WWE 2K23 – see lööb jätkuvalt serviti, aga tugevamalt

“WWE 2K22” oli väga äge maadlusmäng. Jah, see polnud nii taktikaline ja üksikasjalik kaklusmäng nagu “Tekkenid” ja “SoulCaliburid”, kuid nii omade kui võõrastega lahmimise mitmikmänguna tegi see neile vabalt silmad ette. See oli pikk samm väga õiges suunas ning ahjusoe “WWE 2K23” parandab oma eelkäija tulemust veelgi rohkem. Jah, “WWE 2K23” on veel parem ja ma ei valeta, kui ütlen, et see maandub minu jaoks julgelt maadlusmängude TOP3, mis on kusjuures väga tumeroosade nostalgiaprillide abil kokku pandud. Jah, see võib tähendada, et tegu on parima maadlusmänguga eales.

“WWE 2K23” annab mängijate kasutusse… ma tahaksin öelda 180 maadlejat (või siis isikut, kes millalgi maadlusringi oma jala tõstnud on) ning nende lisanduvad veel eeltellimuste ja Deluxe-editionite tegelased ja tulevased allalaetavad Season Passide superstaarid. Valikut jagub. Ainus kuulsam nimi, kellest mina puudust tundsin, oli Bray Wyatt, kes väidetavalt ei jõudnud õigeks ajaks mängu tarvis end sisse skannida lasta ja tema tuleb mängu alles ühe suvise lisapakiga. Kõik teised on vast olemas ja keda ei ole, selle saab tõenäoliselt Community Creationsist alla laadida. Mängijate loodud tegelased on sel aastal veelgi tõetruumad, sest Visual Concepts on loomelaadi veelgi detailsemaks teinud ning kuigi mängu ilmumisest on arvustuse kirjutamise hetkel möödas loetud päevad, on osa allalaaditavaid maadlejaid juba peaaegu et mängu enda maadlejate kvaliteediga. Ootan juba huviga, mida oskajamad sisuloojad sinna lähikuudel toodavad.

Mängulaade on järjekordselt jalaga segada. On ühe matši valik, kus mina enamasti aega veedan, luues oma unistuste vastasseise (või siis niisama kedagi klohmides), milles sa saad ise valida, mitu maadlejat korraga ringi astub, kas relvad ja kõrvaline abi on lubatud ning millised on võidu tingimused. Siin on olemas kõik alustades tavalisest üks ühele võitlusest ja lõpetades ränkraske Last Man Standingu ja Hell in a Celliga.

Ahjaa, üks väike lisa on juures. Nimelt on “WWE 2K23” lisatud ka fännide lemmikuks kujunenud WarGames matš, kus kaks maadlusringi kõrvuti puuris on ning kus kaks tiimi omavahel mõõtu võtavad. Tiimide liikmed sisenevad puuri kordamööda ja matši saab võita alles siis, kui kõik maadlejad on lööminguga liitunud. See valik toimib vahel väga hästi ja vahel… talutavalt. Kuna mänguala on kahe ringi suurune, kipub kaamera väga välja suumima ning kui ringis on korraga kuus tüüpi, kes kõik kusagil puntras koos rahmeldavad, on natuke tüütu jälgida, kes sind parasjagu jalast sikutab. Aga väike kaos kulub alati ära.

Lisaks ühe matši valikule on saadaval veel MyUniverse, kus saad juhtida kas ühe kindla maadleja saatust või manipuleerida kõikide käekäiku, lisades enne või pärast matši aset leidvaid stseene, kus sa saad kas matši käiku või väljakujunevat rivaliteeti kuidagi mõjutada; MyGM, kus sa võtad ühe maadlusshow mänedžeri rolli ja üritad teistest (kas siis teiste mängijate või arvuti poolt juhitud) mänedžeridest parem ja edukam olla; MyFaction, kus sa saad kaardipakke avades enda maadlejate… kamba kokku panna ning erinevaid ülesandeid täita ja Showcase, mis keskendub sel korral WWE absoluutse tipplegendi John Cena karjäärile. Ahjaa, MyRise on samuti olemas ning seal on taas kaks eraldi lugu mees- ja naismaadleja tarvis.

MyGM on ilmselt see mängulaad, kus suurem osa mängijatest väga kaua aega veedab, kuid mul on sellega väike kana kitkuda, sest nimelt on seal edu saavutamine küllaltki piiratud. Igal maadlejal on nimelt oma stiilid (brawler, specialist, high flyer, giant jne) ja mäng hindab nii-öelda publiku reaktsiooni sinu matšidele. Näiteks high flyer, kes armastab ringi tuisata ja postide otsast alla karata, sobib hästi kokku giant’iga, kes on selline teisi loopida armastav jõujuurikas. See süsteem aga karistab sind selle eest, kui sa paned näiteks vastamisi kaks high flyer’it või kaks giant’it, mis päris WWEs on suht sage nähtus. Samuti pole ma John Cenast seal suutnud enamat välja pigistada kui Disappointing reiting, kuigi mäng ise lubas, et legendid peaksid publikule alati meeldima. Samas on see mängulaad meeldivalt hasarti tekitav ning isegi mu 11-aastane poeg asus seda nähes interneti avarustes WWE ajalugu avastama, et näha, kes kellega häid matše on teinud.

MyFaction on järjekordselt pinnuks silmas. Jah, see on hea mängulaad, kus sel korral saab ka teiste mängijate vastu võistelda, kuid siin mängulaadis on “vangis” hunnik erinevaid kostüüme ja maadlejaid. Miks ma ei saa neid ühe matši valikus kasutada? See on konkreetselt tobe, sest kui ma olen näinud vaeva (loe: kulutanud raha), et pakke avada ja saada endale mõni äge kostüüm, siis miks ma ei saa seda mujal kasutada, kui see mängus olemas on? Mina jätan MyFactioni ilmselt julgelt rahule.

Showcase on WWE mängudes juba aastaid keskendunud ühe kindla maadleja sooritustele. Sel korral on luubi all (sest muidu teda ju ei näe, hahaa) John Cena, kuid mitte oma võitude, vaid kaotuste poolest. Just nimelt, te ei mängi siin mängulaadis mitte Cenaga, vaid hunniku erinevate maadlejatega, kes tal mingil ajahetkel selja prügiseks teinud on ja kellele alla jäämine Cenale eredalt ning valusalt meelde on jäänud. Maadlusmatšide ajal vaheldub mäng videomaterjaliga ning seda sujuvamalt kui ealeski varem. Üks miinus siin muidugi on, nimelt tuleb erinevate maadlejate puhul sageli menüüsse sukelduda, et vaadata, mida ta täpselt teha oskab, kui te nendega tuttav pole.

Showcase on eriline veel ka selle poolest, et ta annab mängijale matši ajal erinevaid ülesandeid, mis vastavad päris matši ajal tehtud asjadele. Näiteks pead sa viskama Cena õigel hetkel ringist välja, viima ta õige piirde äärde ja seal sooritama õige heite, et siis posti otsa ronida ja talle siis kaela viskuda. Ülesannete õige sooritamise eest antakse sulle auhindu ja kõige viimane auhind on tõeliselt muhe. Samas võiks mäng ülesannete sooritamiseks vajalikud nupukombod ekraanile manada, siis oleks algajatel lihtsam neid sooritada, sest kui mina olen juba aastaid maadlusmänge mänginud, jäi mu poiss pigem menüüdesse surfama ning see lõhub matši sujuvust.

Ühte asja tuleb aga mainida. Väidetavalt valis mängu muusika sel korral John Cena ise ja selle rögina eest, mis tema Showcase’i matšide ajal mängib, tuleks talle küll üks korralik keretäis anda. Loodame, et Austin Theory teeb seda WrestleManial minu eest.

Olgu, matšitüüpe on lademes, valikuid samuti ja maadlejaid on nii siledaid kui ka karvaseid. Kuidas on lood maadluse endaga? Ärge muretsege, kõik on hästi. Visual Concepts on võtnud ilmselgelt seisukoha, et kui asi pole katki, ei tasu seda näppida ja nii ongi näiliselt ainsaks muutuseks see, et mahasurumise minimängus saab lisaks nupuklõbistamisele valida nüüd ka parema kangi õigel hetkel üles viipamise lahendust. Mulle meeldib see näiteks rohkem.

Kapoti all on aga muutuseid rohkem. Üha enam on näha kontekstipõhiseid animatsioone, näiteks hetki, kus maadlejad ennast kas nurka või nööridele sätivad ning mul venis suu kõrvuni, kui ma Finn Balóri jalalöögi eest ära põikasin ning ta seejärel ringi nurka rippuma lendas. Samuti on sujuvamaks muudetud löökide pareerimisanimatsioone ja ringist välja sukeldumist, mis muudavad matši orgaanilisemaks ja nauditavamaks. Üleüldist tempot on alla tõmmatud ja võhm (stamina) on eelmisest aastast veelgi olulisem ning maadlejate suuruse vahe loeb taas midagi ja igaüks kõiki tõsta ei jaksa.

Parimaks lisaks on aga maadlejate… harjumuste (tendencies) lisandumine. Kas te olete varasematel aastatel märganud, et Brock Lesnar või mõni muu jõhkard, kes ei tohiks ealeski ühtegi hüpet teha, kipub seda ikka tegema? Nüüd on igal maadlejal oma käitumismuster, mida mängijad ka muuta saavad ja see teeb kõik senisest realistlikumaks.

“WWE 2K23” on tõeline maadlusfänni maiuspala. Jah, sellel on jätkuvalt pisikesi miinuseid, mis võivad mingil hetkel häirima hakata, kuid suur pilt on imeline. Kui te armastate Ameerika (või mistahes muu riigi) showmaadlust, siis tehke endale teene ja muretsege endale “WWE 2K23”. Te ei kahetse seda, sest mängimist jätkub siin terveks aastaks.

Lapsevanematele: Kui teil on kodus mõni suurem või väiksem showmaadlusfänn, on tegu põhimõtteliselt kohustusliku ostuga. Tänu WWE praegusele poliitikale on verd minimaalselt ja see tuleb valikutest ise sisse lülitada. Mängu õppimislaad on humoorikas ja kasutajasõbralik ning mängijaid õpetab samuti igipõline mängur Xavier Woods.