kihutada ei meeldi, siis pole kellelegi kurta.

„Crash Team Racing“ on suurepäraselt tehtud kaasahaarav ja lõbus mäng, kui sa seda oskad või õppida tahad. Kui mängijate vahel on liiga suur tasemevahe, hakkab kaalukauss tugevalt paremate kasuks kalduma ning algajamatel ei ole nii lõbus. Samas on see piisavalt värviline ja Beenox on teinud uusversiooni kallal niivõrd head tööd, et kõik, keda kardisõidumängud köidavad, võiksid selle soetamist tugevalt kaaluda. Mängu algse versiooni fännid on selle juba nagunii ära ostnud. Küll aga pakitseb minus ämblikuvaist, et mingil hetkel on suur võimalus, et mängu lisatakse ka tõelist raha kasutavad mikromaksed, sest mängusisese raha teenimine on kohutavalt pühapäevamängija-vaenulik. Kes aga lahti lukustatavast kraamist nii väga ei hooli, leiab siit endale imetoreda mängu, millesse võib ennast tundideks unustada, sest erinevaid mänguvalikuid on siin meeletult. Lisaks on mängu hind poodides 40 eurot, seega peaks olema hea ja taskukohane.

Lapsevanematele: “Crash Team Racing” sobib oma sisu poolest kõigile vanustele, kuid mängu nautimine võib sõltuda sellest, kui palju on lapsel aega ja tahet seda õppida. Niisama mängides teiste vastu ei saa ning harjutamine teeb meistriks. Harjutades on aga pahameel mõnikord kiire tulema.

Crash Team Racing Nitro-Fueled
HEA
Kaasahaarav kihutamine
Mõnusalt sügavad mehaanikad
Näeb suurepärane välja
HALB
Tehisintellekt tundub kohati ebaaus
Mängusisese raha teenimine võtab kohutavalt kaua aega
4
Platvorm(id):PS4, Xbox One, Nintendo Switch
Ilmus: 21. juuni 2019
Arendaja: Beenox
Väljaandja: Activision
Ülevaade tehtud: PlayStation 4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_gamestarosta_euronics