Lost Judgment

0
67
Lost Judgment

Yakuza-mängude seeria on üks mu suuri lemmikuid. Samas maailmas aset leidev mahapööre “Judgment” üllatas mind omal ajal põhisarjast tuttava, kuid tunduvalt detailsema maailma ning mõningate parandustega mängitavuses. Käes on aeg vaadata mida pakub järjeosa “Lost Judgment”.

Raske on öelda, milles Yakuza sarja mängude võlu seisneb. Peategelane traavib ringi, kakleb iga teise vastutulijaga, arendab vahel üsna veidraid vestlusi, aga mingil moel on see kõik väga võluv ja kaasahaarav. Esimene “Judgment” eristus lisaks harjumuspäraste tegelaste puudumisele ka pisut tõsisema maailmavaatega. Kurikuulsaid üle võlli momente oli tunduvalt vähem. Järg jätkab samas stiilis. Omad krutskid siin on, aga eriti just põhiliin ajab üsna tõsist joont. Tulemus on… maitse asi. Mulle mõningane hullus meeldib.

“Lost Judgementi” peategelased on eelmisest osast tuttavad. Mängija lükata-tõmmata on advokaadilitsentsiga eradetektiiv Takayuki “Tak” Yagami, kellele sekundeerivad ta partner, eks-yakuza Masaharu Kaito ning ta kunagised kolleegid Genda advokaadibüroost.

Kõik saab alguse, kui sotsmeedias lööb laineid lugu seni eeskujulikust politseinikust, kes metroos juhusliku naisterahva seksuaalse ahistamisega vahele jääb. Moodsale ajale omaselt on süütegu nii detailselt dokumenteeritud, et kohtuotsuses pole erilist kahtlust. Lugu saab ootamatu pöörde kui selgub, et kohtualusel on infot äsja Yokohamas mahajäetud hoonest leitud surnukeha kohta. Tema advokaat Saori Shirosaki palvel seavad Yagami ja Kaito sammud sealsesse Isezaki Ijincho piirkonda, kus nende vanad sõbrad Fumiya Sugiura ja Makoto Tsukumo on alustanud oma detektiiviagentuuriga.

Kuigi ka vana head Kamurochot päris ära ei unustata, toimub suurem osa mängu tegevusest seekord Yokohamas. “Yakuza: Like a Dragon” mängijatele tuleb see piirkond kindlasti vägagi tuttav ette.

Siinkohal passiks ehk esitada järgedele omane klassikaline küsimus – kui palju peaks eelmise osa või ülejäänud “Yakuza” sarjaga tuttav olema? Mitte eriti. Yakuza-sarjaga seovad vaid asukohad ja mõned fiktiivsed organisatsioonid. Esimese “Judgmenti” mängimine oleks siiski soovitatav, sest kattub ka suur osa tegelastest, kuid põhilugu on täiesti uus.

Kõrvaltegelaste hulgas on palju värskeid nägusid, aga aeg-ajalt tuuakse mängu ka mõni eelmise osa väiksematest kangelastest. Kuna möödunud on kolm aastat, tuletatakse õnneks alati paari sõna ja mõne kaadriga meelde, millega nad esimeses osas hakkama said.

Ilmselt ei tule liiga suure üllatusena, et detektiivist peaosalisega mängu lugu keskendub ka seekord mõrvajuurdlusele, mille detailidel ma iseenesestmõistetavatel põhjustel ei peatu. Lisaks räägib narratiiv väga põhjalikult koolivägivallast ning selle potentsiaalselt ülitraagilistest tagajärgedest. Suuremal või vähemal määral on selle teemaga ilmselt pea igaüks kokku puutunud ning mõistame ilmselt kõik, et see on suur probleem, millega peab tegelema.

Iseasi kui hästi “Lost Judgmenti” stsenaristid sellega hakkama saanud on. Tõsise teema kohati ehk isegi paatosliku käsitluse juures torkavad ka väiksemad kiiksud väga teravalt silma. Kui tavalistele kurikaeltele rusikate või jalgrattaga üle tahi andmisega harjub kiiresti, siis kaks täiskasvanud meest alaealistele koolikiusajatele jalaga näkku andmas ei tundu just kõige õigema kasvatusmeetodina. Autorid on sellest ka ise aru saanud ning Taki sisemonoloog mõistab füüsilise lähenemise üldjuhul hukka. Paraku on tõsiasi, et esimese konflikti eskaleerivad kakluseni just Yagami ja Kaito ise.

Miskipärast ei suutnud narratiiv mind kaasa haarata sama palju kui eelmisel korral. Kuigi mängus on huvitavaid karaktereid ning enam-vähem asjalikku dialoogi, siis oleksin oodanud rohkem üllatusi ning krimižanrile omaseid süžeepöördeid.

Yakuza sarjas on põhilugu läbides ka kõrvalmissioonid ikka teele jäänud. Siin avastasin pärast finaali, et nad on sisuliselt tegemata. “Lost Judgmentis” peab kõrvaltegevuste leidmiseks ja alustamiseks pisut rohkem vaeva nägema. Näiteks tuleb tänavanurkadel inimeste vestlusi pealt kuulates (ebaviisakas, kas pole?) sealt märksõnu välja noppida ning need äppi sisestada, mis sotsmeediast kõik asjassepuutuva üles otsib ning ära kaardistab. Detektiivi ülesandeks jääb siis kohale veereda või joosta ning üritada sotti saada mis toimub.

Äpijälitus on kahjuks pisut kohmakas. Mäng valib ise millise sõnumi ta sihtmärgiks seab ning mitmeosaliste ülesannete puhul võib vabalt juhtuda, et sealne on juba täidetud. Vahel näeb sõnumist ära, et märksõna kasutatakse vales kontekstis, aga otse kaardilt järgmist valida ei saa – õiget peab otsima pikast filtreerimata nimekirjast.

Üleüldse on detektiivispetsiifilised ülesanded üks mängu nõrgemaid külgi – jälitamine on aeglane ja igav, tubadest või majaseintelt vihjete otsimine tüütud. Tagaajamised kus peab kiiresti õigeid nuppe tabama kogenud mängurile raskusi ei valmista, aga mitmekülgsusest on sealgi asi kaugel.

Põhilugu viib meid muu hulgas Yokohama Seiryo keskkooli, kust saab alguse ka suur hulk kõrvalmissioone. Kui teinidraamade lahendamine täiskasvanud mängijale esialgu pisut veider tundub, siis tasapisi eelarvamused sulavad ning tarmukate õpilaste ja pahatihti abitute õpetajate virrvarr haarab endasse.

Üksikuteks lookaarteks jagatud segmendid keskenduvad erinevate klubide-huviringide tegevusele. Pea iga klubi juurde käib ka omaette arengupuu, pakkudes tegevust mitmeteks tundideks. E-sport, võitlusrobotid ja tantsutüdrukud – mitmekülgne Yagami sobib nende kõigi juhendajaks. Linna peal jätkub tegevust ka poksiklubisse, rulaparki ning tsikligängi. Erinevate klubidega seonduvad spetsiifilised minimängud pole alati just väga viimistletud, aga pakuvad vähemalt pisut vaheldust.

Nagu Yakuza seeria mängudes ikka on “Lost Judgmentis” arvukalt ülesannete nimekirju. Ära muretse, väike obsessiiv-kompulsiiv käib asja juurde, tule meie rüppe, lohutab mäng. Numbrid lähevad suuremaks, linnukesed saavad kirja ja dopamiini muudkui voolab… Traditsiooniliselt peaks mekkima kõigi restoranide delikatesse ning kõrist alla kallama kõigi baaride kokteilid, õlled ja kangema kraami. Nokauteeri 500 vastast iga võitlusstiiliga, õngitse UFO-masinast käpaga mänguasju ning ära ka droonirallit või vigurrulatamist unusta.

Oh jaa, üsna mängu alguses saab Tak enda käsutusse rula, mis võimaldab taksoarvete pealt kokku hoida ning jooksmisest märgatavalt kiiremini edasi liikuda. Mõni väike ollie või kickflip ka vahele, et lõbusam oleks. Päris Tony Hawki tasemel mehaanikaid siit oodata ei tasu, aga koolilugude käigus avanevas rulapargis saab trikke teha küll ning see on minimängudest üks parimaid. Rulasid on mängus rohkem kui üks, kui esimene liiga aeglane tundub, siis tasub näiteks pandimaja sortimendiga tutvust teha.

Yakuza sarja mängude leib on ikka olnud vaatemänguline ja libedalt voolav võitlus. Võin rõõmuga raporteerida, et vähemalt sellega on kõik endiselt hästi. Eelmisest mängust tuntud Kure ja Lõvi võitlusstiilidele on lisandunud Mao oma, mis sai kiiresti mu vaieldamatuks lemmikuks. Õigesti ajastatud pareerimisega võib ka kõige suurema ja kurjema bossi löögid siugleva kergusega endalt maha raputada ning kurikaela selja tagant hoopis jalgrattaga kostitada. Juba kümnekonna mängu peategelaste jõudsatest pingutustest hoolimata jätkub neid kaherattalisi üllataval kombel ikka veel nii Kamurocho kui Ijincho tänavatele.

Kadunud on esimesest osast tuttavad surmahaavad – eluriba lühendavad vigastused mille vastu aitasid vaid kallid ravimid või veel kallim arstiabi. Tegemist oli üsna tüütu mehaanikaga ning vaevalt keegi sellest puudust tunneb. “Lost Judgmentis” võib vihase vastase rünnak põhjustada ohtliku verejooksu, kuid ka sellest taastumiseks piisab vaid tavapärasest riisirullist või energiajoogist.

Mida ma kokkuvõtteks öelda oskan? Minu jaoks jäi mäng pisut vaoshoituks, oleksin ehk pigem eelistanud oma piiratud aega mõne Yakuza põhiliini mängu peale kulutada. Samas on tegemist siiski väga korraliku Jaapani rollimänguga ning isegi kui põhilugu pakkus pisut vähem üllatusi ja põnevust kui ma lootsin, kompenseerisid seda huvitavad ja hästi näideldud tegelased ning kõrvalliinide rohkus ning mitmekesisus. Lisaks suurepärased võitlusmehaanikad, mis vormivad terviku siiski soovituse vääriliseks.

Lost Judgment
HEA
Nautitav ja mõnusalt voogav võitlus
Arvukalt erinevaid kõrvaltegevusi
Värvikad karakterid
HALB
Otsimis- ja jälitamissektsioonid on igavavõitu
4
Platvormid: PS4, PS5, Xbox One, Xbox Series X/S
Ilmus: 24. september 2021
Arendaja: Ryu Ga Gotoku Studio
Väljaandja: Sega
Ülevaade tehtud: PS5

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_gamestarosta_euronicsosta_amazon

Jäta oma kommentaar siia...